Tekst ja kontekst, kvalitatiivsed meetodid (20. sajandi II pool)

Teksti- ja kontekstikeskse analüüsimeetodite kõrval võib esile tuua veel üht meetodeid süstematiseerivat võimalust: 

  • kvantitatiivsed meetodid
  • kvalitatiivsed meetodid

Esimesel juhul vajatakse suuri tekstimassiive teemade vm. ilmingute esinemissageduse määramiseks. Kvantitatiivsed meetodid on seotud kõikide edetabelite, levikuareaalide jms. koostamisega. Selletõttu on nad pigem tekstikesksed meetodid. Kvalitatiivsed meetodid rakendavad tekstide tõlgendusvõtteid, kasutades seega  kontekstikeskseid meetodeid, kuna tekstid saavad tähendusi kontekstides.  

Rahvaluuletekstide omavahelised seosed: tekstiuurimuslikud meetodid

Rahvaluuletekstide omavahelised seosed on uuritavad

  • kui küsimus tekstide päritolust ja levikust (näiteks tüpoloogiline meetod, tekstide levikuanalüüs)
  • kui tekstide arhiivikontekst (näiteks allikakriitika)
  • kui mentaalse ja reaalse teksti vahekord (tüpoloogiline meetod, situatsioonianalüüs)

Üks rahvaluuleteaduse spetsiifilisi küsimusi on rahvaluuletekstide päritolu ja kujunemine. See põhjendub valdkonnaga, millest oli juttu rahvaluuleteaduse põhiterminite juures: kuidas mõista ja seletada tekstide varieerumisvõimet. Ühest lahendusteest oli juttu seoses soome koolkonna töödega. Küsimus tekkis juba varem, 19. sajandil sarnaste tekstide (tolleaegse nimetusega "teisendite", tänapäeval "variantide") omavaheliste seoste selgitamise vajadusest.

Euroopas jaotusid vaated 19. sajandi vältel põhijoontes kaheks: rahvaluule isetärkamise teooria (selle järgi oli igal rahval oma eriline pärimus, mille ürgseid juuri otsima asuti, näit. mütoloogiline koolkond); teine on laenuteooria (mille järgi Euroopa rahvaste pärimus oli suuresti laen idamaadest - kultuuride kokkupuutumise tulemusena kujunenud kontaktide tulemus). Vt. lähemalt Eduard Laugaste "Eesti rahvaluule" õpikust (1. tr. 1975: 84-89).

Veel 20. sajandi esimesel poolel, sealhulgas soome koolkonnas lähtuti loodusteadusliku mõtlemise analoogiast, et rahvaluuletekstide arengulugu on käsitletav sarnaselt taimede või loomade arengu- ja liigitussüsteemiga. Väga kujukalt on selle mõttelaadi mõju tänaseni selgitanud Arvo Krikmann (artiklis Vanasõnad loomade identiteedist,1999):

Soome koolkond, kes seadis põhieesmärgiks folklooriüksuste kui tüüpide (nt runolaulutüüpide, muinasjututüüpide vm) algvormi, tekkeaja ja -koha ning levikuteede väljaselgitamise, uskus leidvat folklooripalade diakroonilise arengu jälgi nimelt tekstide varieeruvuses ning sellest koolkonnast välja kasvanud ja mõjutatud folkloristikates usutakse tänini meelsasti, et ka vanasõnad nagu muudki folkloorsed tüübid manifesteeruvad tegelikus pruugis variantidena, kuid varieerumine püsib teatud piires ja tüpoloogiapilt on printsiibis diskreetne. Traditsioon tervikuna meenutab selle kujutelma järgi hõredavõitu metsa, kus puud on küll haralised ja mõnede naaberpuude oksad ehk ka üksteisest läbi põimunud, kuid iga haru kohta on selge (või vähemalt selgitatav), millise tüve küljest ta pärineb. (Krikmann 1999: 52-53.)

 

Pärast Teist maailmasõda, kui rahvaluuleteadus lähenes sotsiaalteadustele, muutus ka ettekujutus tekstide päritolust ja levikust: tekstid liiguvad meelsasti üle liigipiiride, mis taimede ja loomade puhul on võimatu. Muinasjutust saab anekdoot ja anekdoot kasutab muinasjutu võtteid. Küsimusele ja vastusele ülesehitatud naljalood meenutavad vormilt mõistatusi, ent on ometi anekdoodid. 

