1. moodul: Ajaloost tänapäeva

Ravimid on looduses eksisteerinud enne inimest. Inimkond õppis neid tundma ja valmistama toitumise käigus, loomade käitumist jälgides ning katse ja eksituse meetodil kogemusi üldistades, jõudes algselt peamiselt taimsete ravimite kasutamiselt tõhusate sünteetiliste ravimpreparaatide loomiseni.

Selle mooduli eesmärgiks on anda Sulle põhiteadmisi ravimite väljakujunemise ning ravimtaimede, droogide ja looduslikku päritolu ravimite kohta. Pärast mooduli läbimist on Sul ettekujutus, kuidas ja miks õppis inimkond ravimeid tundma ja kasutama, omad üldisi teadmisi ravimtaimedest ja droogidest, tunned tähtsamaid etappe ravimite kasutamise ajaloos ning mõistad, et ravimite tarvitamine on läbi aegade tulenenud inimkonna maailmavaatest.

 

Ajaloost tänapäeva (Ain Raal)
https://www.uttv.ee/naita?id=27679

Millest videos räägiti?

Maailm on hiiglama ilus, kuid samas nii kohutavalt ebatäiuslik paik: tuhanded haigused tõmbuvad otsekui kummipaelaga inimese külge, asu kus sa parasjagu oled või elad. Kuna ja kuidas. Mida siis teha, kuidas tõbesid tõrjuda? Ikka on haiguste korral abi otsitud kusagilt kõrgelt – palvest ja väest ja maast ja veestki. Ja tehtud erilisi rituaalegi. Haigust on vaadeldud kui olendit, kui animat, keda saab meelitada, käskida ja minemagi saata, otse nagu mõnd inimest. Vahel see aitab. Justnagu. No vähemalt esialgu. Kuid enamasti mitte, sest see kõik on kinni inimese enda kõrvade vahel, tema enda tões ja vaimus. Ja ikka on arvatud, et kus on häda, seal lähedal on abigi. Sageli tegelikult ongi!

Paigast paika rännates on ürgne inimene alati otsinud toitu ja leidnud koos toiduga ravimeidki. Nii on ta märganud, et nii mõnigi taim teeb mitte ainult kõhu täis, vaid veel midagi: näiteks paneb kõhu kinni või siis hoopis lahti, võtab ära valu või järsku hakkab maailm su silme ees tantsima või kõrvaldab põletiku või ajab okselegi. Nii arvatakse, et maailma kõige vanemad ravimid on näiteks valuvaigistav unimagun, virgutav eefedra, jõudu andev kokapõõsas või siis südant tugevdav digitaalis, aga ka oksele ajav oksejuur.

Muide, kui vanad üldse on ravimid? Ah arvad, et sama vanad kui inimkond? Vale vastus! Ega loomadki haigustest pääse ja kuidas muidu nemadki ennast ravivad kui ikka üht või teist rohu süües. Nõnda, et rohud on ajast-aega meie ümber olemas olnud. Ole vaid mees ja võta õigel ajal ja viisil ja annuses neist õige.

Kaua on usutud, et esivanemate hinged rändavad pärast surma teatud looma, tootemilooma, sisse. Et esivanemate heatahtlikke sõnumeid mõista, tuleb loomade käitumist õige tähelepanelikult jälgida – mida haige loom teeb, kuhu ja millal ta poeb, ning loomulikult, mida sööb. Nõnda, et ka loomi jälgides oleme paljud ravivad rohud eneste ümbert ülesse leidnud. Ja muide, šimpans tunneb ja oskab kasutada tervelt kümmet ravimtaime. Kui mitut tunned Sina?

Meie esivanemad, eestlased, kasutasid meie rohkem kui 2000 taimeliigist umbes neljasada ravimtaimena. Neist oma korda neljandik ehk sada on praegugi kasutusel ja neist 80 on kõige olulisemad. Kui ma kirjutasin raamatut “101 Eesti ravimtaimest”, siis tajusin selgelt – sada sellist sõpra meil ongi.

