Stereotüüp

Stereotüübi mõistet on kasutatud: 

  • tekstitasandil 
  • mentaalsel tasandil. 

Rahvaluuleteksti tasandil tähendab stereotüüp teatud liiki kordumist tekstis, näiteks regilaulu laulualgusvormelid või pöördumisvormelid nagu: Neitsikesed, noorukesed, muinasjuttude algus- vm vormelid. 

Mentaalsel tasandil on stereotüüp tundmatu seletamine tuntu kaudu; on rühma ühtekuuluvustunnet näitav ja kujundav väline märk, seotud rühma identiteediga (nii enesemääratluse kui ka teistepoolse määratlusega). 

Stereotüüp — see on teadmine, kuidas midagi teha, kuidas teatud olukorras toimida. Teadmine, et väikest last saab rahustada kuss-kuss häälitsusega, et tuttavat nähes öeldakse tere!, et surnu juures tuleb käituda vaikselt, et teda mitte häirida … Kuid mujal teatakse hoopis teisi vormeleid, teisi käitumisnorme. Üks huvitavamaid stereotüüpe seostub nimeteemaga: nimi näitab kuuluvust kuhugi (sugulusseoseid, sotsiaalset kuuluvust, sugu, rahvust, vanust jms). Stereotüüpide muutmine näitab pärimusrühma suundumuste ja püüdluste muutumist.

Stereotüüp mentaalsel tasandil kujuneb välja rühma kogemusest ja on seega algselt otstarbekas suhtumine ja/või  väljenduslaad. Stereotüüp ei pruugi olla rühma poolt teadvustatud, kuid teatud piirisituatsioonides erinevate rühmade stereotüübid kohtuvad ja selle erinevuse kaudu saadakse teadlikuks ka oma stereotüüpidest.

Pärimuse stereotüüpsus huvitab uurijaid rohkem siis, kui kirjeldatakse kultuurile rahulikumat arenguperioodi või selgitatakse kultuuri üldomaseid tunnuseid.

Mõistet stereotüüpsusaste kasutatakse tekstide ja tekstiosade korduvuse iseloomustamiseks. Tekstide sarnasus on tingitud kommunikatsiooni eripärast: suulises tekstis on teistsugused võtted kui kirjaliku teksti ülesehitusel. Kirjaeelses kultuuris saab teateid edasi anda suuliselt. Sellele kommunikatsioonitüübile on iseloomulik korduvus: andes edasi teadet suulises esituses mälu järgi tuleb arvestada, et vastuvõtjad peavad selle sõnumi ära tundma (neil peab olema vastav kogemus, kuidas üht või teist sõnumit mõista); teiselt poolt ka teate edasiandja mõtleb talle tuttavates vormides ja kasutab talle tuttavaid väljendusvahendeid. Nii üks kui teine asjaolu tingib teksti võime säilitada teatav põhikuju.

(Vt suulise ja kirjakultuuri erinevust lähemalt näiteks Juri Lotmani artiklist "Mõned mõtted kultuuritüpoloogiast". Rmt. Juri Lotman. Semiosfäärist. Tallinn 1999, lk. 76-90.)

back forward