Tüpoloogiline meetod

Tüpoloogiline meetod on pärast Teise maailmasõja aegse eesti folkloristika dominantmeetodeid. Selle eesmärk oli korrastada arhiivi tekstikorpused tüpoloogilisse süsteemi, mida põhijoontes ka saavutati (vanemad rahvalaulud, muinasjutud, lühivormid), vähemalt selliste tekstide osas, mis alluvad tüpologiseerimisele (püsivad süzheed ja/või sõnastuslikud püsivamad tekstid). Tüpologiseerimise eesmärgil uuriti erineva tasandi stereotüüpia nähtusi (korduvad motiivid, fraasid, värsid, vormelid), sest nende põhjal otsustati ka terviktekstide omavaheline seotus. 

Järgnevalt sissevaade selle meetodi teoreetilisse tagapõhja regilaulu uurimise näitel.

Eduard Laugaste (1979), tüpoloogilise koolkonna esindajana, kuid olles siiski väga lähedal soome koolkonna arusaamadele esitab rahvalaulude kujunemisloo skeemina, kus kõik olemasolevad variandid (teksti üleskirjutused vm. salvestused) on terviktekstina omavahel genuiinselt seotud ja teoreetiliselt (mitte rekonstrueeritult) tagasiviidavad algteksti juurde. Kuna algteksti ei ole võimalik taastada, nimetab ta selle "arhetüübiks". Näiteks laulud maailma loomisest moodustab tüübi "Loomine", mis ühendab endas nii terviklikud tekstid kui ka fragmendid või iseäralikud arendused. Oluline on, et neis variantides esineb loomise teema (pese tegemine kiigel või kuldsele põõsale, kus väljahautud linnupoegadest luuakse "meie" maailm"); ja et selles oleksid lauluomased tegelased (näiteks sinikirja linnukene; siinikirja, siidikirja linnukene). Tüüpi määramise üheks oluliseks tehniliseks võtteks on tunnusvärsside eristamine - tunnusvärsid on tüübikindlad värsid, mida ei kasutata teiste teemade ja süzheedega lauludes. Näiteks "Loomise" puhul lind, kes otsib pesaaset siniselt, punaselt ja kuldselt põõsalt - üks oli sinine põõsas, / teine oli punane põõsas, / kolmas kullakarvaline) - selliseid värsse muude lauludes ei ole.

Tüpoloogilise koolkonna teine põlvkond laulu-uurimises (Ülo Tedre, 1964 ja Ingrid Rüütel, 1969) ühendab filoloogilise ja etnoloogilise suuna tööd: tüübi määramisel ei arvestata mitte ainult genuiinseid seoseid, nagu Laugaste seda teeb, vaid ka laulude funktsioone ja kasutusseoseid (nagu Tampere seda teeb).  Olemasolevad lauluvariandid, olles küll üksteise suhtes genuiinselt seotud, võivad oma ajaloolises kujunemises muuta kasutusseoseid ja funktsiooni ja ületada nii tüübi piire, luua uusi tüüpe. Veel enam, näiteks loomislugu võib ületada ka regilaulutraditsiooni piire, esinedes hoopis siirdevormilise või koguni uuema lauluna. (Ingrid Rüütel nimetab neid uue tüübinimega "Siidisulgis linnukene"). Selle vaate järgi on tüüp mitte enam arhetüübi järglaste kogum, vaid ajalooliselt kujunenud mentaalne tekst (variantide seesmine ühisosa), mis väljendub konkreetsetes esitusolukordades variantidena. Tüübi muutuse kutsub esile teksti esitusseoste muutumine. Sel põhjusel tuleb tüübi määramisel arvestada tunnusvärsside kõrval ka teksti muid komponente, näiteks funktsiooni, muusikat jms.

Tänapäeval on vaidlused regilaulude tüpoloogia üle vaibunud. Enam tegeldakse tekstikesksete meetodite puhul regilaulu vormelite, meetrika ja sõnavara uurimisega (vt. näiteks regilaulu-uurimise kogumikud "Kust tulid lood minule" 2000, "Regilaul - keel, muusika, poeetika", 2001 ja "Regilaul - saadud või loodud", 2004 Liina Saarlo, Mari Sarve, Kanni Labi artiklid). Teine suund on tekstitõlgenduslik: ajalooline, usundiline vms. laulutraditsiooni kontekst, mees- ja naisuurimine (samades kogumikes, Ülo Valgu, Madis Arukase, Kristiina Ehini ja Tiiu Jaago artiklid) või laulude levikuareaalid ja kogumissituatsioonide uurimine (Kristi Salve, Paul Hagu, Janika Orase artiklid).

