Näiteid teaduse enesekirjeldusest

Järgnevalt on esitatud näide, milles kirjeldatakse pikema käsitluse teadusmetodoloogilist tausta. Oma paradigmaeelistus esitatakse vastanduse kaudu, lastes aimata, millised oleksid nagu pelgalt moesuunad ja mis on folkloristika püsiväärtused:

Kui folkloristika tüdineb kunagi oma praegusest kontekstikesksest uurimisparadigmast ja naaseb uuesti folklooritekstide juurde (olen veendunud, et see pigem varem kui hiljem juhtub), leiab ta eest palju eelmise spiraalitiirul lahendamata jäänud probleeme. Üks neist on küsimus folkloorse zhanrifondi tüpoloogilisest koostisest ja struktuurist.   

Arvo Krikmann, Vanasõnad loomade identiteedist.  (Tüpoloogilisi memuaare). — Mäetagused 12/ 1999, http://www.folklore.ee/tagused/nr12   

 

Artikli avalause väljendab pettumust teistsuguse (antud juhul kontekstikeskse) uurimisparadigma suhtes põhjusel, et tekstikesksel uurimisel oleks palju tööd ees - on vaja uurida "folkloorse zhanrifondi tüpoloogiat". Selline lähenemine viitab arhiivikontekstile: uurijal on ees arhiivitekstide hulk - "jälg" minevikus käibinud pärimusest -, ja see tekstide hulk on vaja süstematiseerida. Kuid pelgalt tekstikeskne paradigma vähendaks tänapäeva rahvaluule uurimisvõimalusi, kus tekstid ei ole staatilised, kindla alguse ja lõpuga paberile pandud lood nagu pärimuse kirjapanekud arhiivis. Sellest tulenevalt: aine, probleemid ja uurimisvõimalused/-vajadused on erinevate pärimustekstide ja kontekstide puhul erinevad. Erinevate eelistuste pinnalt tekib palju teaduslikke vaidlusi, mis on teaduse arengu võti. Ühtlasi on aga ka selge, miks uurija peab oma töö metoodikat lugejale tutvustama: meetodeid on palju, (õigeid) valikuid aga üks või mõned.

Järgnevalt näide on tekstilt kontekstile suunatud uurimisviisi kohta: 

Kirjeldades tänapäeva ühiskonnas jutustamise folkloristlikku uurimist, esitab Irene Götz juttude ja jutustamise analüüsi etapid. Etappidesse jaotamise alusena sõnastab ta eeldused ning neist tuletatud teaduslikud küsimused:
  • igal jutul on oma sotsiaal-psühholoogiline funktsioon (individualiseeriv,  solidaarsust näitav, õigussuhteid peegeldav jms.). Esmalt tulekski küsida, milline on uuritava teksti funktsioon
  • sotsiaal-psühholoogiline funktsioon tuleneb suhtlemistraditsioonist, laiemalt võttes kommunikatsioonist, s.t. jutu funktsiooni kujundavad jutustaja, kuulajate ja keskkonna omavahelised suhted. Sellest johtuvalt tuleb visandada pärimusrühma-sisesed suhtlusmustrid, mis ilmnesid teksti ja selle funktsiooni analüüsi kaudu
  • jutustuse analüüsi sügavam kiht näitab väärtushinnanguid, suhtlemisviise ja rühma raames olemasolevaid probleeme. Et neida leida ja tõlgendada, selleks on vaja juurde võtta teisi uurimisallikaid (eelkõige ajaloost)

Esimene nimetatud teema - sotsiaal-psühholoogilise funktsiooni leidmine, ilmneb vahetult teksti (loo) analüüsist, teine ja kolmas valdkond seostuvad kontekstiga, mida selgitatakse analüüsitava teksti ja teiste allikate abil.

Irene Götz, Unternehmenskultur [Äriettevõtte kultuur]. Münster, New York, München, Berlin 1997, lk.163-174, alapeatükk: Ajalugu kui indikaator.

 

Kui eesmärgiks on uurida pärimust selle loomulikus keskkonnas, on loomulik ka kontekstikeskne analüüs. Kuid eelnevast ilmneb ka see, et uurimused ei pea sugugi jaotuma kas kontekstikeskseiks või tekstikeskseiks. Küsimus on vaid uurija esitatud küsimuste järjekorras. 

Õigupoolest ei pääse ka arhiivitekstide uurija kontekstist - ta on seotud tekstide kogumise ja arhiivikontekstiga, millest tulenevad omad vajalikud meetodid (näiteks allikakriitika - arhiivitekstide omavaheliste seoste uurimine).

Veel kord tagasi tulles meetodite moe juurde. Erinevad ajastud eelistavad tõepoolest teatud meetodeid, nagu vihjati ka esimeses näiteloos - "Kui folkloristika tüdineb kunagi oma praegusest kontekstikesksest uurimisparadigmast...". Siinkohal üks näide nimelt ajastute ja paradigmade seostest.

Rahvaluule uurimine ajaloolistest  vaatenurkadest hakkas Soomes tugevnema alates 1980. aastatest. See tähendas  vanade, 1850.-1950. aastatel kogutud arhiivimaterjalide taassündi.  Arhiivitekstide väärtuse olid küsitavaks muutnud 1960.-1970.  aastate uued, välitöökesksed paradigmad. Neist rahvusvaheliselt  silmapaistvaim oli  performance´i analüüs [T.J.: performance  - rahvaluuletekst ja selle loomulik esitusolukord] . Uute suundade kõige kirglikumad pooldajas olid tembeldanud rahvaluulearhiivide kirjalikud salvestused väheväärtuslikuks uurimismaterjaliks, "tühjadeks tekstideks" (Honko 1984), mille olulisemaid tähendusi ei olnud kasutusolukorrale viitava kontekstiinformatsiooni puudumise  tõttu enam võimalik määratleda. usuti, et pärimus võib mõista  vaid siis, kui uurijal on olnud võimalik selle kasutamist oma  silmaga jälgida ja küsitleda pärimuse valdajaid.


Satu Apo. Rahvapärase mõtteviisi uurimine arhiivi- ja küsitlusmaterjali abil.  -   Pärimus ja tõlgendus. Tartu 2003, lk. 218


Kas paradigmade ja uurimiseelistuste puhul  on tegemist siiski ainult moega? Mõneti võib see ka nii olla, kuid samas toimib ka teatud vaatenurkade teadusesisene ammendumine

  • esitatud küsimustele ei saada enam vanu meetodeid kasutades vastuseid
  • tekivad uued küsimused, mis tingivad nii uute allikate kui ka uute meetodite rakendamist 
  • uued paradigmad võimaldavad leida nii uusi allikaid kui ka uusi lähenemisviise nn. vanadele allikatele.

Samas toetub siiski iga uus vaade juba varasematele teadmistele, mistõttu olnu ei muutu kunagi tähtsusetuks. Õigupoolest  ongi tegemist sama nähtuse erinevates uurimisnurkades ja -viisides, mis lõppkokkuvõttes üksteist täiendavad, olgugi, et erinevad paradigmad ja meetodid on omavahel teatavas konfliktis. Paradigmade vahetus tekitab teaduse arengus dünaamika   - avatud ja endassetõmbunud perioodide vaheldumise -, millest on eelnevalt juttu olnud.

back forward