04.03 Jaanika Merilo

Kerstin Kütt: Kokkuvõte Jaanika Merilo loengust

Teisipäeval, 4. märtsil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringis loengut pidamas Rahvusvaheline investor Ukrainas Jaanika Merilo, kes rääkis teemal "Ukraina Euroopa ja Venemaa valguses ja varjus"

Jaanika Merilo on alates 2000. aastast tegelenud Ukrainaga, olles alguses analüütik ning tegeledes hiljem investeerimisfondidega, lisaks juhtis ta 5 aastat Urmas Sõõrumaa investeeringuid Venemaal ja Ukrainas. Ka nüüd on Jaanika Merilo investeeringute valdkonnas tegev, tehes samas koostööd ka Tõnis Paltsi ja Marko Mihkelsoniga.

Majandus

Ukrainas elab natuke üle 45 miljoni inimese. Samas on SKP Euroopas alles 20. kohal: sissetulekud on madalad ning keskmine palk jääb 400 dollari ümber. Majandus on väga raskes olukorras: riigieelarvest on puudu ligi 35 miljardit dollarit. Ukraina loodab nimetatud summa laenudena välismaalt saada.

Ukraina asub Venemaa ja Euroopa vahel. Riigi territoorium on täis gaasitorusid, mis viivad gaasi Venemaalt Ukrainasse. Osa torustikest paikneb ka Valgevenes, kuid varem või hiljem suubuvad needki Ukrainasse. 35-40% Euroopast sõltub Venemaa gaasitarnetest samas kui ka Venemaa sõltub Euroopa gaasi ostmisest. Ukraina omakorda saab kogu oma gaasi Venemaalt ja samas ka tulu gaasi transpordist Euroopasse läbi Ukraina.

Miks on Ukraina huvitav Euroopale? Esiteks tuleb Ukraina kaudu Euroopasse gaas. Teiseks on Ukrainas potentsiaalselt suur siseturg. Lisaks on Ukraina geopolitiliselt oluline: osa Ukrainast kuulus varem Poolale, Lääne-Ukraina on ka praegu väga euroopalik. Samuti on olukorra stabiliseerudes võimalik kasutada Ukraina odavat tööjõudu. Nt. Slovakkia on odava tööjõuga riik kus toodetakse autokeresid Audile ja Volkswagenile. Näiteks kui kaubad liiguvad Venemaalt Euroopasse või vastupidi, on tootmise mõttes heaks kohaks just Ukraina.

Ning äärmiselt tähtis on Ukrainas toimuv Euroopa sisejulgeoleku seisukohast –kui Krimm peaks saama jõuga osaks Venemaast, looks see pretsedendi Euroopa julgeolekule. Tekkiks küsimus, millised territooriumid langevad järgmisena ohvriks (kuhu minnakse rahvuskaaslasi päästma). Lisaks eeltoodule kardab Euroopa suuri väljarändeid võimaliku kodusõja tõttu. Vene meedia väidetel on väljarändajaid juba 140 000, kuid neid numbreid ei saa usaldada.

Miks on Ukraina huvitav Venemaale? Nagu eelnevalt nimetatud, paiknevad Ukrainas gaasitorustik. Venemaa tootjad müüvad kaupa Ukraina turule, kuid see pole nii suure osatähtsusega. Pigem on Ukraina Venemaale poliitiliselt tähtis: see on osa suurest Venemaast. Ukraina on ajaloolises mõttes olnud osa Kievskaya Rus’ist. Putin on öelnud, et NSVL-i lagunemine oli viga ja geopoliitiline katastroof. Samuti on sula koduhoovis on ohtlik: kui vennasrahvas suutis Ukrainas presidendi kukutada, siis võib see juhtuda ka Venemaal. Stanford’i teadlased on öelnud, et riik, kus on diktatuur ja madal repressioonide tase, ei suuda vastu pidada. Putin saab aru, et on vaja sõnavabadust piirata

Mida on vaja Ukrainal? Ukrainal on vaja nii Venemaad kui ka Euroopat. Paljud kaubad mida Ukraina Venemaa turgudel müüb ei vasta ja hakka vastama Euroopa Liidu nõuetele või vajadustele. Nt. Vagunid metallkonstruktsioonid jne. Seega kui Venemaa piirab Ukraima kaupade impordi, osutab see reaalse löögi Ukraina majandusele. Vabakaubanduse leping aga muudaks muud kaubagrupid konkurentsiavõimelisemaks Euroopa turgudel ja säästaks praegustele tootjatele arvestusväärsed summad.

