01.04 Andres Herkel

Mariliis Peterson: Kokkuvõte Andres Herkeli loengust

Teisipäeval, 1. aprillil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringis loengut pidamas Riigikogu liige Andres Herkel, kes rääkis teemal "Berliini müüri langemisest Putini sõdadeni“

Sofi Oksanen avaldas arvamust Postimehes, teemaks millal meid jälle petetakse, kas hakkab taas pihta see, mis kunagi oli, kas Ida-Euroopa müüakse uuesti maha. Oksanen ütles, et Külma sõja vaheaeg on läbi. Väga tore, et Oksanen kirjutab välispoliitika teemadel, ta kirjutab hästi ja on rahvusvaheliselt tuntud persoon.

See, et külm sõda on tagasi, see tähelepanek hakkas tekkima juba 10 aastat tagasi. Edward Lucas andis välja raamatu, täpselt ennem seda kui hakkas Vene-Gruusia sõda. Raamat anti välja täpselt enne Bukaresti konverentsi, kus oli võimalik kahel riigil saada liikmeteks. See jäi Prantsusmaa ja Saksamaa taha. Sellest sai Venemaa vunki juurde - õhupiiri rikkumised, provokatsioonid Gruusia piiril, augustis puhkes sõda. Lõppes Lõuna-Osseetia üle võtmisega. See oli esimene samm Külmaks sõjas.

Ukraina on loogiline järg. Tulebki nii välja, et rahvusvahelises kogukonnas ei võeta järgmist sammu. Võimalus, et Venemaal oli see pikalt ette mõeldud juba. Võimalik, et teisi mõjutusvahendeid Venemaal lihtsalt polnud. Venemaa skeem oli lihtne: võtame presidendi üle, surume tema majanduspiiretega, muudame kuulekaks, et pööraks Euroopale selja. See tehti Vilniuse tippkohtumisel eelmise aasta novembri lõpus. Ukraina olukorra analoog Eestis oleks näiteks see, kui Ilves või Rõivas otsustaksid, et kolime Eestiga Euroopast välja ja kolime SRÜ poole.

Krimmis tehtu oli hädalahendus. Kindlasti sõjaliselt läbi mängitud stsenaarium. Pärast seda, mis seal toimus, pole maailm enam selline nagu ta oli enne. Oleme sisenenud uude ajastusse. Seda väidet on Herkel kuulnud korduvalt oma elu jooksul. Eriti peale Gruusia sõda, NY terrorirünnakut, Berliini rünnak, teed rajav vabadusesõnum: Berliini müüri langemine 89. aastal. Paljud rahvad vabanesid, demokraatia oli tormiline. Arvati, et see läheb peatamatult ja lakkamatult edasi.

Euroopa Nõukogu laadsed organisatsioonid laienesid.  Eestit jälgiti peale vastuvõtmist, see kestis paar aastat ja seejärel see lõppes. Suured probleemid olid vene vähemusega, kodakondsus vale, keelereeglid valed - seda kõike räägiti juba siis, aga tol ajal otsustati, et kõik on korras. Sel ajal peeti suurimaks probleemiks seda, milline on vanglasüsteem inimõiguste mõttes. Ka sõjavägi. Üldiselt polnud meil häda midagi.

1996 võeti vastu Venemaa, siis hakkasid pihta probleemid. Sel ajal pidi juba selgeks hakkama saama, et need probleemid ei kao nii kergelt ,sest vastujõud on liiga suur ja probleemid on liiga suured. Ühed peavad õpetama, teised vastu võtma seadusi, reformima õigussüsteemi.

1999 võeti Venemaalt Euroopa Parlamentaarsel assamblees hääleõigus seoses Tšetšeenia sõja algatamisega. See keeld kehtis vaid pool aastat, siis taastati, mitte midagi ei muutunud. Sealt sai alguse Putini Venemaa, see jutt, et meil on teistsugune demokraatia, mida teie ei mõista, meil käib asi teistmoodi. Tegu on juhitud demokraatiaga, kuigi seda on kentsakas ette kujutada. See tähendab, et juhitakse valimistulemusi ühest tsentrist, pole vaja mingit rohujuure demokraatiat. Siis algas suur pommitamine, majade õhkimine Venemaa linnades. Kuulsate ajakirjanike, avalike elutegelaste mõrvamine.

