Kokkuvõte Vaike Sarve itkukultuuri teemalisest uurimusest

Vaike Sarv. Setu itkukultuur. Tartu-Tampere. Eesti Kirjandusmuuseum, etnomusikoloogia osakond. Tampereen yliopiston kansanperinteen laitos 2000, 294 lk. Summary: Setu lamenting culture, pp. 280-295. (Ars Musicae Popularis nr 14.)  

Vaike Sarv on esitanud sissevaate Setumaa itkukultuuri nagu seda on võimalik mõista peamiselt 19. -20. sajandil Setust kogutud materjali põhjal. Setumaa asub Eesti kaguservas Eesti, Vene ja Läti piiril. See on väike, kuid terviklik, naaberaladest kultuuriliselt eristuv ala. Analüüsitakse surnu- ja mõrsjaitke kui poeetilis-muusikalisi tekste ja itkemist kui kommunikatsiooni pulmade või surmaga seoses. Uurija lähtub pärimuse terviklikkuse põhimõttest, mis lubab tal esitada küsimusi itkude funktsiooni ja traditsiooni muutumise kohta sõltuvalt kogu kombestiku, elustiili ja maailmavaate muutumisest 20. sajandil.

Autor vaatleb üheksas peatükis  itkukultuuri järgmisi momente: Setumaa ajalooline, kultuuriline ja sotsiaalne kujunemine kui itkukultuuri taustsüsteem; itkutraditsioon ja itkulultuur kui erinevad mõisted; setu identiteet itkukultuuri muutumise eeldusena; setu itkude kogumise etapid uurimisallika eripära ja teadusajaloo vaatepunktist; itku mõiste, rahvapärane taust ja liigid; itk kui poeetilis-muusikaline tekst; itkemine kui kommunikatsioon; itk tänapäeva muusika kontekstis. Setu itkukultuur nagu seda praegu tuntakse, kuulub külaühiskonda, mis keelekasutuselt (läänemeresoome keelkond) oli isoleeritud vene asustusest ja usuliselt (kreeka-katoliku) eesti külade luterlastest elanikkonnast. Järsu muutuse setu külakultuuri toob Setu ala liitumine Eesti Vabariigiga 1920.aastal, mil algab selle ala integreerimine eesti ühiskonda. Setudele pannakse perekonnanimed; muutub omandivorm: talud osteti või anti päriseks, mis muutis külastruktuuri; kooliolude täienemisel läksid ka tüdrukud kooli, mis hakkab oluliselt kujundama naiste senist traditsioonilist lauluoskust. Setude identiteet teatavate siiski püsib (näiteks rõhutatakse meie ja teie pühi, erinevused pühade ajas tingib luteriusu ja kreeka-katoliku usu erinev kalender), kuid traditsiooniline külaühiskonna kultuuriline terviklikkus hajub. Arusaamine setulikkusest setude endi ja väljastpoolt hindajate vahel pisut erineb: 20. sajandi alguse rahvariided ja laulud said ühelt poolt setude väliseks märgiks teistele, kuid teiselt poolt setud ise laulsid ja õmblesid riideid vastavalt uutele võimalustele ja maitsele, lastes end mõjutada nii kaasaegsest poekaubast kui ka kooliharidusest.

Itkemised pulmas lõppesid 1950ndatel, surnuitkude traditsioon püsis 1970ndateni. Need muutused on vahetult seotud 1920ndail toimunud kultuurilis-sotsiaalsete muutustega, mis peegelduvad põlvkondade vahetumises: 1920ndail sündinute põlvkond on viimane, kes vahetult tundis “vana” ühiskonna esindajaid, kellelt nad said oma kultuurilise pärandi, kuid kes ise elasid juba uues ühiskonnas ja kes nii oma lastele said pärandada vanast maailmast vaid mälestusi. 20. sajandi lõpul on olemas laulikuid, kes suudavad itkeda, kuid kommunikatsiooni ei toimu: linnastuva ühiskonna liikmetena ei oska matuselised suhelda itkejaga ega itkemise kaudu: nad on pelgalt kuulaja rollis.

