04.10 Kadri Elias
RSRi loeng 04.10.2016 - Kadri Elias "Olukorrast Euroopas - kriiside ajastu"
Kadri Elias on välisministeeriumi teenistuja. Varasemalt on ta töötanud Riigikantseleis ja andnud loenguid Euroopa õiguse alal Tallinna Majanduskoolis ja Tallinna Ülikoolis.
Euroopast rääkides. Kui vaatame, mida räägivad poliitikud-ametnikud-meedia, arvatakse et on kõige ulatuslikum kriis seni Euroopas. Palju sellega seonduvaid hirme ja riske, mille tulemusena suur teadmatus edasise suhtes. Kui suure kriisiga on tegemist, seda veel vara hinnata, sest UK referendumist vaid 3 kuud möödas. Kas Euroopa hakkab lagunema või või muutub ühtsemaks? Seda näitab aeg.
Ajaloost. Minnes tagasi ajaloos Euroopa ühendamise juurde, siis esimene kriis oli 1960ndatel, kui takerdus Euroopa integratsioon ja 1950ndatel alguse saanud lõimumine. Charles de Gaulle ei uskunud, et Euroopa ühendused peaksid olema riikideülesed. Prantsusmaa blokeeris kaks korda ka UK ühinemist Euroopa ühendustega. Esimene laienemine toimus alles 70.ndatel ja seejärel liitus igal kümnendil Euroopa ühendustega kolm riiki, samas kui 2000.ndatel liitus ELiga 12 riiki 10 aasta jooksul. Alates 90.ndatest ELis elavnemise periood, Saksamaad ühinesid, raudne eesriie lagunes jne. Üha tihedam koostöö, integratsioon, aluslepingutes - "Ever closer union". Pärast seda on olnud stabiilne periood umbes kuni finantskriisini, mille juured on tegelikult 1992. a Maastrichti lepingus. Lepinguga lepiti kokku riigi võla taseme hoidmise ja eelarve tasakaalu osas. Aja jooksul nähti, et riigid ei suutnud kinni pidada kokkulepetest ja ka varjasid seda. 2000.ndatel oli näha, et võlakoormus oli nii suur, et enam ei saanud varjata. Näiteks Kreekas suur avaliku sektori võlakoormus, kõrged pensionid. Riigid ei suutnud võtta meetmeid võlakriisi ohjamiseks. ELis on rahaliit, mitte rahandusliit, puuduvad ühised maksu- ja pensionipoliitikad. Aastal 2012 +/- võeti drastilisi meetmeid väljaspool ELi rahvusvaheliste lepingute näol, mis sõlmiti väljaspool ELi, ent need puudutasid aluslepingute objekti ehk ühisraha. See, et tegutseti väljaspool ELi kindlasti kahjustas ELi demokraatlikku legitiimsust. Ka Riigikohtus põhiseadusvaidlus 2012. aasal. Lisaks võlakriisile tuli ELis rändekriis, terrorism, Ukraina-Vene konflikt. Kõik see on kurnanud ELi, kogu aeg peab tegelema kriisidega. Aluslepingute kohaselt peaksid peaministrid kohtuma normaalkorras 4 korda aastas. 2015 aga kohtuti pea iga kuu. 2016 on ka juba ka kohtutud rohkem, kui tavapärased kohtumised. EL on seega väga kurnatud ning selmet tegeleda nn positiivse päevakorraga (mille abil häid algatusi edasi viia), selle asemel peab alalõpmata kustutama tulekahjusid ja lahendama kriise. Lisaks kõigele muule tuli ka Brexit.
