3. moodul: Ravimite koostis

Eelmises moodulis said ülevaate, mis on ravim ja ravimpreparaat ning sulle tutvustati lühidalt ravimvormi mõistet. Lisaks said teada, milliseid uuringuid peab tegema, et uus ravim apteeki jõuaks. Käesolevas moodulis jätkub sama teema, aga saad teada juba konkreetsemaid näiteid erinevatest ravimvormidest ja ravimpreparaatidest ning nende valmistamisest. Saad teada, et ravimite valmistamise juures ja ravimite soovitud toime saavutamiseks on eriti oluline tagada ravimite kvaliteet. Mooduli lõppedes tead, mis on ravimvorm, miks on vaja hinnata ravimite kvaliteeti, kas ravimid on ohutud, kuidas ravimid endale nime saavad ning mis on geneerilised ja originaalravimid.

Vajadusel vaata uuesti eelmise mooduli videot.

3.1. Mis on ravimvorm?

Ravimvorm on farmatseutiliste võtete kogum, mis aitab raviaine toime kohale viia.

Ravimvorm on farmatseutiliste võtete kogum, mis aitab raviaine toime kohale viia. Ravimvorme on erinevaid ja peamiselt ning traditsiooniliselt jaotatakse ravimvorme arvestades nende agregaatolekut: vedelad ja tahked ning pooltahked ravimvormid (joonis 1).

Joonis 1

Euroopas ja seega ka Eesti Vabariigis kehtiv Euroopa Farmakopöa (http://online6.edqm.eu/ep900/) klassifikatsioon jagab ravimvormid tunduvalt täpsemini arvestades seejuures lisaks ravimvormi agregaatolekule ka raviaine toime saabumise kiirust ja ka manustamisviisi. Seega ravimvormid kogu aeg täiustuvad ja neid defineeritakse just konkreetsel hetkel käibel olevate terminite abil. Euroopa farmakopöa on käsiraamat, mis on mõeldud ravimitööstusele juhendina, milliseid teste on vaja oma ravimpreparaadi väljatöötamisel läbi viia, et välja selgitada ravimpreparaadi kvaliteet. Rohkem infot ravimvormide ja manustamisviiside kohta leiab Ravimiameti Farmaatsiaterminoloogia raamatust või ka Ravimiameti kodulehel (http://www.ravimiamet.ee/). Oluline täpsustus on ka kirjeldada ravimite kasutamise viisi, et kas näiteks lahus on mõeldud välispidiseks või seespidiseks kasutamiseks. Välispidiselt kõige enam kasutatavad ravimvormid on kreemid, salvid, geelid, plaastrid, pulbrid, aga ka lahused, spreid, suspensioonid ja emulsioonid. Samas seespidised ravimid ehk enteraalsed ravimid võivad olla väga erinevad ravimvormid nagu tabletid, kapslid, lahused, suspensioonid, emulsioonid, siirupid jne. Juhul, kui ravim viiakse organismi süstimise teel, siis nimetatakse neid parenteraalseks ehk süsteravimiteks. Süsteravimite korral on tegemist ravimitega, mida viiakse organismi süstimise teel ja ka siin on võimalik olenevalt süstimise kohast neid erinevalt jaotada.

