Teadusharude iseseisvumine (20. sajandi I pool)

Rahvaluuleteadus, mille juured ulatuvad küll valgustusajastusse, hakkas iseseisvuma muudest kultuuriuurimisvaldkondadest romantismi ajastul. Nii terminoloogia kui ka ettekujutused rahvaluuleteadusest sisaldavad neid varasemaid arengujärke tänapäevani. &Näiteks valgustusajastust on pärit suulisuse nõue, mõiste "rahvas" kui hariduseta lihtrahvas, enamasti seostub see maaelanikega (need arusaamad on kinnistunud folkloristikast väljaspool, kuna teaduslik mõtlemine on neid seisukohti edasi arendanud). Eestis ühildus romantismi ajastul mõiste "rahvas" rahvuse mõistega, kuna sotsiaalselt "rahvale" vastanduv kiht baltisakslased olid teise rahvuse esindajad (mõisted eesti kui rahvas     ja kui rahvus kattusid). Romantiline rahvaluulekäsitus ilmneb rahvuspsühholoogiliste joonte ja ürgse "oma" otsimises. Nii valgustus- kui ka romantismiajastul saab rääkida rahvaluuleteadusest, kuid selle teadusharu piirid ei olnud valgustusajastul sotsiaalteaduste ja hiljem humanitaarteaduste seas väga selged ja kindlasti mitte jäigad. Näiteks 19. sajandi Eesti rahvaluuleteadus on läbipõimunud kirjandusteadusega, kuid nii see ei olnud enam 20. sajandil.

Rahvaluuleteaduse iseseisvumise määras ära teaduse ainevaldkonna, uurimiseesmärkide ja ainespetsiifiliste meetodite esitus: kui seda suudeti, sai rääkida iseseisvast teadusharust. Järgnevalt on kaks näidet teaduse iseseisvumisest,     et näidata, kuidas eelloetletud nõudeid täideti. 

Kaarle Krohn (1863-1933) sõnastas 1926. aastal ilmunud raamatus "Die folkloristische Arbeitsmethode" [Folkloristlik töömeetod] kokkuvõtte paar-kolmkümmend aastat toiminud soome koolkonna töövõtetest. Teadusliku uurimise eeltingimustena toob ta esile järgmised tegevused:

  • uurimisallikate süstematiseerimine ehk uurimisvaldkonna piiritlemine ühtseks alaks: rahvateadusest (Volkskunde: Krohn kirjutab saksa keeles) eristuvad materiaalse kultuuri osa ehk etnograafia, rahvamuusika ja rahva sõnaline kunstipärane looming koos rahvausundiga, mis koos moodustavad rahvaluule (rahvausundi eraldamist rahvaluule valdkonnast Krohn õigustatuks ei pea põhjusel, et usund on põimunud tekstiloomega)
  • distsipliinikeskse uurimiseesmärgi sõnastamine: rahvaluuleuurimises on selleks "rahva mõttemaailma uurimine"
  • abiteaduste eristamine: religiooniuurimine, ajalugu, kirjandusteadus jms., mis annavad lisainformatsiooni rahvaluuletekstide uurimiseks, näit. murrete või keeleajaloo uurimine võib hõlbustada regilaulu keele uurimist

Võib tajuda teadusalade kummutilaadset süsteemi: on ühtne uurimisala - kultuur ("kummut koos asjadega, mida ta mahutab"), mis jaotatakse erinevate teaduste vahel sahtlitesse. Süstematiseerimise ("sahtlitesse jaotamise") aluseks on valdkonna teatavad tunnused (rahva suuline sõnalooming või sõnatekstidena väljendatud mõtlemine, pärimusele tuginev teadmine) ja uurimise eesmärk (rahva ettekujutuste arengu- ja levikuloo väljaselgitamine). Sellist teadusharude süsteemi seostatakse positivistliku mõtlemisega, mida iseloomustab:

  • selge piir teadusharude vahel
  • nõue esitada süvauurimusi, mis on võimalik nimelt teadusharusisese spetsialiseerumise kaudu 

