Kokkuvõte Ruth Mirovi voormängude uurimusest

Ruth Mirov, Regivärsilise ekspositsioonlauluga voormängud. Eesti Keele Instituudi Toimetised 2. Tallinn 1998.

Ruth Mirovi töö on vanema mängu, seni teaduslikult vähe või äärejooneliselt käsitletud teema süsteemne ja mitmekülgne käsitlus. Käsitletakse laulumänge, mille koostisossa kuulub nii laul, liikumine (mis omakorda võib olla dramaatiline, tantsuline, sportlik) kui ka dialoog (proosatekst), aga ka taustsüsteem (seotus usundi ja kombestiku, eriti kalendrikombestikuga;  kohati kasutatakse  “lava” – maskeeringud jms). Järgnevalt refereeritakse vaid mõningaid momente kogu tööst. Kõige olulisemaks teoreetiliseks probleemiks aga kujuneb vaadeldavas monograafias rahvadraama küsimus: E. Laugaste rahvaluulekäsitlustes ei esitata eesti rahvaluule ühe liigina dramaatilist, selle otsuse kriteeriumina esitab Laugaste tähelepaneku, et lava ja vaatajaskond ei ole eraldunud. Mõneti see nii ongi, kuid R. Mirovi töö näitab, et rahvamänge on võimalik mõista ka kui rahvadraamat. Mitmete põhjenduste kõrval näitab ta sedagi, et mängudest ei võtnud osa kõik ruumis olijad (näiteks alljärgnevad mängud olid noorte mängud ja ei olnud vanadele ei ea- ega jõukohasedki), mistõttu saab rääkida ka vaatajskonna ja lava eraldumisest.

Laulumängudeks laiemas tähenduses nimetatakse kõiki mänge, mille tegevus, olgu siis dramaatiline või tantsuline, on seotud lauluga. Lähtuvalt laulustiilist jaotatakse eesti laulumänge vanemateks (mille laulud on regivärsilised) ning uuemateks (mille laulud on siirdevormilised või lõppriimilis-stroofilised). Lähemalt analüüsitakse kolme vanemat laulumängu: Nõelamäng, Kullimäng, Laevamäng.

Nõelamäng

Tabel. Nõelamängu kompositsioon ja väljendusvahendid

Süzhee-ehitusSõnaline ja muusikaline osa Tegevuse liik 
1. Ekspositsioon (nõela kadumine)             

 

Laul:

Nõtku, nõtku, nõelakene,  Nõtku, nõelasilmakene. Ärap kadus nõelakene, Ärap nõelasilmakene. Nõela nummele kadusi, Sarabikku sadasi /---/ Ei kakdund maadessani, Kadus tööda tehjas

Tantsuline tegevus vooris: eimene vooris on nõelaomanik, viimane on Nõel, voorist väljas on nõelaostjasani /---/        

 

2. Dispositsioon (nõela otsimine)            

 

Proosadialoog:

Otsija: Tere, tere, mees! Omanik: Jumalime! Mis Sa otsid? Ot: Nõela otsin. Om: Kus sa selle panid, mis ma sulle eile andisn? Ot: Katki läks. /---/ Om. Mine võta kojast kolgad, vajast valjad, taga ahju kapist.

Dramaatiline tegevus            

 

3. Konklusioon (nõela leidmine)Jooksulaul, mida lauldakse jooksmise ja püüdmise ajal.Sportlik tegevus (otsija püüab jooksvat “nõela” - mängijat, kes oli vooris seisjate rea lõpus).

 

Ruth Mirov esitab umbes 160 kirjapaneku põhjal, mis on kogutud 19. sajandi algusest 1960ndateni, järgmised arengusuunad: 1) mäng kuulub varasemal etapil täiskasvanute repertuaari (17.sajandil), hiljem lasterepertuaari (1890. aastatel); 2) varem on mäng seotud kalendritähtpäevadega (meenutagem või 1680.aastal kirja pandud tekstinäidet ja mängu kirjeldust), kuid kujuneb vabakasutusseosega mänguks; 3) aja möödudes laulu osa mängus taandub; 4) tubasest mängust (kalendriga seotud – sügistalvine mäng) kujuneb see õuemänguks (kui lastemäng – peamine osa on jooksul, vaba aja veetmise mäng).

Kullimäng

Üks mängijatest – “kull” – istub maas, teised mängijad – rea alguses esimene “kukk” ja teised – “kanad” – liiguvad üksteisest kinni hoides ümber kulli ja noomivad ning pilkavad teda lauldes: kuut´s  kullikene, miks tulid meie tallu? Meil on kanad kambris ja kukk keldris, mine teise tallu, seal kanad kõlgastes, kukk õrre peal. Kirjeldatakse kulli välimust. Laul lõpeb, kukk ja kanad jäävad seisma. Algab dialoog, millest selgub, et kull hakkab tuld üles võtma, et pajas vett keeta ja kukke-kanu keeta. Kukk pakub kana müüa: pakutakse üht ja teist kuni jõutakse viimase reasseisja juurde. Seda kull tahaks osta. Algab mängu viimane osa: kull püüab kana kätte saada, kuid kukk kaitseb kana. Rida ei tohi seejuures katkeda.