Mu vanaema oli umbes seitsmekümneviiene, kui halvenev tervis ta Tartusse haigemajasse “tohtre manu” tõi. See oli üksiti ta elu kõige pikem reis – suisa kohe tervelt seitsekümmend „kilumeetert“! Aga inimesed olidki toona paiksed, kinni oma loomade, kodu ja ka tööde küljes. Nõnda, et ravimid pididki tulema sealt samast, kusagilt kodu lähedusest.

Või siis saadi abi loomulikult apteegist – muidugi, kui säherdune „asutis“ juhtus sul lähikonnas olema ja sul kukrus üleüldse raha oli. Siin, nagu ka Tallinnas Raekoja platsil, oli apteek olemas juba peaaegu kuussada aastat tagasi. Ja te mõelge: sellel ajal puudus ladina köök tervel suurel Venemaal, Leedus, Soomes, Rootsis, Taanis ja -ja sõrmi jääb puudugi- ka Norras. Oleme selle üle väga uhked!

Muide, proviisoriks saab õppida ja ravimeid uurida Tartu Ülikoolis. Tule õpi proviisoriks!

Vanas Roomas tähendas sõna apotheca algselt ruumi, kus hoiti veini. Algne apteek oli pelgalt ravimite ladu ja alles 8. sajandil muutus see kohaks, millel on nüüdisajalgi kolm tunnust: kaupade säilitamine, inimeste teenindamine ja muidugi ravimite valmistamine. Et ravimite tööstuslik tootmine sai alguse alles 19. sajandil, jäi ravimite valmistamine rohkem kui kümneks aastasajaks apteegi ülesandeks ja selle pärast apteeki õigupoolest ladina köögiks kutsutaksegi. Ravimite valmistamise kunstis ja teaduses muutus üha olulisemaks teadlaste abi.

Juba pool miljonit aastat tagasi oskasime toorest liha maitsetaimedega vürtsitada, aga neist ju enamus on ravimtaimed, nii et õppisime neidki tundma. Lõkketule kasutusele võttes hakkasime veelgi rohkem loomi sööma, leides üksiti kosutavat ravimit nende verest ja maksast, mõnest isevärki nõrest, rasvast, sarvest või siis hoopis koguni omalaadsetest putukatest. Seega, algne ravim oli peamiselt taimne, aga võis ka olla loomne või mineraalne. Nii et ei ole mitte sugugi savi, mida maapind eneses peidab. Kui sa õiget savi sööd, siis saad lahti kõhulahtisusest ja mõnestki mürgist su kehas. Loodus ravibki!

Aga tuli andis meile midagi veel: maailma vanima ravimitehase! Tuli, vesi ja taim: nõnda viisi keetes ja leotades sündiski tervistav vedelik. Aga kui sul tekib mõte panna kokku panna rasv, tuli ja veel midagi toimivat, saad tulemuseks salvi. Nii sündisidki meie esimesed ravimid. Sellest peale hakkasime ravimeid valmistades loodust veelgi paremaks muutma.

Arusaam sellest, et taimede, ja üldse ravimite, mõju oleneb neis sisalduvatest ainetest kujunes tänu Claudius Galenosele juba Vanas Roomas 2. sajandil pärast Kristust. Muide, Galenose järgi on endale nime saanud galeenilised preparaadid, sealhulgas tinktuuridki. Kuid toimeainete eraldamiseni looduslikust materjalist jõuti alles 19. sajandi alguses, seda nimetatakse fütokeemia ajastu alguseks. See oli aasta 1804, kui unimaguna kupardest, õigemini neist saadud oopiumist, eraldati väga tugev valuvaigisti morfiin. Või aastal 1820 isoleeriti kiinapuukoortest malaariavastase toimega kiniin ja teised alkaloidid, 1828. a tubakalehtedest nikotiin ja pisut hiljem kohviubadest virgutava mõjuga kofeiin. Tänu sellele saigi uurima hakata raviainete toimet ja hiljem, kui neid laboreis sünteesima õpiti, sündiski ravimitööstus.