Kas Külmal sõjal üldse oli vaheaega? Ilmselt oli lihtsalt vaid periood, kus Venemaa oli nõrgenenud, kui Gorbatšov ja Jeltsin olid võimul, aga Putini ajastu on Venemaad jõuliselt üles ehitatud.

Töötades teiste riikide parlamentide liikmetega on häiriv see, et siiamaani ei saa lääs aru, et külma sõja periood on läbi, et Venemaa ei mõista, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine mõjutas seda. Teiste suveräänsete riikide survestamine, meetodiga nagu gaasi või nafta piiramine, küberrünnakud, seal hulgas esmakordne küberünnak Eesti suhtes.

Rahvusvaheline jõulisus reageerida – Herkelil on palju negatiivseid kogemusi sellega seoses. Pikka aega juba tehakse Venemaale erandeid. Süsteemist, mis on seotud demokraatia arendamisega selles riikide vööndis, ei saa rääkida arengust, vaid taanearengust. Gruusia, Ukraina - survestus suur, pidevad poliitvangid olid, sõnavabadus väike. Ei saa rääkida demokraatlikest riikidest. Armeenia - külmutatud konfliktid tulevad juurde. Bakuu, Azerbaidžaan - mis seal tehakse, mida nad arvavad Krimmist? Kui kõik see jääb karistamata? Millise eeskuju Venemaa aktsioon Krimmis annab?

Endise Nõukogu Liidu riikide vööndis on 3 lubavat maad olnud Gruusia, Ukraina ja Moldova. Gruusia ja Ukraina on käinud ühes rütmis. Rahva ja rahvusvaheliste vaatlemiste poolt on teravalt torganud valimisi. Kui hästi nendes riikides on juhid hakkama saanud juhtimise ja reformimisega, selle kota saab kindlasti esitada palju pretensioone. Pole juhitud demokraatia, opositsioon tuleb ja tuleb võimule vabade valimiste kaudu. Teame, kui jõuliselt on Venemaa mõlemal poolel sekkunud. Gruusias on võimul uus koalitsioon, keda algselt kuulutati venemeelsena. Aga sellegipoolest on tegu rahvaga, mis pole Kremlile kõige mugavam ja ei kavatsegi loobuda aladest, mis on venemaa poolt üle võetud ja taotlustest lääne ja NATO õiguslike sõdade ja kaubanduslike integreerumiste.  

Moldova on survestamise vahend, külmutamise konflikt. Lõuna-Osseetia oli pehme külmutatud konflikt, kuni 2008 pöörati see teisiti. Transnistria - ebaõnnestunud paljude reformidega, kohutavalt suured võõrrändamised, väga vaene riik. Taraclia linnas elas väidetavalt 10000 inimest, aga linnas polnud võimalik leida kohta, kus meie standardite järgi süüa lõunat. Seal oli Lasnamäe tüüpi linnanurk, kus oli kaks tondilossi laadset hoonet. Seal oli ülikool. Kvaliteet oli muidugi halb.

Need riigid on palju raskemas olukorras kui Eesti. Kõige kohutavamas olukorras on Valgevene, mis on gaasi ja nafta sõltuvuses Venemaaga. Valgevene iseseisvat majandust pole olemas, Venemaa kontrollib kõike. Pole ka iseseisvat relvajõudu. Venemaa on sinna end liitnud. Kogu Valgevene ülevõtmine võtaks aega ilmselt paar päeva. See riik on meil väga lähedal. Lätil on Valgevenega ühine piir, see ei meenu alati. Valgevene sanktsioonid Lätile, kui viidi läbi surmanuhtlusi, kus olid poliitilised ja kättemaksu tagamaad. Valgevenes on poliitvangid. Euroopa sanktsioone hakkas kehtestama, Läti ei toetanud seda tugevalt läbipõimunud majandushuvide tõttu.

