Näide õppematerjalidest

4. ptk. Regilaulu uurimine 20. sajandi esimesel poolel

4.2. Rahvalaulu-uurimise etnoloogilise suuna lähtekohad

Etnoloogilise suuna kujunemises on olulised:

  • lauliku ja esitusviisi uurimused (välitöödele tuginevate meetodite areng)
  • tekstistiili uurimused (interdistsiplinaarsete meetodite areng)

Välitöödele tuginevad ja eksperimentaalseid võtteid rakendavad meetoid

1920. aastatel alanud ja 1930. aastatel jätkunud arutelu regilaulu skandeerimise teemadel tõi päevakorda küsimuse, kuidas laulik oma laule esitab. Ühtlasi kujunesid siis oluliseks allikaks laulu esituse kirjeldused. Selle teema toob arutellu Harald Paukson (1930), kes  näitena tsiteerib Loode-Eestis laule kogunud Cyrillus Kreeki: “Laulik, kes skandeerib, on harilikult elava loomuga. Laulab hooga, sõnu paukuvalt rõhutades, jalaga õige kõvasti takti lüües, sageli peaga, ehk koguni terve kehaga järsult kaasa õõtsudes. Õõtsumine sünnib [“edasi-tagasi” või vasakule-paremale]. Mitteskandeerija on vaikse iseloomuga. Laulu juures ei liiguta kätt ega jalga. Keha kõigub ringi kujuliselt. [---] Skandeerija teab sageli ainult ühte, või kahte viisi, millega ta laulab kõik omad laulud. Helide ümberpaigutamine viisis on võimalik, kuna takt püsib alati muutumatult. Seega variandivaesed laulud. Mitteskandeerijatel samade viiside juures muutub viis õige tublisti (helide ümberpaigutamine ja taktivahetused); sagedasti leidub ühes laulus 3-8 varianti, mis laulu sõnade mõjul tekkinud. Skandeerijatel on nii kindel takt, et isegi sõnade etteütlemisel (ilma laulmata) skandeerivad. Skandeerijaid on suures enamuses. Mitteskandeerijaid leidub mõni üksik”.

Harald Paukson (1930)

  • allikaks on Kolga-Jaani, Tarvastu ja Paistu laulikute esituste fonogrammid aastast 1929
  • lähtekoht: üks ja seesama laulik, võib samal ajal ja samas kohas skandeerida ja ka mitte skandeerida
  • skandeeriv esitusviis sõltus:
    • laulikust (suurlaulik eelistas skandeerida, meeslaulikud harrastasid segaesitust)
    • lauluviisist (pulmakaasitusi reeglina ei skandeeritud, talgulaule aga skandeeriti)
    • regioonist (Paistus eelistati skandeerimist)
  • võrdleb omi tähelepanekuid Kuusalu materjaliga: skandeerivad peamiselt mehed aktiivselt jalaga takti lüües; Loode-Eestis: elava loomuga laulik skandeerib, mitte-skandeerijad varieerivad viisi, neid on vähemuses
  • kokkuvõte:
    • Põhja-Eestis on skandeeriv esitusviis sõltuv taktiliigutustest jms., Lõuna-Eestis ta seda ei tähelda
    • Põhja-Eestis on skandeeriv esitusviis vähemuses, Lõuna-Eestis mitte
    • Cyrillus Kreek seab skandeerimise sõltuvusse lauliku temperamendist, Pauksoni materjal näitab pigem, et skandeeriva või mitte-skandeeriva esituse valikus on määrav laululiik
    • Paukson eeldab, et mitte-skandeeriv esitusviis on algsem (see on vastupidine Walter Andersoni tekstianalüüsist lähtuva uurimuse tulemustele, millest oli juttu eelmises alapeatükis) 

Herbert Tampere (1937)

  • lähtub eelkirjeldatud vastuoludest, mis tulid esile etnoloogilise ja filoloogilise uurimissuuna esindajate töödes - s.o. küsimus, miks annavad ühe ja sama allika põhjal, kuid erineva suuna meetoditega tehtud tööd vastupidiseid tulemusi
  • sellest lähtuvalt hindab ta Harald Pauksoni tööd kui uudse vaatenurga ja võimaluse esitamist
  • "kabinetiteadlaste" tulemused rajanevad Lääne-Euroopa normatiivsele poeetikale ja ei peegelda tekstide elu väljaspool arhiivi (loomulikus esitusolukorras)
  • on vaja uut lähenemist, uusi meetodeid, milleks tema pakub eksperimentaalse foneetika ja võrdleva muusikateaduse
back forward