Rahvalaulu tüübi mõiste

 
Eduard Laugaste (1977; 1979)Ülo Tedre (1964; 1998)Ingrid Rüütel (1969)
Tüüp
  • on ühe ja sama rahvaluuleteose (laul, vanasõna jne) variantide kogum;
  • on arhetüübi  järglaste variantide kogum
         

 

Tüüp  
  • on ajalooliselt kujunenud poeetiline kategooria, mille eelduseks on laulutraditsiooni olemasolu ja selle võime muutuda nii temaatiliselt kui ka funktsionaalselt;
  • on laulu vms kui kunstilise terviku suutlikkus säilitada laulu enamvähem püsiv põhikuju;
  • on variantide ühisosa, mitte nende summa: tüüp eksisteerib variantide kaudu;
  • on abstraktsioon
Tüüp
  • haarab mingi /konkreetse/ rahvaluuleteose kõiki kunagi reaalselt eksisteerinud variante, nende vastastikust sõltuvust ja mõju, nendes ilmneva kollektiivse ja individuaalse traditsiooni ja improvisatsiooni ühtsust
     

 

Eduard Laugaste lähtub teoreetilisest seisukohast, mille järgi meile tuntud lauluüleskirjutused on põhimõtteliselt tagasi viidavad  nn laulu algkujule.

Laugaste seisukoha erinevus soome koolkonna omast seisneb selles, et praktikas laulu algkuju ei ole võimalik taastada, kuna puuduvad konkretsed üleskirjutused. Laulu algkuju on seega vaid hüpotees. Sellepärast kasutabki ta mõistet arhetüüp, mitte laulu algkuju vms.

Selle seisukoha  järgi on kõik üleskirjutused (variandid) rühmitatavad genuiinse seose põhjal kindlatesse tüüpidesse. S.t: iga lauluvariant on tagasi viidav ühe (küll hüpoteetilise) alguse juurde Tüüpi määramise kriteeriumiks on tunnusvärsid.  

Ülo Tedre lähtub arusaamast, et tüüp kujuneb ajalooliselt: tüüp ei ole kujuteldav konkreetse algtekstina, mida taasesitatakse. Teost ei õptud pähe. Meeles oli süzhee. Süzheest ja zhanri stereotüüpidest lähtudes taasloodi või improviseeriti teos igal esitusel.

Rahvaluuleteos kui tüüp ei ole seega tekstina (ka hüpoteetiliselt) fikseeritav. Tüüp on mõistetav kui teatud tekstide seesmine ühisosa. 

Tüübi määramisel tuleb arvestada tunnusvärsside kõrval ka teksti muid komponente, näiteks funktsiooni , muusikat jms.    

 

Ingrid Rüütel lähtub arusaamast, et tüüp moodustub invariantse struktuuriga laulu korduval esitamisel (s.t laulu püsivat, muutumatut või stabiilset osa   laulu korduval esitamisel).

Seega on laulutüübi määramisel keskne tekstide geneetiline seos.

Ometi võib laulu varieerumine viia uue tüübi tekkimiseni: seda juhul, kui laul muutub kvalitatiivselt (vahetades funktsiooni ja vormitunnuseid, näiteks regilaulust siirdevormiliseks vms). Sel puhul kasutab Ingrid Rüütel versiooni mõistet.          

 

 

  1. Eduard Laugaste: Eesti rahvaluule, Tallinn 1977, lk 57-58; Eesti regivärsi tüpologiseerimise alustest. - TRÜ Toim. nr 501, Tartu 1979.
  2. Ülo Tedre: Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast. - Eesti rahvaluulest, Tallinn 1964, lk 31-32; Rahvaluule. - Ants Viires, Elle Vunder (toim). Eesti rahvakultuur, Tallinn 1998, lk 546 jj.
  3. Ingrid Rüütel: Rahvalaulu-terminoloogia probleeme. - Keel ja Kirjandus nr 2, 1969, lk 97-103.
back forward