Tekstikriitika ja allikakriitika

Teksti- ja allikakriitika põhiküsimuseks on olemasolevate tekstide omavaheline seotus või iseseisvus. Kuid erinevalt tüpoloogilisest meetodist ei küsita mitte niivõrd tekstide suulise leviku ja kujunemisjärkude, kui just arhiivi laekunud kirjalike dokumentide omavaheliste seoste kohta. Tekstikriitika keskne küsimus on, kas vaadeldavad tekstid on üksteisega oma tekke või arhiivi laekumise poolest kuidagi seotud või on nad tekkinud ja olemas täiesti iseseisvalt. Küsimus on seotud näiteks arhiivi materjali saatnute käitumisega, mis on folkloristi jaoks olnud mingil põhjusel ettenägematu. Näiteks saadab üks kirjasaatja oma kogutud materjali mitmele arhiivile, reageerides erinevatele üleskutsetele. Nii tekivad dublikaadid. Kui kirjasaatja on läkitanud oma rahvaluulekogu nii Hurdale kui ka Eisenile, satuvad need tekstid (üksteise suhtes koopiad) Eesti Rahvaluule Arhiivis kokku. Kuidas neisse saadetistesse suhtuda? Koopiad (dublikaadid) on vaja üles leida näiteks kvantitatiivsete uurimuste eeltööna: ei ole ju kattuvate tekstide varal võimalik luua tekstide levikupilte ega edetabeleid.  Eriti keerulisi olukordi on tekitanud pärimuse kogumine koolis: õpilased on arhiivi saatmiseks materjali, näiteks mõistatusi, võtnud raamatutest (vt. lähemalt näiteks Arvo Krikmann, "Eesti lühivormide allikaloost" 8. ptk. "Läänemeresoome vanasõnaprojekt", alalõik 8.2.3. Hüperprobleem: tekstide ebaautentsus. E-aadress: http://www.folklore.ee/~kriku/ALLIK/index.htm . Või ka koolipärimuse kogu põhjal Arvo Kirikmanni sellekohane aertikkel "Lipitud-lapitud "Kommunaari" king" kogumikus "Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist" I, 1995).

Üha enam tuleb folkloristliku uurimise päevakorda küsimus arhiiviallikate seotusest nende kogumissituatsioonidega (vt. näit. Anu Korb, "Venemaal rahvuskaaslasi küsitlemas: folkloristliku välitöö metoodilisi aspekte" 2005). Niisamuti avarduvad folklooritekstide erinevate kontekstide uurimistraditsioonid (vt. Jürgen Beyeri artiklit "Ajalooline jutu-uurimine" kogumikus "Pärimus ja tõlgendus", 2003; Mare Kalda artiklit "Jutud peidetud varandusest. Pärimus ja meedia" ajakirjast Mäetagused nr. 20 http://www.folklore.ee/tagused/nr20/kalda.pdf). See teema nõuab tekstide omavaheliste seoste analüüsi ühendamist pärimustekstide ümber oleva "maastikuga", mistõttu muidu filoloogiline teksti- ja allikakriitika muutub üha kontekstikesksemaks.


 Tekstide levikuanalüüs

Tekstide levikuanalüüs seostub näiteks populaarsustabelite, eriti aga kultuurikontaktide uurimisega.

Vt. näiteks:

Situatsioonianalüüs

Situatsioonianalüüs sobib konkreetsetest tõsielujuhtumitest jutustavate arhiivitekstide analüüsiks. Näiteks on seda meetodit rakendanud Aino Laagus eesti metshaldja- tekstide süstematiseerimiseks (Laagus 1973). 

Metshaldjatekstid kõnelevad kogetud kohtumistest ja usutud teadmistest metshaldjate kohta, kuid tekstide ülesehitus ja neis sisalduv informatsioon on väga varieeruvad. Aino Laagus toob kaks tekstinäidet tema poolt uuritavast tekstikorpusest, et kirjeldada tekstide ühis- ja ühitamatuid osi. Mõlemas näites esitatakse haldja tegevus ja sellest tulenev tagajärg. Olukorrad aga (mis asjaoludel, millal ja kus haldjaga kohtutakse) on erinevad. See on ka loomulik, sest nende tekstide levikuajal peeti haldja kui empiirilise olendiga kohtumist võimalikuks. Kirjeldataksegi üksikuid juhtumeid või võimalikkusi. Need tekstid on pigem tõsielus toimunud juhtumite kirjeldused kui viimistletud kujundikeelega jutustused.

