Suuline ja kirjalik


Rahvaluule olemuslike tunnustena  (vt rahvaluule definitsioone ajavahemikust 1920-1980) on loetletud:

  • traditsioonilisust (vt mõiste "traditsioon")
  • rahvaomasust (vt mõiste "pärimusrühm")
  • suulisust
  • anonüümsust

20. sajandi lõpus suulisust ja anonüümsust ei saa pidada rahvaluule olemuslikeks tunnusteks, kuigi need mõisted jäävad oluliseks, kui kirjeldatakse rahvaluule teatud liike ja ajajärke. 

Suulisus on vaid üks, kuigi oluline pärimuskultuuri levikuviis (kirjalikult või interneti teel leviva rahvaluule kõrval). 

Järgnevalt vahelepõige kultuuritüpoloogiast - ühest kultuuriteooriast -, mis võimaldab analüüsida kultuuride erinevusi, sõltuvalt informatsiooni salvestamise, alal hoidmise ja esitamise spetsiifikast. Antud kontekstis on oluline suulise ja kirjakultuuri eristumine.

Suuline kultuur / teadvus  Kirjalik kultuur /teadvus 
  • keskendub protsessile ja mitte sündmustele kui üksikjuhtumitele 
  • vajadus oluliste asjade korduva taasesituse järele (näiteks rituaalid, tseremooniad, kombetäitmised), mille käigus meenutatakse ja kinnitatakse ning taasluuakse olulist teavet
  • mälu abivahendid on kaemuslikud, nii looduses olemasolevad kui ka inimeste loodud esemelised või vaimsed küllalt keerulised sümbolid (pühapaigad, kalender, toimingud, esemed, laulud, fotod jms)
  • mälu abivahendeid iseloomustab kaemuslikkus (pulmakommete täitmine kui kirjaliku dokumendi analoog; riietus kui staatust näitav märk)
  • huvi ennete vastu (ettemääratus), seega tulevikku suunatus (mis saab olema). (Näit Mats Traadi romaani "Puud olid, puud olid hellad velled" algus viitab just sündmuste ettemääratusele ja nende sündmuste äraaimamisele ennete kaudu: "Et see võis nii minna, seda ei aimanud keegi. Kust nad võisidki teadust saada, kui unes ega ilmsi polnud ühtegi märki antud, või kui, siis oli see neist mööda libisenud, üle lennanud.")
  • aeg-ruum tehakse kaemuslikuks (olulised on sümbolid nagu lävi, värav, riietus…). Tsükliline aeg: kui midagi saab otsa, siis hakkab see otsast peale 
  • keskendub konkreetsetele, eelistavalt näiteks ainulaadsetele sündmustele 
  • vajadus olukordade, sündmuste kirjapanemise järele (näiteks kroonikad)
  • mälu abivahendiks on kiri ja selle arengud (trükikunst jms)
  • mälu abivahendeid iseloomustab abstraktsus (vrd näit kirja; aja-, pikkus- ja raskusmõõte, näit seitsme päeva teekond suulises kultuuris ja teatud arv km kirjalikus kultuuris)
  • huvi nähtuste põhjus-tagajärg seoste vastu, eriti sündmuste tulemuse kontekstis, seega minevikku suunatud (mis juhtus) Tähelepanu hakkab keskenduma ajale (sündmus ja aeg, mis moodustab ajaloo)
  • kujuneb lineaarne ajatunnetus (aeg kulgeb minevikust läbi üksteisele järgnevate sündmuste tulevikku) 

 

Suuline ja kirjalik - need on erinevad mälu vormid; kirja tulekul muutub mälutehnika (kuidas ja mida meelde jäetakse) ja muutuvad nii teadete alalhoidmise kui ka edastamise tehnikad. (Soovi korral vt kultuuritüpoloogiast lähemalt: Juri Lotman, Semiosfäärist, lk78 jj.) Kahtlemata muutub mälu vorm ka interneti tulekul, mis toob kaasa muutusi rahvaluulezhanrites (tekitades nii uusi teemasid kui ka uusi tekstivorme ja kujundades uusi pärimusrühmi). 

Suulisus on vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule olemuslik tunnus. (Vastandus - suuline on rahvaluule, kirjalik seda ei ole - ei kehti.) Olemuslikuks rahvaluule tunnuseks on variaablus (seda nii kirjaliku kui ka suulise pärimuse puhul). Suulisuse kaudu ei saa kirjeldada rahvaluulet tervikuna, küll on aga endiselt aktuaalne uurida pärimuse suulise leviku erijooni (mälu, teksti ja informatsiooni eripära).

back forward