Anonüümsus


Anonüümsuse mõiste seostub autori mõistega: 

  • ühe seisukoha järgi on autoriks rahvas, mis tähendab küllalt ebamäärast autorikäsitust. (Valdavalt 19. sajandi folkloristika, sh geograafilis-ajalooline ehk Soome koolkond. Meenutatagu siinkohal ka Jaan Bergmanni käsitlust rahvaluulest ja kunst- v autoriluulest, 1878); selle lähenemisviisi kriitika lähtub seisukohast, et konkreetseid tekste ei saa luua kollektiivselt, need on seotud konkreetsete inimeste loomevõimega
  • teise seisukoha järgi (1920. aastatest) anonüümsus ei tähenda autori puudumist, näiteks Oskar Loorits kasutab väljendit "autoreid nimepidi harilikult ei teata" (1936). Selle seisukoha kriitika lähtub teadmise ja teadmatuse ebamäärasusest: näiteks, kui ma tean, et fraas "mehed, Tallinn pole enam kaugel" pärineb filmist "Viimne reliikvia", siis see on autorilooming, kui ma seda ei tea, siis on tegemist rahvaluulega - autoriküsimust ei saa taandada teadmisele ja mitteteadmisele
  • kolmas, Eestis mitte eriti levinud seiskoht on, et rahvaluuleteksti autor on selle esitaja (Vene folkloristika 1920ndail)

Tänapäevaseid lahendusi:

  • küsimus on autori mõiste määratlemises; kui autor on turule mõeldud teksti looja, siis rahvaluuleteksti autor on anonüümne: rahvaluule ei ole mõeldud väljapoole pärimusrühma, müügiks turule. Sellega kaasnevalt ei ole rahvaluuleteksti loojal ka autoriõigusi - kontrolli oma teksti üle turul. Pärimusrühma raames see kontroll siiski toimib (vt näiteks Mall Hiiemäe "Kodavere pajatused" - pärimusrühmas teadvustatakse  tekstide-lugude ja jutustajate seotust ja arvestatakse seda oma repertuaari kujundamisel. Või, pärimuskultuuris tunti tekste nende esitajate järgi, näiteks Mai Kravtsovi laulud, Jürgensoni jutud, või ka "vanaema laulis mulle ikka...")
  • anonüümsuse mõiste avaldub sünkretismi mõiste kaudu: rahvaluules ei ole autor ja esitaja eraldunud, nagu see on ettekujutatav tänapäeva iseseisvunud kultuurivormide puhul (autor, interpreet, lugeja). Anonüümse autori mõiste eeldaks  rahvaluuleteksti algkuju olemasolu, mida hilisemad esitajad "kopeerivad", kuid, nagu eelpool oli juttu, rahvaluuleprotsessis ei toimi päriselt algteksti (originaali) ja koopiate suhe. Pigem on siin teksti põhikuju (mentaalne tekst) ja selle konkreetsed avaldumisvormid.
  • Rahvaluuletekst sünnib traditsiooni mälu ja üksikisiku võimete ja mälu koostöös.

back forward