Seega sellist ravimvormi, kui lihtsalt “tablett” polegi, sest on vaja täpsustada manustamisviisi, kas tegemist on suukaudse tableti või vaginaaltabletiga jne. Ning samuti on vajalik täpsustada, kas tegemist on raviainet kiiresti vabastava tabletiga (konventsionaalne ravimvorm) või raviainet modifitseeritult vabastava tabletiga. Kui raviainet kiiresti vabastavates ravimvormides ei ole raviaine vabanemist taotluslikult modifitseeritud spetsiaalse koostise ja/või tootmismeetodiga, siis raviainet modifitseeritult vabastavad ravimvormid on ravimvormid, millel võrreldes samal teel manustatava raviainet kiiresti vabastava ravimvormiga on erinev raviaine(te) vabanemise kiirus ja/või vabanemise koht. Taotluslik modifitseerimine saavutatakse spetsiaalse koostise ja/või tootmismeetodiga. Raviainet modifitseeritult vabastavate ravimvormide hulka kuuluvad raviainet prolongeeritult ehk aeglustatult vabastavad ravimvormid, viivitatult vabastavad nt gastroresistentsed kaetud tabletid ja pulseerivalt vabastavad ravimvormid, need on nt OROS tabletid, kust raviaine vabaneb võrdsete ajavahemike järel võrdsete osahulkadena ja seda reguleeritakse mingi kindla süsteemi abil nt osmootse pumba abil (joonis 2).

 

Joonis 2

Arusaadavalt, kui ravimvorm või manustamisviis muutuvad, võivad muutuda ka raviaine oodatav toime saabumise aeg, kui ka kogu biosaadavus (joonis 3).

Joonis 3

Kui on tegemist sama ravimvormiga - nt vesilahus, kuid manustamisviisid erinevad, üks ravimpreparaat on suukaudne ja teine intramuskulaarne, siis on ilmselge, et nende ravimpreparaatide käitumine organismis erineb. Toime saabumise aeg ning ka toime suurus erinevad. Teine variant on, kui tegemist on erinevate ravimvormidega - nt tablett ja vesilahus, mida manustatakse mõlemat suu kaudu, on jällegi iseenesest mõistetav, et need ravimpreparaadid avaldavat toimet organismis erinevalt, sest raviaine saab toimet avaldada alles pärast seda, kui ta on ravimvormist vabanenud. Seega tabletist on oodatava toime saabumine aeglasem kui vesilahusest. Kolmas näide on see, kui nii ravimvorm kui manustamisviis on sama - nt suukaudne tablett, kuid ravimpreparaadid ja nende toime avaldumine võivad siiski erineda. Aga mis siis nende ravimpreparaatide puhul võivad erinevusteks olla? Põhilised erinevused võivad olla kasutatavates raviaine tahke aine vormis või siis abiainetes. Need mõlemad võivad oluliselt muuta raviaine käitumist organismis.

3.2. Kuidas ravimvorme valmistatakse?

Ravimvormide valmistamisel tuleb appi farmatseutiline tehnoloogia. Farmatseutilise tehnoloogias on erinevaid valmistamisetehnoloogiaid, mille abil on võimalik raviaine viia inimesele manustatavasse sobilikku ravimvormi. Kui näiteks soovitakse valmistada tabletti, siis on vaja teada, millised on selle raviaine nii füsikokeemilised omadused, kui ka tema pulbri omadused ning kas soovitakse valmistada suukaudselt manustatav tablett. Oma olemuselt on tablett tavaliselt kokkupressitud pulber või graanulid ning uudsema meetodiga on võimalik tabletti valmistada ka kolmedimensioonilisel printimisel. Neid omadusi teades on võimalik teha valikuid sobivate abiainete valiku osas ning samuti valmistamise meetodi osas.

Iga raviaine korral on vaja disainida just selle raviaine ja haiguse jaoks sobilikum ravimvorm.

Abiainete valikul on vaja teada raviaine annust, mida soovitakse tabletis kasutada, sest see määrab ära, kui palju ja milliseid abiaineid on vaja juurde lisada, et üldse tabletti pressida. Samuti on vaja arvestada, millist toime saabumise kiirust antud tabletilt oodatakse. Kui on teada, et raviaine on keemiliselt ebastabiilne happelises keskkonnas, siis on võimalik tablett näiteks katta sobiva polümeerse kattega, mis ei lase happelises keskkonnas raviainel tabletist vabaneda ja aitab tabletil liikuda peensoolde. Peensooles on aluseline keskkond ning tabletikate laguneb ja raviaine saab hakata tabletist vabanema, lahustuma ning imenduma, ning saab liikuda süsteemsesse vereringesse, kus saab oma toimet avaldada puutudes kokku juba oma ravimi sihtmärgiga (retseptorrakkudega). Pole ühtset ja lihtsat lahendust - iga raviaine korral on vaja disainida just selle raviaine ja haiguse jaoks sobilikum ravimvorm ning kasutada ka sobivat manustamisviisi.