Kentsakas on kuulda EL Idapartnerlusest, sest kõik need riigid on tohutult erinevad. Moldoa, Ukraina, Gruusia eristuvad mingis mõttes. Halvasti eristuvad Azerbaidžaan ja Valgevene. Suur erinevus on see, et üks riik on rikas, teine vaene. Demokraatia arengu skaalal kuuluvad ühte kohta. Armeenias pole midagi kiita. Kuidas riigijuhte pööratakse - Vilniuse tippkohtumisel. Euroopa oli valmis silma kinnipigistama, ja sõlmima leppe Ukrainaga.

On võrreldud Hitlerit ja Putinit. Carl Bildt, Rootsi välisminister, tegi esimesena selle võrdluse. Herkeli arvates nüüd on see laialt levinud võrdlus. Aga neil on erinevusi. Putinil pole mitte kellegagi Ida-Euroopa jagamisel mitte kellegagi kokku leppida (Hitler ja Stalin), Hitleri Saksamaa oli tugev riik, Venemaa pole seda kindlasti mitte, jätkusuutlikus on väga küsitav. Kui kaua saab see süsteem kehtida?

Lääne poliitikute võimetus korrale kutsuda mingeid tugevamaid seisukohti, siis H. on näinud ,et sellele on väga tugev ja väga lai parlamentaarne baas. Nagu igasugusel poliitikal peab olema, sest Parlamentaarne Assamblee koosneb Lääne-Euroopa riigidest, Armeenias on olnud opositsiooni esindaja episoodiliselt, aga midagi on olnud. Üldiselt on pilt masendav, sest kui briti konservatiivid teevad koostööd Venemaaga tekivad hääletusolukorrad siis natukenegi tugevamaid seisukohti on äärmisel keeruline läbiviija. Näiteks: 2008 sügisel toimus „poliitvangi“ definitsiooni läbirääkimine, et korrale kutsuda inimeste vangistamist, kui õiguse mõistmisel on olnud vigu. Muidugi on kõik, keda see definitsiooni puudutada võis, hääletasid vastu. Hääletus jäi viiki, 89 inimest oli selle hääletamisel vastu, nad pole isegi pärit Venemaalt.

Kui millestki üldse kasu on, siis on kasu NATO-st. Kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Demokraatia organisatsioonid on kindlasti vajalikud, aga nad on ajajooksul üle bürokratiseerunud. Rahvusvaleliste organisatsioonidega ongi nii, et nende reformimine on palju keerulisem kui seda likvideerida ja üles ehitada uus. Neid üldiselt ei likvideerita.

Publiku küsimused:

Nägite Viktor Janukovitši taganemist. Kas oleks mõeldav saata hoopis keegi venemeelne pukki?

Krimm pole Venemaa jaoks Eesmärk, selleks on ikka Ukraina. Sellest oleneb kogu geopoliitiline joonis, kas Venemaa on edasi impeerium või mitte. Kui see krõks käis, siis hakati tegema otsuseid, mis lõppesid Janukovitši taganemisega. See polnud inimohvrite pärast, mitte et parlamendiliikmed hakkasid teistmoodi mõtlema, vaid suured oligarhid vahetasid poolt. venemaa mängib kindlasti mingitele oligarhidele. Midagi on seal potentsiaalselt kindalasti järel. Venekeelsed kogukonnad naaberriikides on valmis poolt vahetama, üle minna – valearvestus Venemaa poolt. Meenutusi ühest intervjuust: Narvas ja Ida-Virumaal, kus inimesed arvasid, et väga õige, et Krimm ära võeti, aga Eestis sellist midagi sellist juhtuda ei tohi. Kahe kuuga Putini süsteem ei nõrke, presidendivalimistest midagi ei muutu. Venekeelse kandidaadi võimalused on väiksed.

Tänu Krimmi sündmustele on moodi läinud Putini ja Hitleri võrdlemine. Erinevalt Hitlerist, pole Putinil ideoloogiat, millele ta tugineks. Aga juba 3 ametiajal on ta muutnud, näiteks suhtleb kirikuga. Kas teie meelest Putinil on ideoloogia? Kui jah, siis milles see seisneb?