Aga kuidas sai Brexit olla üllatus? Tegelikult ei olnud, arvamusküsitlused näitasid üsna tasavägist seisu enne referendumit. Poleks tohtinud olla olukorda, kus plaan B on puudu. Esimesed päevad pärast referendumi tulemust oli kaos nii ajakirjanduses kui ka turgudel (briti naela kukkumine). Kolm kuud hiljem ollakse esimesest šokist üle saadud. Miks ei olnud referendumi tulemus siiski üllatus? Britid alati olnud skeptilised ELi suhtes. Viiekümnendatel ei liitunud nad söe-terase liiduga, olles ise suurimad tootjad Euroopas. Hiljem ei liitunud majandusühendusega, sest tegemist oli tolliliidu, mitte vabakaubandusühendusega ja otsustamine oli riikide-ülene, mitte ühehäälne. Samuti olid britid sajandeid võidelnud mandrile võimu loovutamise vastu. Kui Britid 1960.ndatel liituda soovisid, siis blokeeris Prantsusmaa kaks korda nende ühinemist. Põhjus tol ajal võis olla, et UK on ajaloos olnud liiga pühendunud mereimpeeriumile, liiga seotud inglisekeelsete riikidega. Öeldi, et "UK pole veel valmis", võibolla kunagi tulevikus. Kardeti, et UK toob Euroopa ühendusse USAliku kultuuri ja mõju. Britid liitusid alles 1973 ühendustega. Britidele tehtud liidus mitmeid erandeid. Nt majandus- ja rahaliidust, Schengenist, samuti politsei- ja õigusalasest koostööst jne. Seega võib öelda, et britid alati olnud euroskeptilised. Aga kas nad on kõige euroskeptilisem liikmesriik? Tegelt ei ole - nad on eestvedajad mitmes valdkonnas. Ja kui võrrelda näiteks Prantsusmaaga, siis britid täidavad EL direktiive palju entusiastlikumalt (seda näitab puhtal statistika). Ajalooliselt on UK väga erinev olnud mandrist - kui sellises riigis panna Brexit referendumile, kas siis ikka saab olla tulemus üllatav? ELis on rahvas referendumitel aluslepingud mitu koda tagasi lükanud. Seejuures on hääletatud nö status quo poolt ehk ei ole soovitud uut olukorda, uut lepingut. Sestap võis enne briti referendumit ka arvata, et rahvas ei soovi muutusi ja hääletavad olemasoleva ehk liitu jäämise poolt. Läks aga teisiti. Nagu ennustas De Gaulle - britid tahavad inglisekeelsete riikide moodi olla rohkem. Kanada-EL suhte laadne suhe on üks võimalus brittidele tulevikus.
Kui seni on olnud suhteliselt suur teadmatus edasise suhtes, siis mõned päevad tagasi tulid esimesed selged signaalid brittidelt. Peaminister Theresa May ütles, et lahkumisvaldus esitatakse hiljemalt märtsis. Theresa May on peaministriks saamise algusest alates öelnud, et „Brexit means Brexit“. Küsimus on, mida Brexit tegelikult tähendab? Kui rahvalt küsiti, kas te tahate EList lahkuda, siis ei küsitud neilt "aga mida te asemele tahate". Võib öelda, et puudub laiapõhjaline arusaam, mida tähendab tegelikult Brexit. Selleks, et Brexit ei toimuks, peaks midagi väga olulist Euroopas/UKs toimuma/muutuma. EL ootab brittidelt visiooni ja soove, et siis vaadata, milline saab olema tulevane suhe ELiga. Theresa May seab ilmselt prioriteediks migratsiooni, nagu ta ka öelnud on. Kui isikute vaba liikumist britid ei soovi, siis see tähendab tõlkes seda, et ühtse turu osa ei saa nad enam olla, sest neli põhivabadust käivad nö käsikäes. Võib üsna kindel olla, et EL-UK suhe saab olema erinev kõikidest teistest suhtevormidest, mis juba eksisteerivad (näiteks Norra, Shveits). Igal juhul on nii Eesti aga ka ELi huvides tagada lähedane suhe ja hea koostöö EL ja UK vahel ka tulevikus.