Valmistamismeetodeid nagu ka ravimvorme on palju.

Ka teiste ravimvormide valmistamise juures mängivad rolli nii raviaine enda, kui ka sobivate abiainete omadused. Valmistamismeetodeid nagu ka ravimvorme on palju ning iga ravimvormi valmistamise juures omakorda on vaja lähtuda raviaine ning abiainete omadustest. Järjest enam disainitakse ning töötatakse välja spetsiifilisi uudseid ravimvorme, kus raviaine jõudmine sihtmärkrakuni või/ja raviaine vabanemine ravimvormist on rangelt kontrollitud ning toime avaldumine täpselt ennustatav. Et raviaine käitumisest organismis, pidades silmas just ravimvormist vabanemist, alati üheselt aru saada ning osata seda ka ravi efektiivsuse suurendamiseks õigesti kasutada, on võetud kasutusele ravimvormide klassifikatsioon, mis põhineb Euroopa farmakopöa standardterminitel.

3.3. Mis näitab ravimite kvaliteeti?

Ravimpreparaadi kvaliteet ja toime sõltuvad nii raviaine omadustest, ravimvormist kui ka valmistamistehnoloogiast.

Kõik ravimpreparaadid peavad vastama kindlatele kvaliteedikriteeriumitele, selleks on välja töötatud nii hea laboratoorse praktika (GLP), kui hea tootmise praktika juhendid (GMP) ning farmakopöad, ja kõik tootjad peavad ka neid juhiseid oma ravimpreparaatide väljatöötamisel järgima. Tootjad peavad ravimite valmistamisel kasutama head tootmistava ning lisaks kindlustama ravimite korrektse pakendamise ning märgistamise. Nüüdseks peab olema võimalik märgistamise alusel iga üksikut ravimipakendit ning isegi tabletti nn tuvastada. See nõuab tootjalt põhjalikku meetodite väljatöötamist ning valideerimist. Ravimpreparaadi kvaliteet ja toime sõltuvad nii raviaine omadustest, ravimvormist kui ka valmistamistehnoloogiast. Selleks, et üldse sobivat ravimvormi disainida ja valmistada, on vaja teada olulisi tahke aine omadusi ehk raviaine tahkete vormide füsikokeemilisi omadusi. Seda just sellepärast, et need omadused võivad oluliselt mõjutada raviaine/abiainete tehnoloogilist käitumist (nt raviaine osakeste suurus ja kuju mõjutab voolavust) ja biofarmatseutilisi omadusi nii valmis ravimpreparaadis kui ka pärast manustamist inimorganismis. Samuti on neid vaja teada, et oleks võimalik tagada ravimpreparaatide stabiilsus säilitamise ajal.

Ravimvormide ja ravimpreparaatide väljatöötamisel on vaja arvestada nii raviaine, kui ka ravimvormis kasutatavate abiainete/sobivate aluste füsikokeemiliste ja biofarmatseutiliste omadustega ja nende võimalike muudatustega. Seepärast viiakse läbi vajalikud preformulatsiooniuuringud (uuringud raviainega enne ravimvormi disaini ja valmistamist), ravimvormi disaini ja valmistamise uuringud pilootkatsete, tootmise ja säilitamise ajal. Kindlaks on määratud nii Euroopa Ravimiameti (EMA) poolt väljaantud juhendites, kui farmakopöades ka täpsed kvaliteeditestid erinevatele ravimvormidele. Mis testid on vaja läbi viia ja mida peab välja selgitama, et teada saada ravimvormi /ravimpreparaadi omaduste kohta? Sellised kvaliteeditestid peavad andma infot nt ravimvormide stabiilsuse, reoloogiliste omaduste, faasi muutuste, osakesed suuruse muutuste (eriti suspensioonid, emulsioonid), pH, ja saastumise kohta.