  Vanal ajal oli Triigi mõisa rehepapp metshalijaga kimpus old, kellest teda veel tema viledajalgne hobune peastnud.

Ükskord laupäeva õhtul pand rehepapp reheuksed kõvas´e kinni ja vaadand veelkord üle, kas kõik korras on ja kui kõik hea old, võt oma hobuse, sitund selga ja hakand tasahiljukesi kodu poole minema. Tema elukoht old mõisast hea tükk maad eemal ja läind paksust metsast see tee läbi. Saand rehepapp juba natuke maad metsateed ära sõita, kuuld üsna kaugel hõisatavat. Rehepapp mõelnd, et vist on mõni  metsa ära eksinud ja ei oska enam koju minna, tarvis õige vastu hõiskada ja hõiskanudki. Kohe selle peale hõiskand hääl temale vastu vähe ligemal. Rehepapp hõiskand teist korda ja hääl old juba heaste ligemale jõund. Nüüd hõiskand rehepapp kolmat korda ja selle peale hõiskand üks hirmus hääl üsna tema ligidal ja metsast tõust selle peale suur ragin ja pragin, nagu oleks suur tuul metsas puid maha murd. Hobune hakkas selle peale kangeste norskama ja pani tuhatnelja jooksma ja läind siis ühe valuga kuni kodu õue väravasse. Seal alles jäänud hobune seisma.

Rehepapp jäänd selle peale raskelt haigeks, sest ta väga ehmatas.

E 30494/5 Kose (1879)  

Ennemalt eksinud keegi naisterahvas ühe talu taga oleval karjamaal ära. See karjamaa ei ole kuigi suur, isegi talu hooned paistavad läbi puude sinna ära. Küll käinud edasi-tagasi, aga välja ei saa. Talu asemel olnud suur loss või palee ja koplis puude asemel ei tea mis hiigla puud. Ei ole muidu välja saanud, kui keeranud kõik riided pahempidi ja pannud siis uuesti jälle selga. Siis alles näinud ta, et olnud kohe karjalauda taga, kust ta enam välja ei saanud.

Räägitakse, et kui inimene üle haldja jälgede läheb, siis eksib ära.

E 61119/20 Väike-Maarja (1927)

 

Situatsioonianalüüs jaotab teksti struktuurseteks osadeks vastavalt järgnevale skeemile:

tegevussituatsioonteatamissituatsioon
- tegevus (tegevused, mis seostuvad tegelase ruumikogemusega; määravad kogeja kogemusseisundi v. tulemuse; haldja ilmumist provotseerivad tegevused; haldja mõju likvideerivad tegevused jms.)- tegevussituatsiooni edasiandmine (et pärimusrühma liige saaks kohtuda haldjaga, peab ta tundma haldjapärimust; samas - tema kogemus muutub jutustamise kaudu omakorda pärimusrühma sotsiaalseks kogemuseks)
- aeg (reaalne ajalooline aeg, reeglina elamuse vahendaja kaasaeg; tavaliselt toimuvad kohtumised öösel, õhtul, hommikul - hämaral ajal, ja sakraalsel ajal, nagu laupäev, püha jms.)- kõnelemise eesmärk (oma kogemuse kaudu mõjutada kuulajat; see sündmus uuesti läbi elada; kaugem eesmärk: kas üldist uskumuste süsteemi kinnitada või vastupidi, selles kahtlust tekitada)
- koht (reaalne koht, alati seotud mingi ruumi osa või loodusobjektiga; ruumi tähendus on eriti esil eksimissituatsioonides)- teataja suhtumine juhtumisse (seostub eesmärkidega, avaldub nii grammatika tasandil, n. kaudne kõneviis, või vahetult)
- haldjas- teatamisaeg 
- kogeja- teatamiskoht
- tekstiväline komponent (haldjaga kohtumised on seotud teatud maailmapildiga, teatud eetiliste normide ja usundiliste kujutelmade sünteesiga, mida tekstis otseselt ei sõnastata, kuid millele allub teksti loogika)

 

Oma olemuselt on situatsioonianalüüs lähemal strukturalistlikele kui eelkirjeldatud tekstide teemade ja motiivide päritolu- või levikuanalüüsile. Meetod eeldab suhteliselt suure, temaatiliselt ühtse, kuid seesmiselt väga varieeruva tekstikorpuse tekstide analüüsi. Lähtudes tekstist, keskendutakse teksti struktuuri ja mitte kompositsiooni (ülesehituse) analüüsile. Tekstianalüüsi kaudu peab uurija jõudma teksti loova uskumuseni. 