Mis siis ikka muutub, kui britid lahkuvad? Britid lahkuvad EList aga ei lahku Euroopast – nii on britid ise öelnud. Selles võib kindel olla. Britid on nii NATO kui ka ÜRO Julgeolekunõukogu liige ja oluline majandusjõud. Seda tuleb arvestada. Tuleb arvestada ka seda, et EL säilitaks ühtsuse. Vähem ühtne EL on haavatavam - kliimamuutused, terrorism, ränne. Nendes teemades on vaja ühtsust, sest vaid siis on võimalik midagi ära teha. EL peab jätkama tegelemist globaalsete küsimustega, mitte muutuma sissepoole vaatavaks ja vaid omaenda seesmiste küsimustega tegelevaks. Majanduses oluline arvestada, et kui britid lahkuvad siseturust, jääb EL selle tüki võrra vaesemaks, mitmekümne miljoni tarbija võrra.
Mis toimub paralleelselt? UK lahkumisega paralleelselt on alanud arutelu ELi tuleviku üle. Tuleb mõtiskleda, miks on nii, et üks liikmesriik soovib lahkuda. Tuleb tegeleda kodanikele kõige enam korda minevate küsimustega - julgeolek, ränne, terrorism ning majanduskasv (kui iga päev halvad uudised, siis see tekitab kodanikes ebakindlust). Majanduskasv ELis pikka aega olnud madal (ent riigiti erinev, mis on samuti halb). Madala majanduskasvu tulemusena on tööpuudus mitmes riigis kõrge. Sellised küsimused puudutavad inimesi otseselt, seetõttu näib kodanikele, et EL on pigem negatiivne nähtus, mis ei suuda lahendusi pakkuda. Samas tuleb kodanikele selgitada, et ELi positiivsed nähtused (liikumisvabadus, vaba turg) ei ole iseenesestmõistetavad. Tuleb selgitada, mida saab teha EL ja mida saab teha riik. 16. septembril Bratislavas EL riigijuhtide kohtumine, kus tuleviku üle arutletakse.
EL tulevikuaruteluarutelus on Eesti seisukohad laias laastus hõlmatud viie teemavaldkonnaga
- Ühtne turg ja digitaalne ühtne turg. Ühtne turg on üks ELi edulugudest ja see tuleb täielikult välja arendada. Eesti eriline huvi on digitaalne ühtne turg, oleme selles eestvedajad.
- Üle-Euroopalised energia-transpordiprojektid tuleb lõpule viia. Rail Baltic, gaasi- ja elektrisüsteem, lahtiühendamine Venemaast (gaas).
- Liikmesriigid peavad vastutama oma rahanduse eest. Eesti on juurutanud tasakaalus eelarvepoliitikat, teised riigid alati mitte.
- Schengeni ala turvalisuse tagamine. Loome vabadusi, tuleb luua ka kompensatsioonimeetmeid, et tagada inimeste turvalisus.
- Lähedane suhe Ühendkuningriigiga tulevikus.
Praegu ollakse selles faasis, kus arutatakse, kuidas mõjutab UK lahkumine ELi. ELi huvi võiks olla, et lahutusprotsess oleks ülesehitav ja toimuks sujuv üleminek uuele suhtele. Kahe aasta jooksul alates lahkumisläbirääkimiste alustamisest tuleks jõuda lahkumislepingu sõlmimiseni (nagu alusleping ette näeb). Lahkumislepingu järgselt algavad ka läbirääkimised uue suhte ja koostöö üle. See ilmset ajamahukas. Kui liidust lahkub suurriik, siis tuleb mõelda ka selle, milliste riikidega millistes küsimustes edaspidi samad vaated ja kus peame oma seisukohti paremini esitama ja kaitsma. Mõelda tuleb ka sellele, milline saab olema tulevane suhe UKga erinevates valdkondades. Kas vabakaubandusleping on piisavalt ambitsioonikas? Kuidas jagunevad kohad institutsioonides, hääletusreeglid nõukogus jne. Mitmes erinevas teemavaldkonnas on vaja kujundada seisukohad. Järgnevatel aastatel toimuvad läbirääkimised, kus kõik need küsimused vaja läbi mõelda. Oluline on ka see, et samal ajal tegeleks EL ka muude vajalike teemadega.
Küsimused:
Kas võib öelda, et põhjus miks on palju kriise on see, et EL võtab üldiselt palju enda peale vastutust? Kas ei peaks olema riikide enda otsustada? Kas kriise võiks olla vähem siis?