Ravimite tootjatele on välja töötatud juhendid, mille järgi iga uue ravimi turule tulemiseks, peab koostama täpsed kokkuvõtted, kuidas ravimpreparaat, seejuures ka ravimvorm on disainitud. Samuti on vaja põhjendada ravimis olevate komponentide valikut (nt. raviaine omadused, abiained, pakendi valik ja sulgemise süsteem, olulised manustamisvahendid), valmistamiseprotsesse ja kui sobiv, siis lisada teadmisi, mis on kogutud sarnaste ravimite disainil ja valmistamisel. Kasutatavate abiainete kogused peavad olema põhjendatud kasutades väljatöötamisel kogutud teadmisi/kogemusi. Kokkuvõte kõigist ravimvormidest, mida kasutati kliinilise ohutuse ja efektiivsuse, biosaadavuse/bioekvivalentsus uuringute läbiviimisel. Seejuure ongi väga oluline, et ravimvormide väljatöötamisel on vaja uurida raviaine nii keemilisi, füüsikalisi, kui bioloogilisi omadusi. Samuti on vaja teada abiainete kindlaid rolle, miks nad üldse ravimvormi lisatakse, ning milliseid on vaja ühel või teisel juhul kasutada.

Ravimpreparaatide kvaliteet on see, mis tagab, et ravimpreparaadil oleks oodatav toime ning efektiivsus, ning et ta oleks kasutamisel ohutu.

On oluline aru saada, et farmaatsias ravimite väljatöötamisel on kesksel kohal ravimpreparaatide kvaliteet. Seejuures ravimpreparaatide kvaliteet on see, mis tagab, et ravimpreparaadil oleks oodatav toime ning efektiivsus, ning et ta oleks kasutamisel ohutu. Ravimpreparaatide toime ja efektiivsuse määravad ära nii raviaine enda sisemised omadused, kui ka ravimvormis kasutatavad abiained ning valmistamise meetodid. Seejuures nii füsikokeemilised omadused (molekuli suurus, vesilahustuvus, lipofiilsus jt), kui ka biofarmatseutilised omadused (lahustumiskiirus, stabiilsus) vajavad põhjalikku uurimist, et teha järeldusi ravimpreparaadi kvaliteedi kohta. Nagu juba mainitud, siis kui ravimvorm või manustamisviis muutuvad, võivad muutuda ka raviaine oodatav toime saabumise aeg, kui ka kogu biosaadavus. Ravimvormil ja manustamisviisil on suur olulisus ravimpreparaadi toimes. Ravimi toime sõltub suuresti sellest, kuidas raviaine vabaneb ravimvormist ja kuidas see organismis jaotub. Samuti võib see mõjutada ka kaasnevate kõrvaltoimete esinemist. Seega ravimpreparaadi biofarmatseutilise kvaliteedi uurimine on oluline ka kliinilise efektiivsuse ja ohutuse tagamiseks. Ka kliinilised uuringud muidugi on vaja läbi viia lähtudes headest kliinilise uuringu tavadest (GCP).

3.4. Kas kõik ravimid on ohutud?

Iga ravim on mürk, kõik oleneb annusest ja õigest kasutamisest.