Aino Laagus selgitab: "Üks ja seesama uskumus võib tekstis avalduda mitmeti. Oma tähelepanu tulebki kontsentreerida sellele avaldumisloogikale. Metshaldjas ja teated metshaldja kohta pole ainult inimeste huvitavad veidrused, vaid need olid endisaja inimestele eelkõige  v a h e n d i k s  tegelikkuse modelleerimisel. [---] Metshaldjas oli oli teatav maailmanägemise ja -korrastamise vahend, osa inimeste maailmapildist." Tekstianalüüs situatsioonianalüüsi kaudu viib tõsiasjani, et "haldjas ei piirne ainult tekstilõikudega, kus teda otseselt nimetatakse (on ju tekste, kus ta üldse esile ei kerki). Haldjas on kogu situatsioon, milles ta esile tuleb ja milles temast räägitakse. Haldjas on terviklik situatsioon, mida inimene üle elab, kõik selle situatsiooni komponendid, millest oli juttu eelpool ja nende omavahelised suhted." (Laagus 1973: 412.)

 Rahvaluuletekstide tõlgendused: kontekstikesksed meetodid

Folkloristliku uurimise ühisosa nii teksti- ja kontekstikesksete meetodite puhul on küsimus pärimusliku mõttemaalima levikust ja olemusest. Erinevused tulevad aga esile meetodites, kuidas pärimusliku mõttemaailma juurde jõutakse ja kuidas see teema avatakse:

  • tekstide hulk: kui eelkirjeldatud tekstikesksed meetodid eeldasid suurte tekstikorpuste analüüse, siis kontekstikesksed meetodid seda ei eelda: analüüsitakse arvuliselt väheseid ja lokaalselt piiritletud pärimustekste
  • taustsüsteem: kontekstikesksete meetodite puhul lisandub uut analüüsimaterjali ja andmestikku pärimustekstide kontekstide kohta (näit. ajastu oma sotsiaalse korraldatusega, tegevused, kultuuri teised valdkonnad, demograafilise olukorra ja käitumise ning ajaloosündmuste mõju pärimustekstide stiilile jms.)
  • holistlik printsiip: üha enam analüüsitakse pärimustekste üldisemast tervikust lähtuvalt (holos kr. ´terve´, `kogu`)
  • vaatepunktide avamine: uurimisel keskendutakse pärimustekstide stiili, tähenduste ja pärimuse sotsiaalsete ning kommunikatiivsete aspektide vaatlemisele, mis eeldab subjektiivse aspekti (pärimus valdajate endi kommentaarid, hinnangud ja arvamused tekstide kohta, uurijapoolsed hinnangud ja kommentaarid jms.) 

Kontekstikesksed meetodid on seotud tõlgendusega. See omakorda eeldab uurija vaatepunkti väga selget esitamist, samuti nii uuritava teksti kui ka uurija enda tausta tutvustusi. Nii on teadlane ise neis töödes tunduvalt enam esil kui tekstikesksete uurimuste puhul. See on tekitanud eelarvamuse, nagu oleks siin tegemist liiga subjektiivse (meelevaldse) uurimisviisiga. Uurimise õnnestumise aluseks on aga kontekstide rajamine kindlale faktoloogilisele materjalile. Nii võib näiteks rünnata keelepruuki, kus mees esineb ametinimetuste osana (esimees, põllumees, meremees), nagu oleks tegemist naiste diskrimineerimisega ja väita, et tegemist on naisuurimusega, kuid, kui kontekst neile sõnakasutustele jääb loomata (sõnade päritolu ja tähendusvarjundite muutumine sotsiaal-kultuurilises kontekstis näiteks), siis ei olegi ju tegu mingi ajastu keelepruugi kontekstikeskse uurimisega, vaid uurija enda positsioonide esitamisega.

Kontekstikesksete meetodite rakendamise õnnestumiseks on vaja uurimisprotsessis pidevalt:

  • selgitada vaatleja asendit uuritava suhtes
  • fikseerida vaatleja asend 
  • osutada vaatepunktide muutumisele või muutmisele

Analüüsi eesmärgiks on jõuda uuritava ainese mõistmisele täpselt esitatud vaatepunktist. Vaatepunkti määratlemine peab tuginema konkreetsele faktoloogiale (näiteks kultuurilis-sotsiaalsete protsesside kirjeldamisel ajastu raamid esitamine, aga kui lähtutakse millestki ebamäärasemast, nagu ennustused või unenäod, on seegi võimalik, kui visandatakse selge usundiline taust neile nähtustele).