Soome koolkonna kujunemist seostatakse folkloristika iseseisvumisega nii Põhjamaades kui ka Eestis. Folkloristika kui teadusharu iseseisvuse tagas tol perioodil kolme teguri olemasolu:

  • oma uurimisallikas (rahvaluule)
  • erialasisene meetod (geograafilis-ajalooline)
  • teooria

Roman Jakobson ja Pjotr Bogatõrjov

 1929. aastal ilmus Pjotr Bogatõrjovi (1893-1971) ja Roman Jakobsoni (1896-1982) koostööna artikkel "Die Folklore als eine besondere Form des Schaffens" [Rahvaluule kui loomingu eri vorm]. Lähtutakse keeleteaduslikest töödest, milles keelest (langve) eristatakse individuaalne keel (parole). Keel on siinses kontekstis mõistetav konventsioonide ühtsusena, mida keelekasutajaskond on omaks võtnud ja mida ta üldiselt arvestab. Pogatõrjov ja Jakobson kohandavad selle teooria rahvaluulele: rahvaluule on konventsioonide ühtsus, mida pärimusrühm vajab ja tunnustab.

Lähendades nii rahvaluule-uurimise keeleteadusele, eraldasid nad rahvaluule-uurimise kirjandusteadusest. Seda artiklit peetakse vene folkloristikas oluliseks, kui rahvaluuleteaduse     iseseisvumise märki: "Muidugi olid 19. sajandi Venemaal rahvaluulet uurinud paljud, sealhulgas väga mainekad teadlased [---], siiski ei olnud    rahvaluuleteadus iseseisva humanitaarteaduste valdkonnana koos  spetsiifiliste meetodite ja ülesannetega sel perioodil veel päriselt välja     kujunenud," kirjutab Sergei Nekljudov artiklis "Vene     rahvaluuleteadus ja strukturaalsemiootilised uurimused" (2003).

Eesti ja soome rahvaluuleteadus ühelt     poolt ning vene teadus teiselt poolt esindavad erinevaid rahvaluule-uurimise     arenguid, kus olulisemaiks erinevuste põhjusteks on omakeelse kultuuri ja ühiskonna üldine ajalooline taust. Üldiselt kujunes folkloristika rõhutud ja väikerahvaste puhul esiletulevamalt kui suurrahvaste juures. Samas tuleb rõhutada, et strukturalismi (vene kk) jooni oli ka soome koolkonna töödes (Oskar Kallase väitekiri korduslauludest on selle parimaks näiteks). Samuti seda, et 20. sajandi lõpu folkloristika ühendab endas erinevate suundade ja koolkondade töövõtteid ja -tulemusi, sõeludes neist välja olulisema ja ajaproovile vastupidavama osa.

Soome koolkond - geograafilis-ajalooline meetod (19. sajandi lõpp -20. sajandi algus)

Miks oli soome koolkond nii mõjukas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses? Tolle aja üks põhiküsimusi oli rahvaluuletekstide levik ajas ja ruumis. Soome koolkond kujutas endast nimelt selle küsimuse lahendamise katseid. Lähtuti algteksti paradigmast, s.t. eeldati, et iga tol ajal olemasolev tekst on tagasiviidav oma ürgse algkuju juurde. Kaasaegsete tekstide ja nende eellaste - algtekstide vahel on võimalik jälgida katkematut järjepidevust.

Meetodi eesmärk oli selgitada rahvaluuletekstide: 

  • algkodu
  • tekkimisaeg
  • algkuju (Laugaste terminiga "arhetüüp")
  • levikuteed ja -areaalid
  • lokaalredaktsioonid (s.t., kohalikud eriarendused, näiteks "Kuldnaise" teemaga laulutüüp, kus naine tehakse kullast, hõbedast, vasest - Põhja-Eesti -, puust ja / või kullatakse ta palged üle - Lõuna-Eesti)

Võtted, kuidas püstitatud eesmärki saavutada, olid järgmised:

  • enne tekstide analüüsi tuleb kõik olemasolevad üleskirjutused (nii arhiivides kui ka trükistes) kokku koguda
  • tekstid järjestada üleskirjutamise aja järgi
  • tekstide osade omavaheline võrdlev analüüs, arvestades tekstiüleskirjutuste
    • aega (varem üleskirjutatud tekstid olid selle teooria järgi ka algsemad
    • kohta (kus esineb rohkem üleskirjutusi ja kus on esinduslikumad e. täielikumad tekstid, sealt tuleb otsida ka teksti sünnikodu)
    • üleskirjutuste - teisendite - tekstilist terviklikkust (eeldusel, et tekstid on arenenud teatud seaduspärasusi arvestavalt

Õigupoolest on soome koolkonna variantide võrdlev analüüs siiski ainult üks võimalikke tekstitõlgendusi, mille kriitikast tuleb juttu allpool, seoses psühhoanalüütiliste meetodite ja kirjandusteadusliku stiilianalüüsiga 1920.-30. aastatel.

Soome koolkonna järgi mõisted "laul" ja "jutt" märkisidki algteksti: näiteks muinasjutt "Punamütsike" on "jutt", millest on üleskirjutusi - "teisendeid" ehk "variante" - suurusjärgus 1-5 (vt. Eesti imemuinasjuttude tüübiloendit). Soome koolkonna teoreetiline taust eeldas, et sarnased tekstid on omavahel genuiinselt seotud juhul, kui on võimalik analüütiliselt näidata nende tekstide vahel otsest ja katkematut seost nii ruumis (geograafia) kui ka ajas (ajalugu). See koolkond on küllalt range oma uurimisvõtete ja järelduste poolest.

Soome koolkonna kriitika kaasaegsete poolt on seotud asustusajaloo, kultuurikontaktide ja üksikisiku osa uurimise juurdetoomisega folkloristikasse.

  • Meetodi raames järgitakse liiga palju geograafiat ja liiga vähe ajalugu. Näiteks: Emil Nestor Setälä (1864-1935) - soome koolkonna esindaja Kaarle Krohni kaasaegne, tõdeb: ajaloolis-geograafilise meetod rajaneb eeldusel, et rahvas on küllalt paikne, kuid ajaloolises tegelikkuses see nii ei ole ja (pärimus)tekstid  liiguvad koos asustuse muutumisega, ega ole seotud kohaga - geograafiaga -  ilma inimeste juuresolekuta. Asustuse muutumist ajaloolis-geograafiline meetod oma uurimise käigus arvestada ei saa, kuna meetod on tekstikeskne ja uurimisprotsessi lisaallikaid, antud juhul asustusajaloolisi andmeid, ei tooda. Setälä näide on Ingeri: 17. sajandil Soomest väljarännanute ala laulud on sageli arhailisemad (ja soome koolkonna järgi siis ka eeldatavasti vanemad) kui Soome alalt kogutud tekstid, kuid laulude algkodu Ingerist otsida ei saa (need on sinna ju suhteliselt hiljuti inimestega koos "sisse rännanud" Soome koolkonna geograafilis-ajaloolise meetodiga tehtud töö peaks aga tõestama just võimatut, nagu laulud oleksid tekkinud Ingeris, kus nad on säilinud arhailisemate ja terviklikumatena. Setelä tööd jätkab Väinö Salminen 1917. aastal ilmunud uurimuses "Länsi-Inkerin häärunot: Synty- ja kehityshistoriaa" [Lääne-Ingeri pulmalaulud: sünni- ja kujunemisajalugu]: ingeri pulmalaulude arhailisus ei ole selgitatav geograafilisest vaatepunktist (sest need laulud ei ole sündinud sel maa-alal, vaid on sinna tulnud koos sisserändajatega 17. sajandil). Need laulud on seal püsinud arhailistena kohalikest tingimustest lähtuvalt. (Hautala 1954: 328; 344-347.)
  • Välitööpraktikaga uurijad on samuti kriitilised arhiividele tugineva soome koolkonna uurimistulemuste suhtes. Näiteks kirjandus- ja keeleteadusliku hariduse, suurte välitöökogemustega Aukusti Robert Niemi (1896-1931), mh. aastal 1930 ka Helsingi ülikooli soome ja võrdleva rahvaluule professor Kaarle Krohni järel, töötades nii läänemeresoome kui ka balti keelte aladel jõuab eelduseni, et rahvaluuletekstide omavahelised seosed sarnanevad keelekontaktidele: mitte ainult geograafilised naabrid (näiteks soome ja rootsi, läti ja eesti, eesti ja soome) ei lävi omavahel, vaid ka sotsiaalsed (näiteks saksa - germaani - kultuuri mõju eesti ja lätile omale). (Hautala 1954: 336-339.) Genuiinsuse kõrvale pärimustekstide omavaheliste seoste selgitamisel ilmub üha selgemini kultuurikontaktide teooria. Kultuurikontaktide teooria aga eeldab välitööde ja pärimuskonteksti uurimisemeetodite rakendamist uurimisprotsessis.
  • Carl Wilhelm von Sydow (1878-1952) oli üks omaaegseid soome koolkonna esindajaid, kes 1930ndail avaldab kriitilisi töid, suunates folkloristika huvi pärimusrühma- ja indiviidikesksele uurimisele. Ta süveneb pärimusrühma kahe osapoole - jutustaja/laulja ja kuulajaskonna omavahelistesse seostesse ja rollidesse pärimusteksti kujunemisel ja levikul. Temalt pärinevad aktiivse ja passiivse jutustaja mõisted (näiteks: pärimusrühma sees on pärimuse tundjaid, kuid kõik ei võta kõiki tekste oma repertuaari). Uurides rahvajutuliike, võtab ta kasutusele memoraadi mõiste - oma üleloomulikust kogemusest jutustavad lood (muistendis räägitakse kellegi kolmanda või veel kaugema tegelasega juhtunud asjadest). (Virtanen 1988: 28-29.) Tema uurimuste kaudu süveneb huvi üksikisiku osa vastu folkloristlikus uurimises, mis seni oli küllalt rühmakeskne (rahvakeskne). Selle kaudu tuleb folkloristika fookusse senisest enam kohalik (lokaalne) aspekt.