Šveitsi arsti ja loodusteadlase Paracelsuse kuulus lause: «Sola dosis facit venenum» (lad k «Iga ravim on mürk, kõik oleneb annusest») ütleb ära põhitõe, mis kehtib ka tänapäeval. Tähelepanekut võiks veidi laiendada ning öelda: «Iga ravim on mürk, kõik oleneb annusest ja õigest kasutamisest». See lause võiks tegelikult anda märku ja teadmise, et niisama ravimeid ise tarvitada on ohtlik. Ravimeid peab võtma siis, kui on olemas konkreetne näidustus ehk inimesel on konkreetne haigus või sümptomid, mille raviks või leevendamiseks on arendatud välja sobiv kvaliteetne ravim ning arst on selle inimesele välja kirjutanud või selle ravimi kasutamiseks on soovituse andnud arst või apteeker.

Kui inimene tõesti leiab internetiavarustest teadmised ja ise endal diagnoosib mõne haiguse, siis peab ta kindlasti enne ravimi tarvitamist nõu pidama arsti või apteekriga, sest ilma arsti- või farmaatsiahariduseta pole inimene võimeline hindama oma tervise seisundit ning ravimite sobivust ühe või teise haiguse ravimiseks.

Laps ei ole väike täiskasvanu.

Peab olema väga ettevaatlik ravimite tarvitamisel ja teistele soovitamisel. Ravim, mida on soovitanud arst või apteeker just teile, ei pruugi sobida naabri Marile isegi, kui tundub, et on tegemist sama haiguse või sümptomiga. Eriti peab tähelepanu pöörama lastele ravimite manustamise korral. Laps ei ole väike täiskasvanu ning ise ravimite poolitamine või purustamine pole alati lubatud. Juba ravimi väljatöötamise ajal on ravimi tootja teinud otsuse, kas konkreetset ravimvormi (nt tabletti) on lubatud poolitada või purustada ning tootja on teinud ka uuringud ja tõestanud, et selline ravimi modifitseerimine on lubatud.

Ravimite järelevalvet ning ohutuse kontrollimist pole alati teostatud. Selle arusaamani, et on oluline ohutust ja efektiivsust tõestada, jõuti kahjuks ajaloos läbi väga valusate õppetundide (nt sulfaniilamiidi eliksiiri mürgistused (1937); talidomiidi katastroof (1957). Kindlasti suurimad katastroofid, mis on seotud ravimite toksilisusega on pärit ajast, kui ravimiametid veel maailmas sellist järelevalvet ei teostanud ja polnud ka nõuet, et oleks vaja uue raviaine puhul tõestada selle ohutus ja efektiivsus.

Apteegist väljastatavate ravimite puhul on tõestatud, et need on kvaliteetsed, efektiivsed ja ohutud. Kuid oluline on see, kuidas inimesed neid ravimeid kasutavad.

Apteegist väljastatavate ravimite puhul on tõestatud, et need on kvaliteetsed, efektiivsed ja ohutud. Kuid oluline on see, kuidas inimesed neid ravimeid kasutavad (manustavad ja säilitavad) ja seepärast tuleks ka silmas pidada, et koos ravimikarbiga saaks inimene apteegist kaasa ka kvaliteetse nõustamise ravimi kasutamise kohta. Vajadusel saab inimene alati ka ise huvi tunda ja juurde küsida, kui midagi ebaselgeks jäi, sest vastutus ravimi korrektse manustamise kohta lasub ka patsiendil endal.

3.5. Mis on originaal- ja geneeriline ravim?

Originaalravim on uut raviainet sisaldav ravim, mille tootja on läbi viinud ravimi müügiloa saamiseks vajalikud uuringud.

Nagu eelnevalt juttu oli, kui tegemist on täiesti uue raviainega, siis uue ravimpreparaadi turule tulemiseks kulub 10-15 aastat. Sellisel juhul räägitakse originaalravimitest. Originaalravim on uut raviainet sisaldav ravim, mille tootja on läbi viinud ravimi müügiloa saamiseks vajalikud uuringud. Tavaliselt patenteerib tootja uue toimeaine, ravimvormi, ravimi tootmisprotsessi ja ravimpreparaadi. Kui aga sama raviaine on juba turul, siis pärast tema patendiaja lõppu saavad turule tulla geneerilised ravimpreparaadid.