Venemaa investoritele ja riigi pankadele on antud luba, võimalus ja vahendid osta kokku Ukraina strateegilisi objekte – sadamaid, infrastruktuuri, naftaga seotut jne. see aga ei soodusta innovatsiooni. Ukraina ettevõtted tahavad, et investoritega koos tuleks Ukrainasse ka euroopalikum ärijuhtimisviis, tehnoloogia. Rahaga peaks kaasa tulema Euroopa know-how. Murettekitav on ka korruptsioon ja vabakaubanduslepinguga ja Euroopa investoritega tuleksid läbipaistvamad mängureeglid.

Ukraina on sõltuv Venemaa gaasist, alternatiive sellele hetkel ei ole. LNG ning vedelgaas oleksid hetkel kallimad lahendused. Ukraina otsus osta Venemaalt gaasi ei ole ainult poliitiline, see on ka majanduslik. Samas on Venemaa nüüd öelnud, et Ukraina valitsus ei ole legitiimne ning gaasi hind läheb tagasi kõrgeks. Venemaa on ka suur laenuandja: lubati anda 15 miljardit dollarit. EL lubas anda 25 mld dollarit. Summat, mida Ukrainal on kokku vaja, on raske ilma Venemaata kokku saada. Ukraina tahaks kolmepoolseid läbirääkimisi, ta peabki kõigiga hästi läbi saama.

Kuidas jääb praegu Ukraina väikeettevõte ellu? Suurte raskustega läbi keerulise ja ettevõtlust mitte soosiva ärikliima ja seadusandluse. Näiteks ettevõtte tulumaks ei maksta mitte reaalselt kasumilt kuna keegi ei suuda öelda, milline on tegelik kasum, vaid käibelt. Ukrainas on väga keeruline raamatupidamine, kui Eestis kulub raamatupidamisele vastavalt Ease of Doing Business indeksile keskmiselt 85 tundi aastas, siis Ukrainas on vastav number u 500. Ukrainas on ka maailmas kõige rohkem makse.

Ärikliima on Ukrainas hetkel väga raske. Palju on väga väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kus maksuamet regulaarselt käib rohkem reididel kui kontrollimas. Samas erinevalt levinud arusaamale on paljud oligarhid läbipaistvad: nad töötavad väliskapitali ja välispankadega ning aitavad väiksemate firmade läbipaistamaks muutmisele pigem kaasa.

Kes on ukrainlane?

Kes on ukrainlane? 70% elanikkonnast ei taha Venemaaga ühineda, nad on rahul oma identiteediga. Krimmi elanikest ei taha Venemaaga liituda 42%. 60% Krimmi elanikest on etnilised venelased, need ei ole vene kodanikud! 80% ukrainlastest ei usalda presidenti, 77% valitsust. Seejuures usutakse kirikut ja ajakirjandust. Moskva patriarhaat ütles, et kõik läheb hästi, kui rahvas vastu ei pane. Ukraina patriarhaat ütles, et Ukraina peaks liikuma Euroopa poole. Juba nendest väljaütlemistest on erinevus selgelt näha.

Ajalooliselt on Ukraina olnud killustatud nii geograafiliselt, keeleliselt kui ka kultuuriliselt. Kiievis on ärikeel vene keel. Riigikeel on ukraina keel. Läänepiirkond on ukrainakeelne ja –meelne. Sama jagunemine, nagu on toimunud keeleliselt, on olemas ka poliitiliselt. Kes olid venekeelsed, valisid Janukovõtð’i, kes ukrainakeelsed, Tõmoðenko. Samas kui Janukovõtð praegu valimistel osaleks, siis isegi Ida-Ukrainas ei pääseks ta esimese 5 kandidaadi hulka. Praegu on maailmas ainult Janukovõtð, Savisaar ja Venemaa öelnud, et võim Ukrainas ei ole legitiimne.

Tänane valitsus ja president esindavad pigem Lääne-Ukrainat. Peaminister on Tõmoðenko parteijuht. Ida-Ukraina ei tunne, et nende huvid oleksid piisavalt esindatud. Presidendivalimiste puhul peaksid mõlema poole huvid esindatud olema. Kes suudaks ida ja lääne ühendada? Võib-olla ei olegi Tõmoðenko nii halb kandidaat. Putinile on tähtis isiklik kontakt ning ta on ka öelnud, et Julia Tõmaðenko’ga saab äri teha. Sel juhul oleks ehk võimalik gaasiturg päästa. Valida on ka Klitðko, kes on demokraatlikult meelestatud inimeste lemmik, kuid paljud peavad teda veel uustulnukaks. Palju oleneb sellest kelle Regioonide Partei esile tõstab ning ka Petro Poroshenko on rahva seas täna populaarne.