Analüüs on tehtud 155 teksti põhjal: 1) olustikuliselt peegeldub viimaste sajandite taluelu;  laulu algusajaks pakub Ruth Mirov 17.sajandi alguspoolt või paar-kolm sajandit varemgi; 2) Mulgimaal on eri redaktsioone ja palju eriilmelisi mänge (tähelepanek, mis kehtib üle selle mängu piiride); 3) kasutatakse rollinimetusi – on seega  etendusmängudele lähedasem kui “Nõelamäng”. Nõutav mängijate hea jutu- ja improviseerimisoskus, sest dialoog on pikk ja peab lõbu pakkuma.

Laevamäng

Poisid ja tüdrukud istuvad reas põrandal maas üksteise süles (või jalgade vahel) üksteisest kõvasti kinni hoides. Lauldakse kahele poole õõtsumise saatel: Sõua, laeva, jõua, laeva, sõua – jõua sinna, kus kuked joovad kulda, kanad söövad karda, haljast hõbedat. Laevakippar, posikene, tule laeva ostma. Siin seisab siidilaev, paugutab paberilaev jne. Algab dialoog: mis laev maksab, kas laev tugev jne.Kippar püüab siis mängijaid lahutada, rüsitakse seni, kuni see õnnestub: kas laseb mõni mängija käed lahti, või surutakse keegi maha.

Analüüsitakse 80 teksti: 1) laul esindab puhast regilaulustiili, kuid puudub selline tüübikindel laul nagu “Nõelamängul” ja “Kullimängul”; 2) seksuaalne tagapõhi koos viljakusmaagilise taustaga; 3) noortemänguna taandus varem (T.Jaago: kas ei leidnud uut funktsiooni näiteks lastemänguna nagu eelmised?), 19.sajandi II poolel, kui muutus jõulukombestik ja noorte repertuaaris juurdus ringmäng.

Analüüsitud ekspositsioonlauluga voormängud on sarnased struktuuri ja põhikomponentide ning väljendusvahendite poolest, erinevad aga detailides.  Draamaelementide osakaal on suurem "Kulli-" ja "Laevamängus"; dialoogi on kvantitatiivselt rohkem "Kullimängus"  (traditsioonilisem dialoog);  "Laevamängus" (improvisatsioonilisem kahekõne). Neis mängudes võib olla ka mitteverbaalseid etenduslikke vahendeid:  kostüüme, rekvisiite jms. Mängutegevus on aja jooksul  varieerunud vähem kui sõnaosa. Laulutekstid on regivärsilised, varieeruvad, palju on redaktsioone – mis tähendab reeglina suurt ja pikka aega traditsioonis olemist.

Kui mänguvorm laenatigi mujalt, pidi laul loodama siiski kohapeal. Need laulumängud  võisid käibele tulla enne 16.sajandit, s.o. enne,  kui hakkasid levima siirdevormilised mängulaulud ja vastavad mängud.  Soomes on kõik kolm mängu tuntud, dialoogidki sarnased, kuid laul kas puudub üldse või oli mõni värss, mida sõnati (aga ei lauldud). Analüüsitud laulumängudes on kõik kolm osa: ekspositsioon, mis seostub lauluga; dialoog – etendus; lõpplahendus kui jooks vm liikumine eraldiseisvad, üksteisele järgnevad mängu komponendid. Laulu ja mängu vaheline seos on suhteliselt lõtv (vaid teema ja motiiv peavad sobima). Üleminek mängu ühelt osalt teisele on selgete piiridega. See lubabki mänge mängida ka ilma lauludeta, mis ju mängu arengus on toimunudki. Kui mäng ise toimub laulu saatel nagu ringmängudes, on laul ja tegevus lahutamad.

Eesti rahvamängude liigid ja (oletatav) tekke- ja kasutusaeg:

  • vanemad laulumängud: regilaul + draamaelemendid mängu tegevuseks (s.t. mängu sündmusi etendatakse); need on tekkinud enne 16. sajandit; oletatavasti 12. sajandi lõpust; laialdasem levik 14. sajandi lõpust
  • uuemad laulumängud: siirdevormilised laulud + tantsulis-figuraalne liikumine; kasutusel 16. –17. sajandist
  • ringmängud: lõppriimilised laulud + näideldakse või tantsitakse paaristantsu; kasutusele 19. sajandist.      
back forward