Soome koolkonna teenete hulka kuulub:

  • meetodi (uurijale esitatavate nõuete) rangus - muljeotsustele tuginevad ja juhuslikke seoseid esitavad väited ei olnud tõsiselt võetavad
  • tekstide levikuareaalide väljaselgitamine ja vastavate rahvusvaheliste kataloogide loomine (kuulsaim neist on Antti Aarne algatatud ja Stith Thompsoni ning Hans-Jörg Utheri poolt täiendatud rahvusvaheline muinasjutu kataloogn nn. ATU kataloog (vt. nt. muinasjututüüp: http://et.wikipedia.org/wiki/Muinasjututüüp
  • pinnase loomine hilisematele meetoditele, Eestis tuginevad soome koolkonna meetodile nii tüpoloogiline kui ka allikakriitiline meetod

Folkloristika põhiküsimusteks jäi ka uuenenud teaduses "rahvapärimuste tekkimise, arengu ja levingu selgitamine", kuid enam ei piisanud küsimustest "kunas" ja "kus", vaid esile tulevad ka küsimused "kuidas" ja "mispärast" (vt. Oskar Looritsa 1937 aastal ajakirjas EKR ilmunud programmilist artiklit  "Eesti rahvaluuleteaduse päevaprobleemidest").

Pärimuskeskkonna muutumine - uued uurimissuunad (1920.-30. aastad)

Veel 1920. aastate alguses kinnitati, et rahvaluule on seotud arhailiste ja/või põlluharijate kultuuridega, mis vastandub modernse ajastu kultuurile. 1920.-30. aastatel kirjutati aga väga aktiivselt uuemast, kaasaegsest rahvaluulest. Selle põhjuseks on asjaolu, et ühiskonna moderniseerumise käigus hakkasid muutuma