Järgneb loengul räägitu seoses küsimustega kuulajatelt.

Mis on Krimmi konflkti taust? Krimmi kinkis Hruðtðov Ukrainale 1954. aastal. Pärast NSVL-i lagunemist muutus see päevakajaliseks, kuna sinna jäi vene laevastik ning vastavat lepingut on ka pikendatud. Venemaa kaitseb „kisteb vene keelt kõnelevat elanikkonda“, kuid see ei ole adekvaatne põhjendus, kuna Krimmis on etniline vene kogukond, kes on venekeelne ja vaid osaliselt venemeelne. Sealjuures ei ole venelasi kuidagi reaalselt taga kiusatud. Janukovõtð olevat palunud vallutada riik, kuna valitsus ei ole legitiimne (hoolimata sellest, et Janukovõtð ise enam presidendiks ei saaks). Venemaa ei taha Krimmi võtta ainult seetõttu, et tema laevastik on seal, vaid tahetakse näha, kui palju Ukrainast on võimalik haarata, ilma et lääneriigid vastupanu osutaks. Ei Krimm ega Ida-Ukraina saa juriidiliselt läbi viia referendumit. Venemaa ei oleks muidugi vastu, kui Ida-Ukrainas selline referendum tehtaks.

Venelased usuvad, et Krimm peaks ise otsustama, kuhu tahab kuuluda, kuigi otsustamisele aidatakse kaasa läbi „võimu näitamise mängude“. Seejuures on USA, Inglismaa ja Venemaa tegelikult garanteerinud riigi terviklikkuse kui 1994. a loobus Ukraina tuumarelvade väljatöötamisest.

Kes on Krimmi tatarlased? See on etniline vähemus, elanikkonnast moodustavad nad umbes 10%. NVSL-i ajal neid represseeriti tapeti ja deporteeriti. Peale Ukraina iseseisvumist tulid paljud tagasi ja peavad Krimmi oma ajalooliseks kodumaaks. Tatarlased on pigem patriootlikult ukrainameelsed. Nad on osa autonoomsest Krimmist, mis siiski on juriidiliselt osa Ukrainast. Kartus seisneb selles, et võib tekkida konflikt. Tatarlased ei pruugi lõpuni leppida sellega, et vene annektsioonile vastu ei panda ning võivad hakata tekkima konfliktid.

Silver Meikar ütles, et üks Maidani peamine põhjus oli et Ukraina tööstus on moderniseerimata, kuid pakub samal ajal palju tööd. Ja kui tööstus moderniseerida, siis kaovad töökohad? Rahutusi ei põhjustanud moderniseerimine või selle puudumine. Ukrainas on tohutu korruptsioon, õiguskindlust ei ole. Ukraina tudengkond ütles, et nad on EL-i poolt. Sellele järgnesid verised rahutuste laialiajamised ja represseerivate seaduste vastuvõtmine, mis viis suuremahulise Maidanini.

Milline on Ukraina sündmuste mõju Eesti majandusele ning Balti börsidele? Enamus börsifirmasid ei tegutse Ukrainas nii aktiivselt, et antud Ukraina sündmused neid otseselt mõjutaks. Samas püshholoogilised mõjutused on muidugi olemas – sõjakartus; kartus, et Balti riigid on järgmised. Need kahjumid, mis Eesti ettevõtted on saanud on tulenenud mitte Maidanist vaid pigem äririskist. Üldiselt on Ukrainas võimalik investeerida ainult väga suures mastaabis, või poliitikast suhteliselt sõltumatult töötdes välisklientidele nt. IT-valdkond.

Milline oleks kompromiss, mis rahuldaks nii ida kui ka läänt? Kui Venemaa Krimmi endale ei saa, peab ta rahulduma sellega, et on olemas gaasitarnelepingud, pikendus laevastikulepingule ning et saadakse enam-vähem läbi. Putin on vihjandus, et talle meeldiks presidendina Tõmoðenko, kuid Maidanile see ilmselt ei meeldiks. Ei ole kindel, et Klitðko räägiks Ukrainale parema gaasihinna kui praegu. Regiooide parteist võiks tulla kompromisskandidaat. See inimene peab olema tuntud ning vastuvõetav piisavalt paljudele. Kui peaks valima ühe kandidaadi, siis see oleks Tõmoðenko.

