03.04 Riina Kaljurand

Katre Sai: Kokkuvõte Riina Kaljuranna loengust

Teisipäeval, 3. aprillil pidas Rahvusvahelise Kaitseuuringu Keskuse teadur Riina Kaljurand Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengu teemal „Läänemere julgeolek ja Põhja-Balti kaitsealane koostöö“. Sissejuhatavalt toimus küsimus-vastus stiilis mitteformaalne kokkusaamine EV välisminister Urmas Paetiga.

Riina Kaljurand alustas vestlust viidates Venemaale kui tähtsale faktorite Põhjamaade arengus. Venemaa mõju on suuresti seotud ka Põhjamaade mõtteviisiga, milline peaks olema Läänemere julgeolek.

Külma sõja lõpul tekkisid uued riigid, kes alustasid tollal koostööd Soome, Rootsi ja Norraga. Põhjamaa koostöömudel põhines sellel ajal suuresti nn „julgeolekuvabal julgeolekul“, mis tähendab, et koostöö põhines just kõigel muul kui julgeolekul (kaitseaspekt tollel ajal puudus). Tegeleti pigem „rohujuuretasandi“ koostööga nagu kontaktvõrgustikud, institutsioonidevaheline koostöö jne. 90ndate alguses oli tähtis kujundada välja Põhjamaade identiteet. Mingil määral mängis rolli ka usaldamatus teiste lähiriikide suhtes (Norra ja Taani olid NATO-s, Rootsi oli neutraalne jne), kuid siiski tundsid Põhjamaad ennast osaliselt vastutavana Baltimaade julgeoleku ees (seega oli ilmselt Baltimaadele üle antud kutse NATO-sse neile mingis mõttes kergendus).

Suur muutus toimus Gruusia sõja tõttu, kui hakati väga palju mõtlema Balti riikide kaitsele ning Läänemere regiooni julgeolekule. Antud sõda oli selles mõttes väga oluline ning sundis rohkem ette nägema võimalusi, kuidas Balti riike ohu korral kaitsta.

Kui kuni 2004. aastani kärbiti Põhjamaades palju kaitsekulutusi, siis hiljem hakati mõtlema asjaolule, et Põhjamaad ei suuda tegelikkuses kaitsta ei ennast ega oma naabreid. Tänaseks aga peetakse Põhjala kaitsekoostööd üheks edukaimaks maailmas ning see on üle võetud ka NATO smart defence´i väljatöötamisel. Siiski on igas süsteemis ka omad puudused – endiselt puudub näiteks täielik usaldus.

Lisaks sellele selgitas Riina Kaljurand täpsemalt Nordic Defence Cooperation ehk Nordefco raamistikku, mis kätkeb endas viit valdkonda – strateegiline arendus/strateegiline planeerimine (ehk ühes suunas mõtlemise arendamine, ühise nägemuse ja ohutunnetuse leidmine), sõjalised võimed (infrastruktuur, kaitsealased ehitised, harjutusväljakud jms ühine arendamine, et iga riik ei peaks arvestama vaid enda vahenditega), operatsioonid (koostöö Afganistanis, põhiliselt tsiviilkomponendiga, kuna vähendatakse vägesid ning sõjalised jõud plaanitakse välja tuua), sõjalised õppused (õppuste koordineerimine koostööna, võimalikud lahendused, kuidas struktuurid saaksid ohu korral ühtida), personal ja väljaõpe (koordineeritakse õppekavasid, Islandi ja Norra poolt NATO panus, Balti riikide poolt Balti Kaitsekolledþi panus).

Eesti on tänaseni teinud koostööd väepõhiselt; mere-, jala- ja õhuväega (mitte eelnevalt nimetatud 5 valdkonna läbi) ning Eesti ja Põhjamaade koostöö on suuresti raugenud ka NATO tõttu (pärast Eesti NATO liikmeks astumist). Põhjamaad ja Balti riigid mõistavad, et neil on erinevad eesmärgid ja arusaamad, milline nende riigi julgeolek peaks välja nägema. Varasemalt loodud Balt-projektidele üritatakse hetkel leida uusi väljundeid, et teha siiski koostööd ka Põhjamaadega. See on vajalik, kuna arvestades majanduslangust, USA julgeoleku ümberfokuseerimist, NATO liikmete kaitsekulutuste kärpimist jms, siis tuleb silmas pidada regiooni tugevnenud rolli julgeoleku maastikul (iga regioon peaks välja mõtlema, mis on temale optimaalne lahendus). Lisaks NATO võimetele on regioonide koostöö saanud väga tugevaks osaks julgeolekust.

Riina Kaljurand näeb siiski võimalust, et Põhjamaade koostöö on võimalik, kuna hetkel on Balti riikidele pakutud tutvumist Põhjamaade kaitseplaneeringutega. Tõsisemat koostööd on oodata ehk alles paari aasta pärast.

Konspekteeris Katre Sai