  • ühiskonnas käibivad pärimuslikud ehk rahvaluulezhanrid (pärimuskultuur ei kadunud, vaid muutus)
  • arusaamad rahvakultuurist (nn. autori ja indiviidi osa pärimuskultuuris, kirjakultuuri osa pärimuse suulise leviku kõrval, sotsiaalsete pärimusrühmade eristamine pärimusrühmade etnilise eristamise kõrval)
  • rahvakultuuri uurijate huvipunktid (kaasaegne - uus - pärimus, erinevate sotsiaalsete jm. väikerühmade pärimus, pärimuse osa üldises kultuuripildis)
Vahelepõikeks üks episood 1931. aastast, kus Elo Tuglas kirjeldab oma Tartu päevikus üht Friedebert Tuglase Soomes käiku ja tema sealset kohtumist Kaarle Krohniga:

Teiste ametlike käikude kõrval teinud ta visiidi ka seltsi [Soome Kirjanduse Seltsi] presidendile Kaarle Krohnile, kes lamanud, jalg lahas, ega saanud seepärast pidustusist osa võtta. Krohn olnud lõbusas meeleolus. Rääkinud, et kui ta veel noor oleks ja uuesti rändama läheks, ei ta siis enam rahvaluulet üles märgiks, vaid elavate inimeste saatusi. See olevat hoopis huvitavam ja tähtsam...  (Tuglas 1996: 62).

Kuigi siin on "rahvaluule" ja "elavate inimeste saatused" erinevad uurimisvaldkonnad, on viimati nimetatu folkloristika uurimisobjektiks saamine vaid vähese aja küsimus.

Rootsi folkloristika uuenemise just nimetatud valdkonna kaudu pakub Stockholmi ülikooli professor Sigurd Erixoni (1888-1968) 1930. eriti aga 1940. aastatel: kasutades eluloolist meetodit uuris ta kultuuri ja jutustajat sotsiaalses ning psühholoogilises kontekstis. Ühtlasi üha enam küsiti folkloristika teoorias, mida tähendab "autor", kes on "rahvas", mis tähendus on pärimuse lokaalsetel erijoontel (vt. lähemalt näiteks Nilsson 1996: 109-120). 

 

Mida enam hakatakse süvenema kaasaegsesse kultuuri ja pärimuse loojasse kui indiviidi, seda enam tulevad esile välitöö-, kontekstikesksed ja tõlgenduslikud meetodid. Mõistmine, et kaasaegses ühiskonnas kujunevad ja käibivad uued rahvaluulezhanrid, toob kaasa nii teoreetilised arutelud kui ka uute uurimisülesannete püstitamise.

Oskar Loorits, Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja kirjutab juba eelviidatud 1937. aastal ilmunud programmilises artiklis, et senisest enam tuleb rahvaluule (pärimuskultuuri) kogumisel keskenduda:

  • lokaalsele, s.t. kitsama alaga piiratud ainesele
  • "modernile, s.t. tänapäeval üha jätkuvale rahvaloomingule, näiteks nüüd nii moesolevate poliitiliste jm. naljandite üleskirjutamisele"
  • erinevate sotsiaalsete kihtide ja ametialaste rühmade pärimuslikule repertuaarile, "nagu sportlaste, õpilaste, sõdurite, kraavihallide, pättide jne." pärimusele
  • "vaimuelu" nii positiivseteks kui ka negatiivseteks hinnatud tahkude "tõetruule fikseerimisele"
  • "vähemusrahvaste folkloori" kogumisele, "sest seda vajame juba iseenda huvides, et teha kindlaks meie kultuurisuhteid ja vastastikuseid mõjutusi" 

Oskar Loorits rõhutab, et rahvaluule uurimisaineks ei ole ainult "muistne eesti", vaid ka "praeguse Eesti" rahvatraditsioon, kaasajal kujunevad ja levivad pärimustekstid. Pangem tähele, ta mõistab pärimust  modernses ühiskonnas kujuneva protsessina ja mitte ainult kui minevikujälgi kaasajal.