Kui Putin ja Venemaa soovivad Krimmi endale haarata, kas siis Venemaa oleks valmis pakkuma majanduslikke hüvesid? Venemaa ei paku neid isegi enda kodanikele. Krimm on autonoomne. On vaid ajaloolised põhjendused ja kohalikud manipuleerimised miks Krimm peaks kuuluma Venemaale. Isegi kui Ida-Ukraina langeks Venemaa alla, poleks ka majanduslikku heaolu loota. Oleks mõnevõrra poliitiline võit, aga majanduslikku eelist see piirkonda kaasa ei tooks.

Milline peaks olema rubla kurss, et vene inimene enam kodus ei ole vaid tuleb meelt avaldama? Rääkides rubla kursist siis oleneb, kui pikaks konflikt venib. Ehmatus läheb üle. Lisaks on oluline see, kas realiseeruvad lääneriikide ähvardused, kas hakatakse nt vene ettevõtete ärivõimalusi piirama. Ehk kui väga hakkavad inimesed Krimmi konflikti tagajärgi reaalselt tundma. Kui Venemaa peaks ütlema, et tegemist oli kõigest sõjaliste harjutustega ja kiiresti tagasi tõmbuma, võiks rubla kurss stabiliseeruda. Ukraina kriis ei aja Venemaal rahvast tänavatele, pigem hakatakse sõnavabadust veelgi enam piirama.

Kas Valgevenes oleks rahva tänavaletulek tõenäolisem? Rahvas Valgevenes ei ole olukorraga rahul, aga vaevalt Lukaðenka’t kukutama hakatakse. Maidanis olid represseerivad seadused ja inimeste tapmine, selleks päästikuks. Et Valgevenes inimesed tänavale tuleks, oleks vaja reaalselt suurt päästikut.

Kas potentsiaalne sõda võimaldaks võita äärmuslastel nagu Jarosh parlamendikohti? Uusi parlamendivalimisi hetkel tulemas ei ole, kui just erakorralisi ei korraldata. Kui suudetakse säilitada revolutsiooni aura ja finantseerimine, siis oleks see võimalik. Ehk kui tuleksid erakorralised valimised, võiks teatud mandaadi saavutada. Samas öärmuslikud rühmitused teevad Ukrainale karuteene. Venelased saavad öelda, et „näete ukrainlased ongi sellised agressiivsed“.

Kui tähtis on Putinile Euraasia Liit? Euraasia Liit on Putinile mõned mõttes nagu NSV Liidu taastamine, aga see unistus eeldab ka Ukraina liitumist. Samuti on see Putini meelest vahend et saada veelgi tõsisemalt võetavaks. Venemaale olid olulised Ðotsi olümpiamängud ning rahvusvaheline tunnustus, et suudetakse midagi ära teha. Samuti on oluline ka G8-st mitte välja langeda, tuleb saavutada positisioon, mis ka välispoliitiliselt arvestatav on. Kui välisriigid hakkavad sanktsioone määrama ja Ukrainat majanduslikult toetama, on see Venemaale suur löök. Euraasia Liidule on see samuti halb, kuid iga hinnaga okupeerimine ja sisepoliitiline kriis ei ole hind, mida Venemaa peaks olema valmis maksma.

Mis rolli mängivad poliitilises elus oligarhid? Nad mängivad väga suurt rolli. Erinevalt tavaarusaamast nad ei osta banaalselt ära kohalikku võimu ja linnapeasid. Võim tähendab pigem seda, et oligarhid on suurettevõtete juhid, kes vastutavad teatud piirkondade heaolu eest. Paljudes regioonides on oligarhid suurimad tööandjaid. Nad mõjutavad linna käekäiku ning vajadusel suudavad rahutusi ära hoida. Seejuures ei ole nad tihti halvad peremehed, vaid omavad mõju läbi autoriteedi ja peremehelikkuse.

Kas tegemist on jälle külma sõjaga? Venemaa huvides on geopoliitilisi huve laiendada, ilma et lääneriigid sekkuksid. Kui Venemaa saab Krimmi enda kätte, siis on Venemaal geopoliitiliselt paremgi olukord, kui lihtsalt võidurelvastumine. Majanduslikul kujul ei ole enam vastasseisu kujul lääs vs Venemaa, kaasatud on palju rohkem jõudusid. Arvestada tuleb ka Hiinaga. Venemaa tagasitõmbumisel oli osa ka selles, et Hiina ei kiitnud annektsiooni heaks. Ka Venemaa liitlane Kasahstan ei kiitnud heaks. Hetkel on ole otseselt tegemist võidurelvastumisega ja mängijaid on varasemast rohkem.