Pärimusökoloogia

Pärimusökoloogia Soomes kasvas välja geograafilis-ajaloolise meetodi kriitikast ja seostub Matti Kuusi tööga "Sampo-eepos" (1947), kuid sai eriti aktuaalseks 1970. aastatel.

Pärimusökoloogilise uurimissuuna tuuma avamiseks toon näite Soome folkloristikast pärit küsimusest, miks varanduse tallu toomisega majahaldjate lood on populaarsed kõikjal Ida-Soome naaberaladel: nii Eestis, Venemaal, Lääne-Soomes, Rootsis ja kaugemalgi, aga mitte Ida-Soomes? Geograafilis-ajaloolise meetodiga sellele küsimusele vastata ei saa, sest selle meetodi puhul ei arvestata tekstimotiivide leviku sotsiaalseid tingimusi (s.t. pärimusrühma liikmete endi eelistusi ja eelistuste põhjusi). (Mäletatavasti uuriti geograafilis-ajaloolise meetodi abil tekstide levikut, arvestamata inimeste jm. pärimuse levikutingimusi mõjutavate tegurite osaluseta.)  Põhjused peituvad sotsiaalses kontekstis: Ida-Soome alade elanike jaoks ei olnud varavedajalood aktuaalsed, kuna sealne asustus oli hõredam ja varanduslik seis ühelaadsem kui naaberaladel (üksteise rikkuse või vaesusega tegelemiseks ei olnud vajadust ega võimalust). Seevastu sõltusid Ida-Soome ala elanikud enam metsast ja nii olid seal metshaldaja lood oluliselt populaarsemad kui majahaldjalood. Järeldus: pärimusmotiivi omaksvõtt, levikuulatus ja populaarsus sõltub pärimusrühma elustiilist. Et uurida pärimust on vaja uurida ka elustiili. Stiil (ei elustiil ega ka teksti/pärimuse stiil) ei ole aga mõõdetav mõnede väliste stiilitunnustega, vaid süveneda tuleb stiili kui tervikusse, mille kujundab stiilitunnuste omavaheline sidusus ühelt poolt ja inimeste mõttemaailm, seotud nende tegevusväljaga teiselt poolt. 

Pärimusstiili (alates motiivide valikust ja sõnastusest, lõpetades pärimuse lokaalse eripäraga) hakkab looma nn. pärimuskliima. Pärimuskliimat kujundavaks teguriteks on

  • looduskeskkond
  • tehiskeskkond (elamud jms. inimese poolt loodu)
  • senine pärimus
  • pärimusrühma kogemused

Pärimuskliima - keskkonna tegurite - selgitamine on vajalik konkreetsete pärimustekstide ja inimese tegevuse omavahelise seotuse uurimiseks. Seda uurimisviisi nimetatakse pärimusökoloogiaks. Pärimusökoloogia eesmärgiks on lokaalse pärimusstiili väljaselgitamine, kusjuures lähtutakse elustiili ja tekstide omavahelisest seotusest. Tekstide ja inimeste elu vaheliste seoste esitamisel lähtutakse pärimuskliimast.

Pärimusökoloogiline uurimissuund vaatleb pärimust mitte enam suletud süsteemina (nagu soome koolkonnas), vaid kui teatud ümbrusesse kuuluvat nähtust. Seejuures on oluline mõista osa ja terviku suhteid omavahelises dialoogis ja mitte mehaaniliste suhete kaudu.

(Vt. Honko 1972,1979; Sarmela 1970, 1974a, 1974b.)

Naisuurimus

Naisuurimuse teoreetiline lähtepunkt on tõdemus, et soorollid ei tulene vahetult bioloogilistest teguritest, kuna soorollid on sotsiaalsed ja kultuuriomased, õpitavad ja omandatavad teatud kultuurilises ümbruses, kuid mida võidakse siiski tõlgendada kui midagi absoluutset, kultuurivälist. 

Aktuaalseks muutus naisuurimus soouurimuste raames 1970. aastatel: küsimus oli naise soorollid kultuurilisest vaatepunktist lähtuvalt (millised ettekujutused on naisest ja naiselikkusest teatud kultuuris, millised on naise rollid ühes või teises ühiskonnas, millised on naise arusaamad ja tegevusstiilid üldises kultuurilis-sotsiaalses kontekstis).