1920.-30. aastate Eestis on olulised järgmised muutused, esile tooduna juba konkreetsete uurimistööde (mitte pelgalt programmiliste artiklite) kaudu: 

  • huvi rahvaluule tähenduse vastu (mida tähendasid need laulud-jutud omal ajal lauljatele-jutustajatele, kuidas peegeldub neis omaaegne maailmavaade). Näiteks Oskar Looritsa tööd "Liivi rahva usund" 1926/27, lugemikud "Endis-Eesti elu-olu" I: 1939, II: 1941
  • huvi esitajate vastu: kuidas rahvalaule lauldakse ja kuidas jutte jutustatakse (mil määral on siin tegemist lokaalse traditsiooni, mil määral lauliku või jutustaja eripäraga). Näiteks rahvalaulu esitusega seotud pikem poleemika ajakirjanduses, mis tipneb Herbert Tampere probleeme kokkuvõtva ja uusi metoodilisi lahendusi pakkuva artikliga "Eesti vanema rahvalaulu rütmiprobleemidest" 1937 (ajakirjas Looming, nr. 2)
  • huvi kujundite ja motiivide tõlgenduse vastu. Just siin astutakse välja geograafilis-ajaloolise meetodi kujunditõlgenduse vastu, väites, et rahvalaulu kujundid ei allu loogikale, vaid neid tuleb mõista kui sümboleid - nende kaudu tähistatakse mingeid ettekujutusi, mistõttu neid sümboleid ei saa võtta otsesõnu. Näiteks Johannes Semper ("Kalevipoja motiivide analüüs", 1924, 2.tr. 1997) selgitab: regilaulus laulab laulik tamme võrsuma merre heidetud pühkmetest, aga see ei tähenda, nagu ta ei teaks, et tamm võrsub tõrust. Semper pakub  regilaulu sümbolite tõlgendusnäiteid, rakendades psühhoanalüütilist meetodit. August Annist kasutab regilaulukujundi uurimises kirjandusteaduslikke stiilianalüüsi võtteid ("Kalevala kui kunstiteos" ajakirjas Looming nr. 2, 1935, "Meie rahvalaulu stiili küsimusi" ajakirjas Looming nr. 7, 1936)

Paralleelselt järgitakse siiski veel ka soome koolkonna põhimõtteid (Walter Andersoni töödes näiteks). Seda perioodi (1920.-30.ndad) iseloomustab teaduse arengu avatud etapp, mille juurde kuulub mh. teaduslike vaadete ja meetodite paljusus.

Maailmasõja eel- ja järelmõjud rahvaluuleteadusele

Kesk-Euroopa rahvakultuuri uurimist iseloomustab eelkirjeldatud aastatel (1920ndad, eriti 1930ndad)  ülemäärane rahvuskesksus: äärmuseni süvenes rahvuse ja rahvuspsühholoogia või "rahva hinge" otsimine rahvakultuurist. Pärast Teist maailmasõda on rahvaluuleteadusele, nagu ka euroopa etnoloogiale (saksa keeles Volkskunde - rahvateadus) ette heidetud natsionalistlikkust, mis on nõudnud jõupingutusi, et vabastada see teadusharu nii natsionalistlikust kui ka teatud mõttes militaristlikust värvingust. Selle saavutamiseks vajati neutraalseid käsitlusi ja nii metodoloogilisi kui ka (saksakeelse) terminoloogia uuendusi. Näiteks:

  • uute tekstikesksete meetodite rakendamine (allikakriitika, mis on tekstide süvauurimine ja ei puuduta kuidagi ideoloogilisi probleeme, saavutades üheaegselt nii teaduslikkuse kui ka neutraalsuse)
  • folklorismi-teemaline diskussioon 1960ndail võimaldas näidata rahvaluule poliitilisi rakendusi ja selle erinevusi aine teaduslikust käsitlusest
  • pöördumine tänapäeva argielu uurimise juurde (Volkskunde als empirische Alltagswissenschaft - rahvateadus kui empiiriline argielu-uurimine)
  • teadusajaloo järjepidevuse käsitlemine mitte isoleerituna muust ajaloost, vaid nimelt ajaloolistes kontekstides

(Vt. lähemalt näiteks Utz Jeggle, Volkskunde im 20. Jahrhundert, 1988.)