Kuidas hinnata lääne riikide senist käitumist? Kolm kuud Euroopa ja USA lihtsalt „tundsid muret“ ja ootasid. Sanktsioone ei hakatud kohe rakendada, kõige kiirem oli Kanada. Lõpuks on ka Euroopa suure vaevaga sekkunud: blokeeriti teatud kontod ning kutsuti tagasi viisasid. Ähvardustest üksi ei ole kasu, peab ka midagi reaalselt ära tegema. K Eesti on olnud piinlikult aeglane. Ministrid on oma seisukohti öelnud, aga Riigikogul läks väljaütlemisega kaua aega. Läti ja Leedu on palju aktiivsemad olnud. USA ütles, et on valmis sanktsioone kehtestama ja Ukrainale relvasid tarnima, see oli jõulisem sekkumine ja pani ka mõtlema.

On 28th November, the guest lecturer in RSR was Marina Kaljurand who gave lecture on “Cyber Security – challenges and potential responses”. She has served as the Ambassador of Estonia to USA, Mexico, Russia, Kazahstan and Israel. She has also been the Minister of Foreign Affairs of Estonia. Currently, she is a Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace.

First time when Marina Kaljurand learned about cyber security was in 2007 when Estonia was under politically motivated cyberattacks. Back then she was an Estonian ambassador to Russia and she had to explain what is happening in Estonia – DDoS-attacks. It was important to talk about this because cyber does not have borders and in this field, cooperation is necessary. She said that states are not allowed to take any illegal actions and according to international law they must stop every illegal action that is transiting their country. It was known back then that cyberattacks came from Russian territory – Estonia had all the legal instruments in place, but the will was missing (there was a cooperation between allies but not with Russia).

In year of Snowden’s disclosure, Kaljurand was posted to the US. She said that the US changed a lot during these times and question of trust was the most important. Estonia was the first country to have a bilateral agreement in cyber security with the US and it was used as a hook to bring Obama to Tallinn (he came later, though). For Estonian diplomats, it is very important to represent our country because usually nobody cares about us and many even do not know (still think that we are part of the USSR). That was the reason we had to find our niche – which is cyber (e-lifestyle, cyber security) – and now it opens the doors and starts the conversations.

Currently there are 84 global bodies dealing with cyber security. Marina Kaljurand is the Chair of the Global Commission on the Stability of Cyberspace. At first, they were hesitating to include Russian and Chinese experts but as it is a global commission, they need people from different countries. They also have Jeff Moss and Joseph Nye, also human rights activists, and civil society experts. Commission is a multistakeholder. Governments need to cooperate in order to be successful because there are a lot of actors in cyber area. There is an ideological division in between of how the ICT is seen – one side (especially the West) sees it beneficial (lets do it!) and another (i.e. Russia and China) side sees the use of the ICT as interfering (colour revolutions, influencing internal politics). It is difficult to cooperate between two divisions.

Cyber is not only for IT geeks, there are so many fields – diplomacy, international affairs, law, etc. For Kaljurand, cyber security is about stability, it is an open, secure, stable, and accessible Internet. 65% of people are not online yet, they are to join us and we need to have stable and secure Internet. She said that we have to raise the awareness to countries who have no idea what is happening in cyber field. Thus, although she had no idea what all the 84 bodies are doing, she was happy that there are so many of them who are raising the awareness.

In 2013, it was decided by the UN GGE that international law applies to cyber space. The question is about how (jurisdiction and sovereignty). When is the sovereignty of a state violated (for example, in case of malware or when somebody really dies because of a cyber-attack?) UN is the only global organization, but it is from the 1940s. UN will never agree on everything, thus we need a division of like-minded states who have the same understanding and norms on how to behave in cyber space. For example, norm is that it is not okay to attack financial institutions during the peace time. Every country should be interested in having common norms, but it is not possible to agree because of the ideological divisions. If UN cannot work on that, then a group of likeminded countries can. Other bodies are the EU and NATO and both have its roles, for example, cyber is the 5th domain of operations (in addition to air, space, land, maritime). There is a NATO Centre of Excellence in Tallinn. The aim of cyber stability is to avoid misunderstandings (confidence building is getting people together, OECD is doing an excellent work there).

