Rahvaluule ehk folkloor

Eesti folkloristikas on rahvaluule mõiste piiritlemisel lähtutud

  • aineloendist
  • tunnuste (sh rahvaluule levikutehnikast tulenevast) loendist
  • pärimuskultuuri toimimise kirjeldamisest.

Vt lähemalt Tiiu Jaago, Eesti rahvaluule mõiste kujunemist,  ajakirjas Mäetagused nr 9, 1999, lk. 70-91, http://www.folklore.ee/tagused/nr9. (Vrd Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastikust märksõna "rahvaluule").

Rahvaluule esmane määratlemine Eestis tugineb aineloetelule: rahvaluule on rahvalaulud, rahvajutud, lühivormid, usund ja kombestik. Selline ainemääratlus on üsna lähedane nähtuse loomulikule kirjeldusele, on jätkuvalt aktuaalne, rajanedes n-ö. äratundmisele (aluseks ettekujutus millestki).

Folkloristika kujunemise eel ja ajal (18.-19.sajandil) vajati rahvaluule (folkloori) mõistet nii Euroopa kui ka Ameerika kultuuriuurimises suulise rahvakultuuri kirjeldamiseks. Tänapäeval (sihipäraselt alates 1960. aastatist, kuid hajusalt 1920.-30. aastatest) kõneldakse ka rahvaluule kirjalikest vormidest (kettkirjad, salmialbumid, kirjalikud teemajutustused jms). 20. sajandi lõpust alates on põhjust kõnelda ka interneti teel levivast folkloorist. Need rahvaluule kirjeldamisviisid  seostub rahvaluule leviku tehnikatega. Nii nagu muutuvad tehnilised võimalused, nii muutuvad ka rahvaluule ja selle kirjeldamisviis.

Teadusharu iseseisvumisel Eestis (19. sajandi lõpul) sai alguse rahvakultuuri jaotamine kahe teadusala vahel:

  • vaimne kultuur – rahvaluule
  • aineline kultuur – etnograafia

Selline kultuurivaldkondade jaotamine erinevate teadusalade vahel mõjutas Eesti rahvaluuleteadust ja etnograafiat kogu 20. sajandi vältel, kuid nende teadusalade omavahelised seosed on olnud periooditi siiski erinevad.

Rahvusevaheliselt on olukord mõneti teine.

  • 20. sajandi lõpul kasutati Kesk- ja Põhja-Euroopas (v.a Soome) rahvakultuuri uuriva teadusena enamasti üldmõistet etnoloogia.
  • Saksakeelses teaduses tehakse vahet Euroopa etnoloogia (Volkskunde) ja etnoloogia (Völkerkunde) vahel:
    • esimesel juhul uuritakse Euroopa pärimuskultuuri
    • teisel juhul Euroopast väljapoole jäävate regioonide kultuuri. Sellise vahetegemine ei ole tänapäeval lõpuni loogiliselt seletatav, sest see tuleneb teaduspraktikast ja teadustraditsioonist.
  • Ingliskeelses teaduskirjanduses võib folkloristika hõlmata sama ala, mida mujal käsitatakse etnoloogiana.
  • Eestis (nagu ka Soomes) on folkloristika ja etnoloogia iseseisvad teadusharud.

Rahvusvahelise üksteisemõistmise nimel püütakse teaduspiirkondade erijooni ületada (ühtlustades terminoloogiat vms). Kuid sellegipoolest on iga teaduspiirkond seotud oma kultuuri erijoontega ja teatavad lahknevused eri teadustraditsioonides jäävad püsima. Euroopas ei olnud rahvaluuleteaduse sünni ajal enam arhailisi kultuure, see tingis ja tingib suurema huvi rahvaluule ja elitaarse/professionaalse kultuuri vormide omavaheliste seoste vastu (näiteks rahvaluule ja kirjakultuuri tekstide seosed). Ingliskeelse folkloristika erijoon on kultuurantropoloogiliste meetodite eelistamine, mis tulenes Põhja-Ameerikas põliskultuuride ja Inglismaal asumaade kultuuride uurimisest. Eestis on kogutud väga palju klassikalist pärimust ja see toob kaasa rahvaluule tekstikeskse uurimise. Antud juhul on väga oluline mõista, et hoolimata rahvusvahelise terminoloogia kasutamisest tuleb tähelepanelikult jälgida, millest siiski on jutt ja kuidas kasutatavaid termineid täpselt tõlkida.

Ingliskeelne folklore, märkides rahvakultuuri tervikuna, on laiem mõiste kui eesti folkloor.

Tabel. Folkloori mõiste piirid erinevates teadustraditsioonides

Teadus- regioonLaensõna "folklore" omakeelne sünonüüm"folklore" mõiste maht eesti rahvaluule/folkloori mõiste mahu suhtes
EestirahvaluuleRahvaluule ehk folkloor on vaimne rahvalooming: laulud, jutud, lühivormid, usund & kombestik; muusika, tants ja mängud.

Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika. Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine.  

Soome folklore: kansanrunous

henkinen kansanperinne 

Mõiste kansanrunous ja folklore mõisted kattuvad, kuid kasutatakse enam mõistet folklore.

Folkloor on vaimne (suuline) rahvakultuur, üldiselt ja eriti suuline pärimus (Perinnetieteen terminologia 2001).

Folkloor on rahvakultuuri osa,  milles on ühendatud teadmised, kunstid ja kogemused (s.t vaimne kultuur) 

(Vt Leea Virtanen. Suomalainen kansanperinne, 1988).  

Saksa  Folklore: Volksdichtung Rahvaluule - Volksdichtung - vaimne (sõnaline) pärimus; tänapäeval kasutatakse enam mõisteid: Folklore, Volksüberlieferung (rahvapärimus), Traditon; või hoopis vastava pärimusvaldkonna nimetusi (Volkslied, Volkserzählung)

(Vt Enzyklopädie des Märchens, B. 4).

Venefolklor: narodnaja poezia narodnaja/ustnaja slovesnost1910-20ndail eriti termin ustnaja slovesnost. 20. sajandil domineeriv termin folklor, mis on eesti folkloorist kitsam mõiste, hõlmates sõnaloomingut, muusikat; tantsu, mänge, rahvadraamat. 

 

  1. Folkloori määratlemise ühis- ja erijooni Põhja-Ameerika ning Euroopa teadustraditsioonides vt: Lauri Honko artiklist Folklooriprotsess. – Mäetagused nr 6, 1998, lk.56-84, http://www.folklore.ee/tagused/nr6.
  2. Austraalia rahvaluule mõistest vt: J. S. Ryan, Austraalia folkloor eile ja täna: definitsioonid ja praktika. - Mare Kõiva (toim). Sator. II. Tartu 2001, lk.197-203.  

2016.a  lisatud:

  • Rahvaluule määratlemine konteksti kaudu, vt artikleid kogumikust: Dan Ben-Amos, Kommunikatsioon ja folkoor, Tartu: EKM Teaduskirjastus 2009, http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator9/
  • Ülevaadet 20. ja 21. sajandi rahvaluule defineerimise otsinguist vt Simon J. Bronner, Toward a Definition of Folklore in Practice, ilm Cultural Analysis, 15 (1), 2016, lk 6-27, http://culturalanalysis.org/.

back forward