Setu rahvalaule on üles märgitud 19.sajandi algusest, kuid esmalt suudeti eristada laulust vaid pidevalt korduvat refrääni. Järgmisel etapil märgiti üles peamiselt sõnu, kuid muusika selle mitmehäälsuses ja retsitatiivsuses osutus noteerimise jaoks liialt keeruliseks. Helisalvestused pärinevad 1912. aastast, esmalt jäädvustati laulufragmente, tehnikavõimaluste arenedes oli võimalik ka täpsemaid salvestamismeetodeid kasutada (seda eriti alates 1970ndatest). Varasemas eesti folkloristikas keskenduti  tekstile, 20. sajandi II poolel pööratakse üha süvenenumalt tähelepanu esitustavadele. Kogu vaadeldava paari sajandi vältel on muutunud nii tekstide noteerimine, uurija huvi kese kui ka itkukultuur ise.

Vaatluse all olevas uurimuses analüüsitakse setu itke kui muusikalis-poeetilisi tekste, mis kuuluvad kas matuserituaali (surnuitkud) või sümboolsesse lahkumisse, kus neiust saab mõrsja (pulma- või mõrsjaitkud) . Itkemise kõige üldisemaks eesmärgiks on piiriolukorrast (surm, abiellumine) üle saada , tasakaalustuda ja kindlustada uues olukorras pärimusrühma raames elu jätkumine. Itk kuulub naiste repertuaari. Setu surmakultuuris on meeste ülesandeks surma kui sündmuse seadmine kindlatesse raamidesse: lahkumistseremoonia korraldamine, jumalateenistused jms, mis näitab olukorra muutumist. Naiste osa elu pöördepunktis on vastupidine: meeste loodud piiride hajutamine, mis teeb võimalikuks suhtlemise üle elu ja surma piiri. Itkude kaudu sõnastatakse oma kogemusi ja tundeid, mis tagab emotsionaalse tasakaalu ja võimaldab uues olukorras kohaneda, taasluua oma elujõud.

Kuidas täpsemalt itkus väljenduvad tunded ja kogemused, selleks analüüsib Vaike Sarv setu surnuitku sõnastikku.  Esmalt eralduvad itkudest binaarsed võtmesõnad nagu mina – sina ja kodu – kalm. Nende tuumsõnade ümber ehitub üles kogu inimeste vaheliste suhete ja olukordade süsteem. Kui Vaike Sarv analüüsib seda, milliste sõnade kaudu väljendatakse tundeid (võiks eeldada, et need on omadussõnad), siis ilmneb, et itku sõnavaras on omadussõnade osakaal ootamatult väike (tänapäeva kirjakeeles on omadussõnu ligikaudu 8000, itku sõnavaras on vastav suurusjärk 30). See asjaolu seob itke minu meelest oluliselt eesti vanema rahvalaulu ühe liigi regilauluga: tundeid ja suhtumisi ei väljendata mitte niivõrd omadussõnade, kuivõrd poeetiliste sünonüümide kaudu (itkus: ema kui kandja, imetaja, kasvataja, panija, valmistaja; kasutatakse ka palju linnunimetusi). Sellist sõnakasutust eesti regilaulu põhjal on täpsemalt uurinud Juhan Peegel. Vaike Sarve toodud ja siin refereeritud näited (tegijanimed) kuuluvad Juhan Peegli järgi poeetilise sünonüümika varasesse kihti. Meetriliselt on itk regilaulu värsimõõdust erinev, ilmselt arhailisem: itku värsi silpide arv on suurem (8 asemel 9-11, mis jaotuvad 4-5 rõhurühma); regivärsi reeglid itkus ei kehti; setu itkus on suundumus rõhulise ja rõhuta faaside samapikkuslikkusele (e. isokrooniale), mis ei ole iseloomulik kõnele.