Niisiis, taimedest toitudes ja loomi jälgides, katsetades, võites ja kaotades, üldistades ja uuendades, on inimkond tundma õppinud tuhandeid ravimtaimi. Iidseimad kirjalikud allikad ravim- ja maitsetaimedest pärinevad Sumerist, aastast umbes 6000 enne Kristust. Aastal 3216 enne Kristuse sündi pandi Vanas Hiinas kirja teos, mis kirjeldab veerandsadat ravimtaime, pool sajandit hiljem tunti neid juba 900 nagu ka hilisemas kuulsas Egiptusest leitud Ebersi papüüruses. Araabia õpetlane Avicenna kirjeldas 11. sajandil oma Meditsiinikaanonis 800 taimset, loomset või mineraalset ravimit. Selles raamatus “Maailma ravimtaimede entsüklopeedia” on üle tuhande lehekülje ja juttu rohkem kui 1700-st ravimtaimest.

Oma osa farmaatsia kui rohuteaduse arengusse on andnud keskaegsed alkeemikud, iatrokeemikud ja hiljem homöopaadidki. Ravimite uurimisel kujunes täiesti pöördeliseks antibiootikumide avastamine ja tootmine Teise maailmasõja aegu ja absoluutselt revolutsiooniliseks kujunes kromatograafia areng eelmise sajandi keskel. Tänu sellele ja muulegi oli nüüdisaegne ravimiteadus sündinud.

 

LOE LISAKS:

  • Raal A. Mõningaid põhimomente farmakognoosia ajaloost. Akadeemia, 1989, 3, 493-509. http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/36774 
  • Raal A. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest. Valgus, 2005. 400 lk. Lk. 12-48.
  • Hinrikus T., Raal A., Tankler H. Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade. Tartu, 2005. 44 lk.

 

1.1. Kuidas kujunes taimekasvatus ja ravimtaimede tundmine?

Toitumine ja ravimtaimed

Maitsetaimede ja ravimtaimede kasutamise ajalugu ulatub väga kaugesse minevikku - inimene hakkas neid tarvitama varem kui näiteks soola. Arvatakse, et esmalt pruugiti taimi toidu maitsestamiseks, seejärel religioosseteks riitusteks ning hiljem raviks. See seisukoht on siiski vaieldav. Homo sapiens'i eellane oli algselt taimetoitlane, maitseainete kasutamine seostub aga just lihatoitude tarvitamisega. Taimedest toitudes kogeti puht juhuslikult mõningate taimede ravitoimet. Oletatakse, et esmalt õpiti tundma just nn kergelt märgatava raviefektiga tugevatoimelisi taimi (valuvaigistavaid, joovastavaid, oksele ajavaid jms.). Nii seostataksegi ürgühiskonnaga nt unimaguna, kokapõõsa, oksejuure, eefedra, sõrmkübara jt tundmaõppimist. Mitmeid taimi hakati ravimise otstarbel kasutama haigestunud loomade käitumist jälgides. Niisugused tähelepanekud baseeruvad anismismil ja totemismil kui mütoloogilise maailmavaate osadel ning viisid primitiivse meditsiini kujunemisele.

Ravimite arengus on oluline ka maitseainete kasutamine toidu maitsestamisel.

Toore liha maitsestamiseks kasutati taimi juba paleoliitikumis (450 000-500 000 aastat tagasi). Mesoliitikumis (ca 50 000 aastat tagasi) tarvitati selleks juba paljude erinevate taimede vilju ja lehti. Täpsemaid andmeid on neoliitikumi perioodist: arheoloogilised väljakaevamised viitavad köömnete, kikkaputke, maguna, pastinaagi jt taimede kasutamisele. Euroopas peetakse vanimaks maitse- ja ravimtaimeks köömnet. Toidu maitsestamise käigus õpiti tundma ka vastavate taimede ravitoimet.

Taimekasvatuse kujunemine

Toidutaimede kasvatamise ajalugu on ravimtaimede omast mõnevõrra pikem. Juba 11. sajandil eKr tegutses Hiinas eriline riigiametnik (sse-kia), kelle ülesandeks oli jälgida kultuurtaimede sortidel saagi küpsemisaegu, teha kindlaks nende rahvapärased nimed, uurida nende kasvatamise võimalusi maa teistes piirkondades ja koostada ülevaateid seemnesaagi suuruse kohta. Hiina õpetlane Shu Jing kirjeldas umbes samast perioodist nisu, odra, riisi, herne, põldoa jt kasvatamist. Indias kultiveeriti suhkruroogu, riisi, teepõõsast, aga ka mitmeid ravimtaimi. Egiptlased kasvatasid kultuurtaimi juba 5000-6000 aastat tagasi, näiteks riitsinust, viinamarja, lina, datlipalmi, viigipuud, õlipuud jt. Täiesti omaette peatükki väärib taimekasvatus Ameerika mandril.