Geneeriline ravim on originaalravimiga sama toimeainet sisaldav ravim, mis on mõeldud samade haigusseisundite raviks ning on sama tõhus, ohutu ja kvaliteetne kui originaalravim.

Geneeriline ravim on originaalravimiga sama toimeainet sisaldav ravim, mis on mõeldud samade haigusseisundite raviks ning on sama tõhus, ohutu ja kvaliteetne kui originaalravim. Geneeriline ravim sisaldab sama raviainet samasuures annuses ja samas ravimvormis kui originaalravim. Geneerilisi ravimpreparaate seostatakse originaal ravimpreparaatide patentide lõppemisega ehk et need ravimpreparaadid ei saa turule tulla enne, kui originaal ravimpreparaadi patendiaeg on lõppenud. Geneeriliste ravimite turule jõudmiseks pole vaja läbi viia kõiki põhjalikke kliinilisi uuringuid, mida on vaja läbi viia originaalravimite puhul. Peamine erinevus on, et pole vaja läbi viia põhjalikku polümorfismi uuringut preformulatsiooni faasis (juhul kui seda on tehtud originaalravimi väljatöötamisel) ning ei pea läbi viima põhjalikke kliinilisi uuringuid inimestel.

Geneeriliste ravimite puhul on vaja tõestada, et geneerilised ravimid on terapeutiliselt ekvivalentsed, sealhulgas bioekvivalentsed originaalravimiga, samuti peaksid nad olema farmatseutiliselt ekvivalentsed või alternatiivsed preparaadid. Euroopa Ravimiameti (EMA) ja Ameerika Toidu- ja Ravimiameti (FDA) juhendid määratlevad täpselt, millised uuringud on vaja läbi viia uue raviaine ja ravimpreparaadi turule toomiseks ning samuti, kui turule soovitakse tulla geneerilise ravimiga. Meenutuseks toon välja, et terapeutiliselt ekvivalentsed on niisugused farmatseutiliselt ekvivalentsed või farmatseutiliselt alternatiivsed ravimpreparaadid, mis on bioloogiliselt ekvivalentsed ning sisaldavad selliseid tunnustatud abiaineid, mis ei mõjuta preparaatide efektiivsust ja ohutust ning vastavad tootja poolt deklareeritud kvaliteedile. Biosaadavuse võrdlemiseks, on vaja näidata, et uuritava raviaine vereplasma maksimaalsed kontsentratsioonid (Cmax) ja kontsentratsioon-aeg kõveraalune pindala (AUC) peavad jääma 90% usaldusintervalliga vahemikku 80-125%, kuid on ka erandeid. Biosaadavus pärast sama annuse manustamist peab olema aktsepteeritud vahemikus, mis tagavad võrreldava in vivo toime (sarnane ohutust ja efektiivsust silmas pidades). Nüüd mis on siis need peamised erinevused geneerilistel ja originaalravimitel? Kuna nad võivad olla ka farmatseutiliselt alternatiivsed preparaadid: võivad esineda erinevused abiainetes, tootmistehnoloogias, vabanemismehhanismides, kujus ja märgistuses ning lisaks sellele võib olla erinevus raviaine tahkes vormis. Seega geneeriliste ravimite biofarmatseutilise kvaliteedi määravad suures osas ära raviaine tahke vorm ja abiainete funktsionaalsed omadused. Originaal- ja geneerilistel ravimitel on võimalus, et esinevad erinevad raviaine tahked vormid ning ka abiained ravimvormis. Tänapäeval on originaalravimite tootjad kohustatud läbi viima põhjalikku tahke aine vormide uuringuid. See tegelikult on hea originaalravimi tootja enda jaoks, sest kui seda tehtud pole, siis on geneerilistel ravimitel võimalus ka varem turule tulla, kui veel patendiaeg originaalravimitel pole lõppenud. Uuringud on tõestanud, et originaal- ja geneeriliste ravimite erinevused on sama väikesed kui originaalravimi erinevate seeriate vahelised erinevused. Kõik geneerilised ravimid peavad oma sarnasust originaalravimiga tõestama, et endale müügiluba saada. See on ka põhjus, miks apteeker apteegis erinevaid alternatiivseid ravimpreparaate välja pakub, et turul võib olla sama raviainega erinevaid ravimpreparaate. See annab võimaluse vajadusel ka ravimpreparaati vahetada, kui selleks vajadus peaks olema (nt ebasobivad abiained ravimpreparaadi koostises vm).

