Tüüp ja variant

Rahvalaulu tüübi ja variandi mõisted on omavahel olemuslikult seotud: variantide kaudu ilmneb tüüp. Teiselt poolt: tüüp on variantide (nii fikseeritud kui ka loodavate) gravitatsioon - jõud, mis hoiab pärimuse oma telje ümber, olles korrates midagi uut, kuid siiski seesama. Tüübi ja variandi suhte uurimine on vahetult seotud küsimusega, kes on laulik, mis osa on laulikul rahvalaulu loomes.

Mõistete arengusuund

  • Geograafilis-ajaloolise ehk Soome koolkonna ajastul laul kui tüüp tähendas algteost, mida me tunnema teisendite ehk variantide kaudu. Kuna eesmärk oli rekonstrueerida laulu algkuju (kui originaal, mille koopiad on variandid), siis variantide rohkus oli eelkõige segav asjaolu.
  • Kirjandusliku lähenemisviis korral (Laugaste, ka Kolk) eeldati, et meile tuntud variandid pärinevad meile vahetult kättesaamatust, kuid ajalooliselt siiski eksisteerinud algtekstist, mida nimetati arhetüübiks ja mille järglasi tunti ära tunnusvärsside (Laugaste) ehk tüübikindlate värsside (Kolk) järgi. Kirjanduslikuks teeb selle lähenemisviisi asjaolu, et laulu vaadeldakse kui vaimset iseseisvat loomingut, tüübi määramisel on aluseks sõna (kuna regilaulu viis ja sõnaosa varieeruvad teineteisest lahus), eeldatakse mingi esmase püsikindla teksti olemasolu.
  • Ülo Tedre ja Ingrid Rüütli käsitluses nähakse tüüpi kui võimalikkust (teemad, süzhee, poeetiline süsteem jms), aga mitte enam kui reaalset, hilisematele kordustele aluseks olevat teksti. Siin ei kehti enam algteksti (arhetüübi kui algupärase valmis teksti) reegel, kehtib arusaam loomingulisest protsessist teatud (tüübi kaudu määratud) reeglite piires.

Vt täpsemalt kahelt järgmiselt lehelt

back forward