01.03 Ahto Lobjakas
Ranno Koorep: Kokkuvõte Ahto Lobjakase loengust
Teisipäeval, 1. märtsil käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas poliitikavaatleja ja kolumnist Ahto Lobjakas, kes rääkis teemal "Mis on Euroopa?"
Mis on Euroopa? Kus on Euroopa? Viimane küsimus on eriti aktuaalne just Ida-Euroopas.
Euroopa on kui lapitekk – selline võrdlus käsitleb Euroopa Liidu liikmesriike lappidena suures tekis. Lapitekist võib eemaldada tükke, kuid tekk jääb ikka püsima. Kõik tahavad saada selle teki alla ja üritavad seda oma otstest sikutada.
Euroopa olemusest, ulatusest on kirjutanud Edward Lucas (The Economist’i ajakirjanik). Tema on pakkunud välja uue määratlus: ACE´s - Advancing Countries in Europe. Teooria järeldus on, et 2012. aasta lõpuks on elu ACE riikides palju parem kui kunagi varem nende ajaloos.
Anne Applebaumi teooria järgi on ida ja lääne eristumist üle trumpamas põhja-lõuna eristus. Bürokraatlikud riigid vastanduvad nn eelarvepistrikele (Iirimaa, Poola, Tšehhi, Eesti jne).
Toomas Hendrik Ilvese pakutud teooria järgi tõi majanduskriis tõi kaasa lähenemise uue ja vana Euroopa eristusele. Majandus on nüüd otsustav, mõttemaailm majanduslike reformide valguses on oluline. Selline lähenemine lähtub põhimõttelisest eeldusest, et Euroopa on algselt ühtne. (Nüüdseks on Euroopa jaotatud.)
Euroopa piirid on tuletatavad Hansa Liidu aegadest. Eesti on kui Euroopa piir (Lennart Meri väide). Arvatakse, et EL on kui positiivne eeskuju maailmale – geograafilne piiratus pole oluline, tähtsad on väärtused ja liikumissuund. Lobjakase arvates on selline lähenemine viga: tugeva Euroopa ajaloo alahindamine. Tänaste probleemide juured on minevikus mitte tulevikus. Euroopa ei ole koht kaardil; Euroopa ei ole administratiiv-poliitline seisund, ei ole staatiline.
Lääne Euroopa on kui Lääne sünonüüm, juurtega kristlikus režiimis. Rahvusriikide tekkimine on ühtsuse arengul olnud takistavaks teguriks. Euroopa Liidu moto on ühtsus erinevustes. Olemaks osa Euroopast, peab olema tegev, loov, osalev. Poleemikat on olnud Euroopa määratlemisel ajaloolisel või püüete baasil- näiteks Venemaa justkui kultuuriliselt ja ajalooliselt kuuluks Euroopasse, geograafiliselt ja hetkeväärtustelt mitte nii väga. Väärtuspõhisus on kui hea propaganda, mitte reaalsuse kirjeldus. Eesti näeb maailma ühest küljest rahvusriigina ja samas ka integreeruva riigina kõikvõimalike organisatsioonide liikmena – tekib vastuolu. Peab mõtlema, kuidas välja teenida Euroopaks olemine. Kas me defineerime ennast Euroopa osana või millegi sellisena, mis nõuab olemaks osa Euroopast? (Teine võimalus nõuaks rohkem aega.) Peame arvestama, et võime vahepeal oma vabaduse kaotada, aga oluline on, et jätkuks rahvasisene liikumine ja progress.
Konspekteeris Ranno Koorep