Traditsioon ja improvisatsioon

Rahvaluulet võib käsitleda ajateljel: klassikaline rahvaluule — tänapäeva rahvaluule. Esimesel juhul keskendutakse minevikupärimusele, teisel juhul kaasaegsele pärimusele. Kuid uurimisel on võimalik lähtuda ka sotsiaalsest vaatepunktist (sõdurifolkloor, õpilasfolkloor, aadlike pärimus, linnakodanike pärimus jne).

Minevikupärimuse uurimisel keskendub uurija pärimuse ajaloolis-kultuurilisele kontekstile, tekstide püsivusele ja tekstide ajaloolis-geograafilisele levikule. Sotsiaalse vaatepunkti korral jälgitakse aga ennekõike uurija kaasaegset pärimust, selle toimimist pärimusrühma jaoks. Siin ei keskenduta mitte niivõrd tekstide paljususele, nende korduvusele, kuivõrd rühma suutlikkusele muuta oma kogemused traditsiooniks. (Vt: Mare Kõiva. Traditsioonist taas. – Maarahva elujõud I. Tartu 1996, lk.25-32.) Seega, traditsioon ei ole üheselt suunatud minevikust tänapäeva, vaid traditsioon saab toimida vaid siis, kui on olemas ka vastupidine suund - tänapäevast minevikku. Traditsiooni võib mõista mitte ainult kui mineviku pärandit tänapäevale, vaid ka kui tänapäeval loodud järjepidevust, milles toetutakse minevikule.

Traditsioonilisuse all ei tule mõista mitte niivõrd nähtuse muutumatust, kuivõrd nähtuse püsimist. Ent püsida saab ainult see, mis paindlikult muutub. Elu muutub kõigis oma avaldusvormides ja seda pidevalt. Ja kui muutub elu, peab muutuma ka rahvaluule või — rahvaluule kaotab oma otstarbe ja kaob. Seega, traditsioon on protsess, mis tasakaalustab muutusi. Traditsioon hoiab alal püsivaid mõtlemis-, väljendus- ja toimimisviise.

 Küsimus, mis on traditsioon, tingib ühtlasi küsimuse, kelle traditsioon - see on küsimus pärimusrühmast. Ilma pärimusrühmata rahvaluulest rääkida ei saa. Kuid kuidas määratleda pärimusrühma, sedagi on tehtud erinevalt klassikalise ja tänapäeva pärimuskultuuri uurimise puhul.

Rahvaluuleteaduse tuumtekstidest on tuntud näide: kas linnamaja üksteist mittetundvad inimesed saavad moodustada pärimusrühma; kas bussipeatuses koos bussi ootavad inimesed võivad moodustada pärimusrühma jne. Põhimõtteliselt ei ole vastus esitatud küsimustele üheselt eitav. (Vt: Alan Dundes. Kes on rahvas? - Alan Dundes, "Kes on rahvas?" ja teisi töid folkloristikast. Tartu 2002.) 

Pärimuse analüüsis sotsiaalsest vaatepunktist käsitletakse pärimusrühmi kui suhteliselt väikesi ja hajusate piiridega kooslusi. See on põhiline erinevus klassikalise rahvaluule uurimistavast, kus uuritava aine piiritlemisel lähtutakse suhteliselt suurest ja ebamäärasest rühmast (eesti rahvaluule; liivi rahvausund), milles on tooniandev pärimuse regionaalne piiritlemine. Pärimuse sotsioloogilise vaatepunkti korral piiritletakse ja ka nimetatakse rühm selle olulise (näiteks sotsiaalse) tunnuse järgi. 

Pärimuse uurimise sotsiaalsest lähtepunktist  ei lähtuta reeglina rahvaluuleliigist (laulud, jutud), vaid nimelt pärimusrühmast (perepärimus; tudengifolkloor). Klassikalise rahvaluule analüüsis lähtutakse ka tänapäeval eelistatavalt rahvaluuleliigist ja selle territoriaalselt määratlemisest: (näiteks Karksi regilaulud). See on ka õigustatud, sest eesti klassikaline pärimus on: 

  • suulise leviku tõttu väga selgete regionaalsete erijoontega
  • oma olemuselt ühe sotsiaalse rühma - talurahva - kultuur
  • kirja pandud rahvaluule liigikeskse määratlemise ajastul.

Pärimusrühma määratlemisel ei ole määrav mitte rühma liikmete hulk, vaid määrav on kokkukuulvus - identiteet.

Improvisatsioon sisaldab traditsioonilisuse elemente, kuigi ta ehitub üles hetkeemotsioonile. Kuna improvisatsioon seletub kõrvalepõikena traditsioonist, olles individuaalne ja hetkeline eneseväljendus, siis 20. sajandi keskelgi folkloristika improvisatsioone eriti oma uurimisaineks ei pidanud.

Kuid improvisatsioonis võib näha ka teistsugust traditsioonilisuse ilmingut. Näiteks laste hüpitamine põlvel (sõit-sõit sõtsele, üle oja onule, läbi laane lellele …) võib olla vägagi improvisatsiooniline, kuid ta sisaldab teatud traditsioonilisi ettekujutusi, kuidas ja mis sõnadega last hüpitada saab (meie teeme seda nii, aga meil ei ole aimugi, kuidas ja kas seda teevad näiteks hiinlased, kui me pole seda kunagi näinud ega sellest kuulnud). Seetõttu ei vastandata traditsiooni ja improvisatsiooni, vaid kõneldakse traditsioonilisuse erinevatest astmetest ja ilmingutest.

 (Vt näiteks rahvalaulu traditsioonilisuse erinevatest astmetest: Ingrid Rüütel. Varafolkloorselt vokaalzhanridelt lauluni. III. – Mäetagused nr.10, 1999, http://www.folklore.ee/tagused/nr10).

back forward