Tüüp ja variant

Mõisted "tüüp" ja "variant" on ennekõike tüpoloogilise koolkonna mõisted. Neid mõisteid vajatakse, et kirjeldada tekstide omavahelisi genuiinseid seoseid. Selline tekstide omavaheline seotus tuleneb rahvaluule kui iseseisva kultuurivaldkonna eripärast - tekstide võimest püsida vaid paindlikult muutudes. Kuuldes mõnd muinasjuttu või anekdooti tunneb kuulaja selle ära ("kas sa tead seda anekdooti, et...?", "kas sa oskad seda mängu...?"). Kui ühe loona tuntud, kuid erinevaid esitusi tekstidena omavahel võrrelda, siis selgub, et need ei kattu - rahvaluuletekstid ei ole omavahel originaali ja koopia suhetes, kuigi tegemist võib olla sama looga (rahvaluuleteaduses: teksti põhikujuga).

Rahvaluuleteksti stabiilsuse iseloomustamiseks kasutatakse mõistet tüüp — s.t võimet paindlikult muutudes säilitada siiski oma põhikuju.  Iga konkreetne tekst kui traditsiooni avaldumine kuuldaval-nähtaval moel on variant.

Järgnevalt on toodud kaks näidet, mis kirjeldavad mängu üht osa — dialoogi kahe mängija vahel:

1.

Nõelamüüja: “Tere!”
Nõelaema: “Tere, tere! Mis sul müüa on?"
Nõelamüüja: “Mul on nõelu.”
Nõelaema: “Too näha!”
(Ambla)

2.

Nõela otsija: “Tere!”
Esimene reasseisja: “Tere, tere! Mis sa otsid?”
N: “Nõela otsin.”
E: “Kus sa selle panid, mis ma sulle eile andsin?”
N: Tuli kassi kaaburista, viru silma viiburista, lakkus leeme lännikusta, viis ta nõela minnessagi.”
E: “Mis seal nõela taga oli?”
N: “Tükk sinist, teine punast, kolmas kullakarvalist.”

E: “Missugust nõela sa tahad?”
N: “Peenikest.”

E: “Võta tagant seinast!” 
( Haljala 1890/1)

Neis dialoogides on teatav sarnasus, kuigi tekstid on erinevad. Nad ühe ja sama mängu — nõelamängu — kaks erinevat üleskirjutust, tõenäoliselt ka erinevad mängusituatsioonid — ühe mängutüübi - nõelamängu - kaks varianti.

Teatud tunnuste järgi sarnased tekstid (variandid) koondatakse tüüpi, seda nimetatakse tüpologiseerimiseks. Regilaulu uurimises on näiteks üheks võimaluseks tüpologiseerida laule tunnusvärsside järgi; rahvajutus süzhee järgi. Ülo Tedre andmetel on regilaulutüüpe suurusjärgus 3 000, 205 000 variandiga. Eesti muinasjututüüpe on suurusjärgus 350-400,  variante umbes 7 korda rohkem: Eesti Rahvaluule Arhiivi muinasjutukartoteegis on ilma loomamuinasjuttudeta 342 tüüpi, 2524 varianti. (Rmt. Eesti rahvakultuur. Tallinn 1998, lk. 554; 566.) Vanasõnatüüpe on 15 140, variante 81 500 (Monumenta Estoniae antiquae III: Eesti vanasõnad I-IV, Tallinn 1980-1988).

Tabel. Rahvaluule üleskirjutuste (variantide) ja tüüpide suhe  

rahvaluuleliiktüüpide arvvariantide arv
Regilaul umbes 3 000u 205 000 ehk 6–70 korda rohkem
Muinasjuttumbes 350-400 u 2500-3000 ehk 7 korda rohkem
Vanasõnad15 14081 500 ehk 5,4 korda rohkem

 

Tüpologiseerimine võib tekitada kujutluse, et tüüp on variantide summa. Rahvaluuleteaduses see siiski nii ei ole: tüüp on üldistus, ajalooliselt kujunenud teksti võime säilitada oma põhikuju, mis realiseerub alati variandina. Tüüp on mõtteline ja rajaneb seega rahvaluule olemuslikule tunnusele hoida alal  oluline. ( Vt ka: Ingrid Rüütel. Rahvalaulu-terminoloogia probleeme. — Keel ja Kirjandus nr 2, 1969, lk.95-104.)  

back forward