Eesti sellist rahvaluule kui eriala ülerahvustumist ei ole võimalik täheldada. Võimalik, et seda mõjutas rahvaluule professori Walter Andersoni baltisaksa päritolu. 

Võimalik, et rahvaluuleteaduses tooni andva demokraatia juured peitusid läänemeresoome ja teiste kas väikerahvaste või kohalike vähemuste pärimuse kogumine. Teiste rahvaste pärimust Eestis on kogutud 19. sajandist alates ja kahe maailmasõja vahelisel perioodil see suundumus pigem süvenes kui vähenes, hoolimata sellest, et Eesti oli etniliselt väga ühtne riik. Teiste rahvaste pärimust koguti nii Eestis kui ka väljaspool Eestit, viimasel juhul oli tugevamalt esindatud soome-ugri rahvaste pärimuse talletamine ja uurimine. (Vt. lähemalt Oskar Loorits 1937, aga ka Kristi Salve artiklit "Muude rahvaste folkloor Eesti Rahvaluule Arhiivis", 2002.)

Võimalik, et oma osa on sellegi, et Eesti teadustraditsioonis, erinevalt saksa omast, ei olnud eristust "oma" (Volkskunde / Europäische Ethnologie) ja väljapoole oma kultuuripiire jääva kultuuri uurimine (Völkerkunde / Ethnologie). Väikerahvaste või rahvakildude folkloori kogumine ja uurimine ei olnud ega ole eraldiseisvad teadusharud. Selles punktis erinevad saksa ja eesti teadustraditsioonid täielikult.

Täiesti erinevad arengud Euroopa ja Eesti folkloristikas toimusid ka sõjajärgsel perioodil. Kui Euroopa rahvakultuuri uurimine püüdles rahvuskesksuselt leida teid rahvusüleste probleemide ja teemade juurde, siis Eestis toimis teine stsenaarium. Sellel erinevuse põhjusena on esil ajaloolis-poliitiline kontekst: Euroopa rahvad olid vabad ja püüdsid unustada rahvuskeskset ideoloogiat, mis seostus suursõja ja okupeerimistega, siis Eesti oli okupeeritud riik ja rahvatuuleteaduses süvenes pigem rahvuslik enesekaitse kui nõukogude propaganda poolt pealesunnitud rahvuste sõpruse ideoloogia (mis võinuks ju olla Euroopa rahvusülese ideoloogia analoog, kuid ei toiminud siin nii vabaduse puudumise tõttu).

Kuidas tõlgendati kaasaegset ja rahvuste piire ületavat rahvaluulet nõukogude ajal, seda võib lugeda näiteks Arvo Krikmanni artiklist "Viimane pikk pilk "Proverbia septentrionalia" valmimisloole" (2001):

Üldiselt kestsid viirastused nõukogude vanasõnadest vist vähemalt perestroika hakuni. Näiteks andis "Dnipro" kirjastus Kiievis 1960-ndate aastate lõpust 1980-ndate alguseni välja sarja "Mudrist narodna", milles avaldati üle 30 taskuformaadis raamatukese mitmete rahvaste vanasõnu. Kõigi tollal Nõukogude Liitu kuulunud rahvaste valimikud algasid kohustuslikult Leninit, nõukogude võimu ja komparteid ülistavate vanasõnadega (teistelt seda ei nõutud). Eesti vanasõnade tõlked moodustavad sarja 6. köite, tõlkijaks ja toimetajaks ukraina poeet Oleksandr Zavgorodini. Ma ei tea, milliseid konkreetseid eesti allikaid Zagorodini kasutas, kas ta tegi tõlked otse või vene keele vahendusel, kas kõigi tekstide taga on mingid eestikeelsed vasted jne. Igatahes leiduvad mainitud raamatu esipeatükis (Zavgorodini 1973: 11-15) eesti vanasõnadena laused, nagu Njema na sviti nithego krashtshe, jak Batkivshtshina Rodjanska nasha (Pole maailmas midagi kaunimat kui meie Nõukogude Kodumaa) [---]. (Krikmann 2001, lk. 60.)
back forward