Eesti folkloristikas on naisuurimus esile tulnud mõne viimase aasta jooksul Andreas Kalkuni ja Kristiina Ehini rahvalaulu-uurimustes. Hoopis tuntavama jälje on aga naisuurimus jätnud soome folkloristikasse, sh. regilaulu-uurimises (soome keeles: kalevalamittainen kansanlaulu). 

Senni Timonen näeb oma suurtöö "Minä, tila, tunne. Näkökulmia kalevalamittaiseen kansanlyriikkaan" (2004) teoreetilise alusena ühelt poolt klassikalist vana rahvalaulu uurimisvõttestikku (teksti levikuanalüüsist kujundianalüüsini), kombineerituna 1980. aastatel aktuaalseks muutunud naisuurimuse võimalustega. Vana rahvalaulu naisuurimuslik aspekt ei tähenda mitte ainult seda, et laulik oli naine, seda enam, et ka mehed on laulnud neid laule. Siia liitub ka naise mõtte- ja tegevusvälja peegeldumine lauludes, aga ka võtted, mida naine kasutas, et ühiskonnas hakkama saada (vt. näit. ptk. Naisen osa: mies võrrelduna ptk. Mihen osa: tie, lk. 51-60). Senni Timonen jälgib tekstianalüüsi kaudu omaaegset keskkonda soorollide aspektist ja naise enesetunnetust tolles ühiskonnas, nii nagu see laulust ilmneb. Lõpuks võib naisuurimusena mõista ka naisuurijate tööd: naise kui uurija vaatenurka, naise esitatud uurimisküsimusi ja kasutatavaid võtteid. Senni Timonen ei näe naisuurimuses võitlusliku momendi olulisust.

Ideoloogilis-poliitilisema näite naisuurimusest pakub Kristiina Ehin ("Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist", magistritöö 2004). Ta ehitab ühe lauliku repertuaari vaatluse üles soorollide konfliktile (teatud kontekstis on see konflikt käsitletav ka kui soorollide leping, ent konflikt seisneb selles, et partnerid ei ole lepingupooltena mitte võrdsed, vaid selles on mees-dikteerija ja naine-leppija). Ta lisab käsitlusse enda kui uurija positsiooni, mis muudab käsitluse refleksiivseks uurimuseks:

Olen püüdnud näha rahvalauludes peegelduvaid naistegelasi, nagu ka neid laule laulnud lauliknaisi, subjektidena ja isikutena, mitte "teistena", alluvatena. Leian, et kui naisi teatud aegadel ka teisejärgulisteks peeti või kui nad ka ise end alaväärtuslikuks pidasid, ei tohiks meie tänapäevainimestena seda teha. Peamiselt naiste lauldud rahvalaulud kogu oma keerukas mitmekesisuses on suurepärane allikmaterjal naiste subjektsuste uurimiseks. Käesoleva töö eesmärk ei ole leida ühtset ja ainuõiget naishäält, mis võiks kõnelda kõigi rahvalaulus kajastuvate naiste eest. Ka nn patriarhaalne soosüsteem ei olnud ilmselt ühtne tervik, vaid pidevalt muutuv ja teisenev, nagu ka soorollid, mille järgimist see süsteem eeldas. Olen püüdnud "kuulda" selles erinevaid hääli, hoiakuid ja meelestatust ning suhtuda uuritavasse aupaklikult otsekui omaenda võimalikesse esivanematesse. (Ehin 2004: 16.)

Andreas Kalkuni tööst võib aimu saada artiklist "Anne Vabarna nina. Tõest ja valest seto naiste autobiograafilistes lauludes" (Kalkun 2004), kus ta muude probleemide seas vaatleb ka naise eluloolaulu kui üht zhanrit soouurimuslikust aspektist.

Pärimuslik ajalugu

Pärimuslik ajalugu on 1990. aastatel Eesti folkloristikas kujunenud uurimissuund, mille eesmärk on uurida kultuuriomast ajaloo/minevikutõlgendust. Kuna ajalookäsitus või arusaamine minevikust on konstruktsioon, sõltudes jutustaja vaatepunktist, eristub neis lugudes “oma” ja “võõras", mis toob kaasa selle, et rahvapärane ajalugu on osa jutustajate enesemääratlusest. Pärimusliku ajaloo allikaks on tõsielust jutustavad lood. Analüüsis lähtutakse nii suulistest kui ka kirjalikest proosajutustustest, aga ka lauludest, tavandist jm. pärimusliikidest, millele luuakse ajaloosündmustest ja ajaloolistest olukordadest ajastutaust. Selleks aga vajatakse interdistsiplinaarset lähenemist, kasutades ennekõike ajalooallikaid.