EL peaks tegema rohkem seal, kus ta suudab lisaväärtust anda. Kindlasti on ELis palju bürokraatiat (seda vähendada on üks praegusi eesmärke). EL peaks tegutsema ainult seal, kus ta teeb paremini, kui liikmesriigid suudaksid teha.
Kas ei ole ohtlikult kasvav trend see, et paljud asjad jäävad tegemata sest on puudu julgusest langetada otsuseid? Nt referendumile panemine tõestab, et ei julgenud ise teha.
ELil on tegelt olemas kõik vahendid, et lahendada probleeme. Rahvusriikidel on aga alati ka oma rahvuslikud huvid ja seetõttu pole alati lihtne kokku leppida. Oluline on ka see, et kokkulepitu tuleb ellu viia, ka siin on ELil vajakajäämisi. Demokraatlikus ühiskonnas peavad EL poliitikud mõtlema ka oma valijaskonnale otsuseid tehes ja seetõttu on raske langetada ebapopulaarseid otsuseid.
Kas Brexit 2 (vms suur referendum) paneks tõsisemalt tegelema lahendustega?
Mina isiklikult väga ei poolda referendumeid – tavakodanik ei pruugi osata hinnata, miks miski on hea ja miski halb. Seetõttu usaldan esindusdemokraatiat. Eestis näiteks ei saa panna referendumitele ELi aluslepinguid. Riigikohus on aga otsustanud, et kui kunagi toimub suurem pädevuste loovutamine ELile, siis peaks ka Eestis selle küsimuse rahvahääletusele panema. Miks pani UK peaminister rahvahääletusele EList lahkumise küsimuse? EL referendum UKs oleks tulnud ilmselt varem või hiljem. Eks UK peaminister lootis juhtida seda protsessi sellises suunas, et tulemus oleks olnud teine. Siis oleks ka peaminister praegu teises rollis. Seda, kas EList lahkumine on UKle edulugu või mitte, näitab aeg.
Kuidas kommenteerite ELi-Türgi suhteid?
Türgi on kahtlemata oluline partnerriik ELi jaoks. Türgi on ka NATO liige. Kas ja millal liitub Türgi ELiga – seda on raske hinnata. ELiga liitumiseks on selged kriteeriumid ja kui riik need täidab, siis ei tohiks ta jääda nö ukse taha. Uute liikmete vastuvõtmine on aga liikmesriikide ühehäälne otsus.
Türgi-EL kokkulepe oli kokkulepe, et rändevood peatada, sellel ei ole seost liitumisega. Kokkulepe sisaldas ka muid elemente, nagu viisavabadus. Rände kokkulepped on plaanis RLis sõlmida ka mitmete Aafrika riikidega, kes on nö rände lähte- ja transiitriigid.
Kardetakse, et hakkavad jõudu võtma radikaalsed ja äärmuslikud jõud. Kas poleks strateegiline anda neile natuke hääleõigust, et vältida seda, kus nad kogu hääle võtavad.
Praegusel ajastule ilmselt paratamatu, et on esile kerkinud populistlike ideedega erakonnad ja äärmuslikud jõud. Paljude inimeste jaoks on nad ainus mõistuse hääl. See mis toimub on ajastu nähtus ilmselt. Mõningates poliitikates tuleb ELis nüüd rohkem tööd teha, näiteks et mitte kaotada liberaalset kaubanduspoliitikat. Tuleb omada pikaajalist eesmärki ja visiooni, nagu ELi loomisel oli.
Millisena näete Brexiti mõju USA vabakaubanduslepingule?
Eesti toetab liberaalset kaubanduspoliitikat ja kahtlemata on Eesti prioriteediks jõuda vabakaubanduslepinguni nii Kanada kui ka USAga. Kanadaga on see hetkel realistlikum. Ei oska spekuleerida, aga võib öelda, et brittide lahkumine võib muuta taoliste lepingute sõlmimise tulevikus keerulisemaks.