Kaljurand also spoke about Estonia’s e-voting. She used Hack the Pentagon – hackers were asked to hack a system to find vulnerabilities – example and she wants to do the same in Estonia with e-voting. She believes that we have a good system but there is so much criticism from abroad and we need a PR-event - Hack Estonian e-voting. We need international hackers for that. Government is not ready yet but she is still convincing it. We need to face challenges but not to step back. It may happen that people perceive it as negative PR (hackers are hacking Estonia) but we need to explain a lot what are we doing and why. We were lucky to have an ID-crisis in 2017 because we started to feel ourselves too comfortable.

What is the future of UN GGE? Has it failed because in the last meeting the participating countries did not reach a consensus?

Internet of Things, terrorism, international law, norms, confidence building measures, capacity building – GGE is looking these five fields. GGE was supposed to write a report (goal was not to go back from what was agreed two years earlier). Kaljurand does not think that coming years show a will of agreeing on something, she said that coming years will be for educating.

She also said that we need to start asking something for return. For example, if some country wants assistance in e-taxation, then it must make a political statement (international law applies to cyber space or a statement about human rights). If a country is not willing to make a statement, then it should ask for an assistance from some other country.

How to deal with Russia and China?

She has no answer to that. Balkanization of Internet (different countries have different Internets). She does not see that we could find common ground with China or Russia because of the big ideological differences. It may happen that states reach the point where they agree that cyberattacks are not okay. 2007 nobody died, it was just humiliating. All the cyberattacks have been kind of mild but if cyber 9/11 happens then the world would come together, and states would have more will and intentions to agree on some rules. It is a grey zone if you do not have rules. People get to together usually when something bad happens, it has not happened with cyber yet.

Tech-people can do attribution, but it has a political dimension as well, as it depends on the politicians (do they have the courage to say it out or not). She referred to former Minister of Defence Jaak Aaviksoo who said that we did reasonable attribution and our conclusion is that when somebody does everything like a dog then most probably it is a dog. Attribution is a political question and increasingly states should say that they were attacked by this or that country.

You can buy cyber weapons from the black market but it’s too primitive. It will change with Artificial Intelligence (AI) and internet of things, it will be cheaper for terrorists. So far it has not been used. KRATT – Estonian law on AI (obligations, responsibilities). Finland, company who has AI in its board, EE-FIN are competing on who will have the law first.

Why are there so many diplomatic efforts (84)?

She does not know what all of them are doing. On the one side, it is good that so many institutions are discussing cyber security. 2004 or 2007 nobody was discussing cyber but today everybody is discussing it. Her commission tries to look at what others are doing. It is good to have so many even if they duplicate. It is important to discuss and educate people.

Cyber security is connected to open internet. Are the EU and US values the same if something goes south?

US is very vocal about open internet, freedom of the Internet. They are strong supporters of human rights online and open internet. There are differences how countries see intelligence etc but basically, we are on the same side. We may disagree on small things, but we share the same principles and understanding.

Could you elaborate more on EU’s role (EU diplomacy toolbox) concerning cyber security?

Cyber diplomacy toolbox – if something happens how do we react. International law allows retaliation. We have regulations. What are the measures in case of cyberattack against a member state? All the rules apply to cyber security (political statements, sanctions etc). The same as the EU has done in the case of Crimea. In the EU it is easier than in NATO. In NATO, there is no mechanism of what to do in case of an attack.

However, there is a problem with the EU and overregulation - EU is very happy when it can regulate something. EU is not a single market, with cyber it is more complicated, there are more regulations. Some regulations are needed because you need to have some frames. You have to know what is allowed and what is not. It is difficult to find a balance.

How Is the cooperation with industries?

Estonia is cooperating pretty well with the industries. All industries (Microsoft, Facebook) complained that governments were not cooperating enough. Industries have ideas. States will not give away authority on retaliation, attribution etc. It is about attitudes (I know how to do my job!). Governments are starting to understand that they can’t do anything without industries. In the end, they have IT-nerds, governments cannot afford them. Hackers are going to school and teach cyber hygiene to students. Teachers were negative until they started to cooperate with the policemen. She said that hackers despite their image are not bad guys.

How much is Estonia an ideal case? How to implement it to other countries?

Estonia is doing well. Other countries need to find what is suitable to them. They don’t need to copy; every country (state) can find something what is interesting to them. Estonia needs to introduce what we are doing and urge others to find what is interesting to them. You can always do the same thing but with going around the corner.

Konspekteeris Kert Ajamaa