Ei kujuta, et Putin ütleks nagu Rõivas, et meil pole enam narratiivi vaja. Sellest on nii palju kirjutatud, mis on Venemaa idee. Juba Jeltsini ajal tuli mingi algatus, et kutsuda filosoofid kokku ja luua Venemaa idee, aga seda ei toimunud. Ei ütleks, et Putin on üle võtnud Euroaasialaste mõtteid. Messianistlik ülesaane olla kõikide ümbritsevate Aasia rahvaste juht, vastanduda Euroopale, mis on vananev ja allakäiv noore energiaga, olla dominant, erinevaid rahvaid siduvaks kultuuride koosluseks. See ei pruugi muidugi olla Putini ideoloogia: külm sõda tagasi, arvestage meiega. teeme asi, mis ei mahu rahvusvahelise õigusese.  Oleme tugevamad ja võimsamad. Õigeusu kiriku kaasamine- kui suur osa oli sellel KGB-l. Venemaa pole kunagi olnud kirikust lahust. Pussy Riot võis tohutult määral šokeerida venemaalasi. Homoabieludest rääkides jääb lääs hätta, sest need ühiskonnad ei suuda seda tõsiselt võtta.

Mingid ideoloogia piirjooned on raudselt, aga see ideoloogia on pragmaatiline. võetakse neid tükke, mis tunduvad olema piisavad, et oma võimu säilitada.

Eestisse tahetakse luua statsionaarseid NATO baase. Kuidas suhtute?

Väga hea, et need teemad on üles võetud. Reageeritud on suhteliselt kiiresti. Meie diplomaadid räägivad, et 10 aastat on seda juttu aetud -  teil on paranoia, et Venemaa on ohtlik, olete vabad. Nüüd nähakse seda vabadust. Kui meil oleks sellised asjad nagu Ukrainas, siis oleks meil sõda.

Kas see pole meie jaoks ohtlik kui NATO sõdurid kui välisriikide sõdurid on meie maal?

Kohalolu mõjutab meie poliitikad nii, et peame siin-seal liikmesriikide puhul tegema teatud otsuseid, neil on leping. Ei mõjuta otsustamist. On kaks garantiid meie julgeolekul:

1.) Sõjaline. Oleme paremas olukorras kui Läti ja Leedu. Läti palgaarmee on väga nõrk, ka meie jaoks on see nõrk külg - Läti iseseisvus on Eesti iseseisuse parim tagatus olnud läbi ajaloo. Seal on näha probleemi,  

2.) Demokraatlikult toimiv riik, et ei tekiks teistkordset Pätsi vaikivat ajastut. NATO kohalolek ei tekitaks seda

Kas venemaa ei või teha lolli otsuseid, et nt Narvas on venelaes ohus?

Churchill ütles: valid häbi, saad sõja; annad järgi saad kõige halvema lahenduse. Üldine arusaam, et Eestisse sissetungi puhul vallandub sõda, see seda sõda hoiabki kõige enam tagasi. Venemaa võib üritada provotseerida, näiteks tulla tankiroomikuga narva sillale või tungida meie lennuruumi. Pikemas vaates ei usu, et Venemaa on jätkusuutlik sellisel kursil püsima. Võib küll üsna kaua vastu pidada infrastruktuurini. Külm sõda võideti majandusliku ülelukuga. Need võimalused on läänel ka praegu.

Mis arvate väitest, et Krimmi kriisiga on kõige suuremaks võitjaks hoopis Hiina rahvavabariik? Kas Venemaa peaks lõpuks pöörduma Hiina poole? Kui rääkida, et USA peab Euroopas oma kohta tugevdama, kas Hiinal on vabamad käed ka Aasia ringkonnale?

Mingi loogika selles on kindlasti, kuigi Hiina majanduslik potentsiaal on palju tugevam kui Venemaal juba tükkaega. Krimmis toimunu on äratuskell. Suur häda on olnud see, et USA on nii seotud olnud Iraani, Iraagi ja Süüriaga. Venemaast on kõik muu olulisem olnud. Nüüd saadakse aru, et Venemaa pole keeruline liitlane, vaid lahenduseta probleem ja julgeoleku oht.