3.6. Kuidas saavad ravimid endale nime?

Ravimitel on pakendile täpselt kirjutatud ravimi nimi ning samuti peab seal olema kirjas ka raviaine täpne keemiline nimetus.

Apteegist soetatavatel ravimitel on pakendile täpselt kirjutatud ravimi nimi (brändi ehk kaubanduslik nimi) ning samuti peab seal olema kirjas ka raviaine täpne keemiline nimetus (joonis 1).

 Joonis 1

Teatud juhtudel (nt infolehel) peab lisaks ravimi nimele lisaks olema toodud ka raviaine annus (tugevus) ning ravimvorm. Ravimite nimetused on reguleeritud Euroopa direktiivi alusel Direktiiv 2001/83/EÜ. Ravimile võib välja mõelda nime, kuid see ei tohi segi minna raviaine üld- või teadusliku nimetusega või kaubamärgi või müügiloa omaniku nimega. Lisaks sellele nimele, peab olema ravimil ka üldnimetus. See üldnimetus on Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud rahvusvaheline mittekaubanduslik nimetus (INN) või selle puudumisel tavapärane üldnimetus. Lisaks sellele kehtivad ravimile nime andmisel veel Ravimiseadusest tulenevad lisatäpsustused, nagu see, et ravimi nimetus ja pakendi kujundus ei tohi koostist ja üldisi toimeid silmas pidades olla eksitav ning peab tagama tema eristamise teistest ravimitest. Samuti võib pakendile veel lisainfot panna. Näiteks Sotsiaalministri määrusega (nr 28 § 4, lõige (11¹) on sätestatud, et välispakend või pakendi infoleht võivad lõigetes 8 ja 11 märgitud teabe selgitamiseks sisaldada sümboleid või piktogramme ning muud ravimi omaduste kokkuvõttega kooskõlas olevat teavet, v.a müügiedenduslikke elemente sisaldav teave. Kitsendused nimede andmisel on näiteks geneerilistel ravimitel. Näiteks tsentraalselt registreeritud ravimite geneerilistel ravimitel peab olema kõikides riikides üks ja sama nimi. Ravimvormi nimes ei tohi olla.


3. moodulis said ülevaate, kuidas farmatseutilise tehnoloogia abil on võimalik viia raviaine sobivasse ravimvormi, mida oleks võimalik ravimpreparaadina kasutada. Said teada, et nii raviaine tahke vorm, raviaine füsikokeemilised omadused, ravimvormi disain (kasutatavad abiained) kui ravimvormi valmistamiseprotsessid mõjutavad lõplikku ravimpreparaadi kvaliteeti. Iga ravimpreparaadi turule toomisel on vajalik neid kvaliteedinõudeid ja juhendeid järgida ja tõestada. Tead, kuidas ravimid endale nime saavad ning mis on originaal- ja geneerilised ravimpreparaadid. Oskad ka selgitada, miks leidub sama raviainega turul erinevaid ravimpreparaate.

