Andersoni seadus

Ühe katse, kuidas seletada suulise pärimuse võimet säilitada oma põhikuju teeb Walter Anderson (1923), kes sõnastab enesekontrolli seaduse (nimetatud ka Andersoni seaduseks). Selle järgi omandab jutustaja teatud loo mitmekordse kuulamise peale (see kõrvaldab jutustaja mälust tingitud vead). Samas kuuleb ta seda lugu mitmelt erinevalt jutustajalt (see väldib iga jutustaja individuaalsusest tulenevad vead).

Andersoni seaduse kriitika seisneb selles, et rahvaluule leviku niisuguse käsitluse puhul pole arvestatud loomulikku pärimuse levimise keskkonda (asustusajalugu, looduslikke piire, kultuuripiire jms). (Vt lähemalt: Eduard Laugaste. Eesti rahvaluule. Tallinn 1986, lk. 61-62; Arvo Krikmann. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Tartu 1997, lk. 149; 168-171; Mall Hiiemäe. Kodavere pajatused. Tallinn 1978, lk. 51-62.)

back forward