Rahvusvaheliselt ühendab nii pärimusliku ajaloo kui ka teiste samalaadsete, kuid erinevate uurimissuundade esindajaid mõiste "suuline ajalugu" (oral history). Suuline ajalugu kui uurimisssund on välja kasvanud pärast Teist maailmasõda ajalooteaduste raames. Selle suuna eesmärgiks oli uurida, kuidas nn. tavalised inimesed elasid läbi nn. suure ajaloo sündmused. Allikatena hakati koguma suulisi intervjuusid (sellest ka meetodi nimetuses "suuline"). Intervjuude ja ühtlasi analüüsi aluseks olid ajaloosündmused, mille “peale” hakati “ladestama” inimeste kogemusi neist sündmustest. Paari viimase aastakümne vältel on ajalooteaduste suuline ajalugu oluliselt lähenenud folkloristlikule jutu-uurimusele, nagu ka vastupidi: folkloristlikud tõsielu-jutustuste uurimused on lähenenud mh. ajalooteadustele. Eelkõige on folkloristikat ja ajalugu ühendavaks lüliks nn. mikroajalugu, sotsiaalajalugu jms. inimesi ning ühiskonda puudutavad ajaloouurimused.

Pärimuslik ajalugu on seotud veel kolmandagi uurimissuunaga - etnoajalooga (ethnohistory). See on taas mõiste (nagu ka suuline ajalugu), mida Eesti eriti ei kasutata, kuid millel on ühisjooni pärimusliku ajaloo uurimisega. Etnoajaloo raames uuritakse arhailiste või vanemate (mitte modernsete) kultuuride (näiteks hõimuühiskonna, vanade - näiteks antiik-kultuuride) ajalookäsitust ja minevikutõlgendusi. Allikaks on esmalt praegu olemasolevate hõimurahvaste kultuuride kultuurantropoloogilised vaatlused ja salvestused, ja teiseks minevikuühiskonna rahvaluuletekstide omaaegsed kirjapanekud, mida analüüsitakse muude, peamiselt ajalooallikate (arhiividokumendid, uurimused, arheoloogiaandmed jms.) abil.

Pärimuslikku ajalugu ei saa vaadelda kui ajaloosündmuste tekstilist illustratsiooni. Siin on oluline see, kuidas inimesed kõnelevad oma minevikukogemusest, millest on tavaks kõnelda, kuidas seda tehakse, milliseid võtteid ja võimalusi ühes või teises kultuuris (kultuuripiirkonnas) tuntakse ja kasutatakse. See küsimustering taandub suuresti pärimustraditsioonile. Samuti on oluline see, milliseid dialooge ühiskond võimaldab pärimusrühma minevikukäsituse kujunemiseks: kooli, meedia, ametliku ajaloo jms. koostöö pärimusliku ajalootõlgendus kujundamisel. See küsimuste ring seostub ühiskonnas paralleelselt toimivate kommunikatsiooniprotsesside omavahelistel seostel.

Vt. pärimusliku ajaloo uurimisnäiteid kogumikest "Pärimuslik ajalugu" (2001), "Pärimus ja tõlgendus", 2003.

Tänapäeva folkloristikale, nagu humanitaar- ja sotsiaalteadustele üldse on omane varem välja kujunenud ja paralleelselt arenenud suundade ning meetodite põimumine. Kvalitatiivsete meetodite rakendamine nõuab teatud ulatuses ka kvantitatiivsete meetodite rakendamist ja vastupidi. Tõlgenduslike lähenemiste puhul annab kvantitatiivsus lugejale ettekujutuse, millisele tekstide hulgale järeldused toetuvad. Kvantitatiivsete andmete esitamisel annab kvalitatiivsete meetodite lisamine lugejale ettekujutuse, miks tekstide levik ja pärimuse kvantitatiivsed tunnused just nõnda end näitavad ja miks toimuvad teksti- vm. hulkades just sellised muutused. Samuti ka teksti- ja kontekstikesksus: tegemist on ainult liikumissuunaga (kas lähtutakse tekstist või kontekstist), kuid teist poolust uurimisel ei välistata. Ka kontekstikeskse lähenemisviisi puhul ei ole võimalik tekste tõlgendada, kui ei arvestata tekstide zhanrispetsiifikat: kriitilise lugemise eelduseks on teadmised tekstide ülesehituse ja tegelikkuse teksti ülekandmise võtetest. 

back forward