3.7. Kasutatud allikad

  1. Ameerika Ühendriikide Toidu ja Ravimiamet, Geneerilised ravimpreparaadid (Generic Drugs), https://www.fda.gov/drugs/buying-using-medicine-safely/generic-drugs (04.09.19)
  2. Euroopa Direktiiv 2001/83/EÜ, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/en/ALL/?uri=CELEX%3A32001L0083 (05.09.19)
  3. Euroopa Ravimiamet, geneerilised ravimpreparaadid (Generic and hybrid medicines), https://www.ema.europa.eu/en/human-regulatory/marketing-authorisation/generic-hybrid-medicines (04.09.19)
  4. Euroopa Ravimiamet, Head tootmistavad (Good Manufacturing Practice). https://www.ema.europa.eu/en/human-regulatory/research-development/compliance/good-manufacturing-practice
  5. Euroopa Ravimiamet, Head kliiniliste uuringute tavad (Good Clinical Practice). https://www.ema.europa.eu/en/human-regulatory/research-development/compliance/good-clinical-practice
  6. Euroopa Ravimiamet, Head laboritavad (Good Laboratory Practice). https://www.ema.europa.eu/en/human-regulatory/research-development/compliance/good-laboratory-practice-compliance
  7. Farmaatsiaterminoloogia andmebaas, http://www.ravimiamet.ee/pharmacy_terminology (05.09.19)
  8. Hilfiker. R. (2006). Polymorphism in Pharmaceutical Industry, Wiley-VCH; 1 edition.
  9. Hinrikus, T.; Kogermann, K.; Laius, O.; Leito, S.; Raal, A.; Soosaar, A.; Teppor, T.; Volmer, D. (2017). Farmaatsiaterminite lühendid, Eesti Arst 96(6):357–363.
  10. Hinrikus, T.; Kogermann, K.; Laius, O.; Leito, S.; Raal, A.; Soosaar, A.; Teppor, T.; Volmer, D. (2019) Farmaatsiaterminoloogia 2 väljaanne.
  11. Maailma tervishoiuorganisatsioon, INN, https://www.who.int/medicines/services/inn/innquidance/en/ (04.09.19)
  12. Kogermann, K. (2019). https://heureka.postimees.ee/6760635/karin-kogermann-iga-ravim-on-murk-koik-oleneb-annusest-ja-oigest-kasutamisest (05.09.19)
  13. Kogermann, K. (2016). Originaalravimid ja geneerilised ravimid. Täienduskonverents Kliinik 2016 (1.-3.02.2016). https://www.uttv.ee/naita?id=23434&keel=eng (05.09.19)
  14. Kogermann, K. (2018). Miks ja kuidas tehakse uusi ravimeid? Hambaarst, 60-66.
  15. Paaver, U.; Kogermann, K. (2015) Ravimvormide terminoloogia ja klassifitseerimine, Eesti Arst 94(4):242–245.
  16. Paaver, U.; Kogermann, K. (2016). Ravimvormide klassifikatsioon: tabletid (I), Eesti Arst 95(7):479–484.
  17. Ravimiseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/104052016004, (04.09.19)
  18. Ravimiamet, Kliiniliste uuringute head tavad juhtnöörid https://www.ravimiamet.ee/kliinilised-uuringud-1 (05.09.19)
  19. Sotsiaalministri määrus nr 28 “Ravimi müügiloa taotluse liigid ja vorminõuded, täiendava dokumentatsiooni loetelu, täiendavale dokumentatsioonile esitatavad nõuded, taotluse erialase hindamise tasu suurus taotluse eri liikide kaupa ning tasu arvestamise ja tasumise kord”, https://www.riigiteataja.ee/akt/889251 (04.09.19)
  20. Sotsiaalministri määruse nr 28 “Ravimi müügiloa taotluse liigid ja vorminõuded, täiendava dokumentatsiooni loetelu, täiendavale dokumentatsioonile esitatavad nõuded, taotluse erialase hindamise tasu suurus taotluse eri liikide kaupa ning tasu arvestamise ja tasumise kord” muutmine, https://www.riigiteataja.ee/akt/130112010003 (04.09.19)