Vaike Sarv esitab itkumudeli: (1) surma olemuse mõistmine; (2) lahkumise põhjuste otsimine; (3) vastupanu lahkumisele; (4) leppimine lahkumisega; (5) kahjutunde väljendamine; (6) kontaktiotsingud elavate ja lahkunu vahel, mis on võimalikud vaid kindlatel aegadel. V. Sarv toob välja mõningaid muutusi itku sõnaosas, mis peegeldavad elustiili teisenemist. Näiteks vanemates itkudes ei mainita kohanimesid, kuna inimesed olid väga paiksed. Kuid itkudes liikuva eluviisiga inimestele on vaja meenutada ka tema elu- ja matmiskohta, millega ta seotud on. Ka mainitakse varasemates itkudes peamiselt koduga seotud märke (tare, sein, uks, aken jms), hilisemates itkudes kohtab aga ka avaliku elu valda kuuluvaid ruume (koolitare, laulupidu jms), mis viitab naise tegevus- ja liikumissfääri avardumisele. Oluline muutus on ka selles, kuidas itku sõnastatakse: varem öeldi, keda itketakse, praegu aga kellele. Vaike Sarv seletab sellist muutust usundiliste arusaamade muutumisega. Osastav kääne (keda) viitab osale tervikust, mis viitab arusaamale lahkunu kehas olevast võõrast jõust, mida seostatakse surmaga.

Itkemine pulmas eeldas traditsioonilist pulma, mille aluseks oli majanduslike, sotsiaalsete ja religioossete tegurite põimumine. Pulm oli sel puhul neiu staatuse muutumise väliseks märgiks, millest võtsid osa kogukonna kõik liikmed kui uue olukorra fikseerijad ja tunnistajad. Itkemise saatel sai neiu nooriku staatuse. Itkes ka neiu ise: pulma kutsumisel esitas ta näiteks kümneid itke, mida kuuldi külas kaugele.Ühtlasi näitas itkemise oskus neiu küpsust oma uue staatuse lävel. Itkemise kaudu korrastatakse taas nii füüsiline kui ka vaimne üleminek. Itk algab pöördumisvärsiga adressaadile, järgenb kummardamine, maale heitmine, tavapärane itkusõnade ütlemine; itku eesmärgid ja hinnangud toimuvale. Oma kodus suurpere liikmetele esitab mõrsja küsimuse: miks ta ära antakse; tuleb esile, et neiu on olnud töökas ja sõnakuulelik, ema jääb abilisest ilma; arvab, et isa andis ta mehele, kuna sööjaid peres liiga palju või kardab, et neiu jääb kodus vanatüdrukuks; küsib isalt kaasavara. Kaugematele sugulastele – esikohal on annete küsimine ja nende eest tänamine; vennale, kes on mõrsja sõidutaja, avaldab neiu lootust, et sõit tuleb turvaline. Külapoisile: tehakse selgeks varasemad suhted ja uus olukord, kahetsetakse, et see noormees kosja ei tulnud või koguni sõimatakse. Itkude kaudu jagatakse ka pulmaetenduse rolle. Tütrel pole õigust uues peres külla kutsuda, seepärast palub ta oma isaperet end külla kutsuda – see (nooriku vanas kodus käimine) ei olnud keelatud. Kujundid itkus seostuvad veega (pisarad). Uppumine ja põlemine itkus on väljapääsmatu olukorra metafoorid. Kaasa võetakse metallesemed, et ohutult üle veepiiri saada. Ka need on vanema rahvalaulu universaalsed kujundid, mis taanduvad rahvaluule sünkretismile.

Tänapäeva setu kultuur on sedavõrd muutunud, et itkemine endisel kujul oma terviklikkuses ei ole mõeldav. Samas pakub itkutraditsioon ammendamatut inspiratsiooni kaasaegsele kontsertmuusikale, luues uue kommunikatsiooni.    

back forward