Vanimad ravimtaimede aiad rajati umbes 4000 aastat tagasi Egiptuses, kus taimede kultiveerimine oli tihedasti seotud templite ja kogu religiooniga. Kõige vanemateks egiptuse kultuurtaimedeks peetakse oliivide allikat euroopa õlipuud ja harilikku granaadipuud. Aastatel 1473-1458 eKr elanud valitseja ajal hakati kasvatama püha viirukipuud ja somaali mürripõõsast. Paljudelt igivanadelt egiptuse seinamaalingutelt vaatavad vastu ka rukkilill, unimagun, viigipuu, harilik alraun, egiptuse lootus, aga kasvatati ka riitsinust, viinapuud, lina, datlipalmi, viigipuud jt.

Ravim-, maitse- ja toidutaimede kasvatamine on läbi aegade olnud tihedalt seotud religiooniga.

Euroopas jäi taimede kasvatamine paljudeks sajanditeks põhiliselt kloostriaedade pärusmaaks. 16. sajandil muutus taimede kultiveerimine teaduslikuks erialaks, sest siis rajati ülikoolide juurde nn arstirohuaiad, mida kasutati botaanika ja meditsiini õpetamiseks. 17. sajandi lõpuks olid sellised aiad levinud juba pea kõikide tähtsamate Euroopa ülikoolide juures. Edinburgi ülikooli juures hakati esimesena taimi paigutama vastavalt tähestikule. Koloniaalvallutused tõid kasvatatavatele taimeliikidele tublisti lisa ning nõnda kasvasid ülikooliaedadest välja kaasaegsed suured botaanikaaiad.

Kakaopuu pärineb Mehhikost. Selle saadusi on kasutatud ka ravimite valmistamisel, näiteks kakaovõid.

Kuid näiteks Mehhikos mõjustasid taimede kultiveerimist iidsed asteekide traditsioonid. Siin osati kasvatada umbes 3000 taimeliiki ning aluse panemine erilistele nn ujuvatele aedadele ning niisutussüsteemile ulatub juba 6. sajandisse eKr. Just tänu Ameerika põhisrahvale said Euroopas muuhulgas tuntuks kakaopuu ning harilik vanill kui vanilliini allikas. Inkade-eelsed Mehhiko elanikud oskasid umbes 4500 aastat tagasi kasvatada paprikat, kõrvitsat ja puuvilla, hiljem ka maisi ja kokapõõsast. Oma rada arenes aianduskunst Hiinas ja Jaapanis. Jaapani aedades on tänapäevani aukohal männid ja bambus kui pikaealisuse sümbolid. Hiinas oli taimekasvatus rohkem talupoeglik tegevus, mitte niivõrd peen kunst, kuid nii hiina meditsiin kui ka aiandus lähtusid abstraktsest viie looduselemendi teooriast.

Kloostrite panus

Kaasaegse ülesehitusega ravimtaimeaed – avatud maa-ala sektsioonidega erinevate taimede jaoks – on välja arenenud egiptuse, kristluse ja islami religioossetest traditsioonidest. Islamiusulised kujutasid/kujutavad paradiisi endale ette müüriga ümbritsetud aiana, mis pakub jahutavat varju ja vett ning kus on kasvamas oivalised lilled ja puuviljad. Seepärast on muhameedlusest mõjustatud taimeaedades aukohal roosid, jasmiinid, liiliad, aprikoosid, granaatõunad, mandlid ja mürt. Varakristlikud kloostrikesed kujunesid Rooma külakestes vastavalt sealsetele traditsioonidele, mis andis taimeaedades kasvatatavale kindla geomeetrilise ja vormilise paigutuse. Rooma aja lemmiktaimedeks olid mitmesugused vürtsised ja lõhnavad kultuurid nagu rosmariin, loorber, kalmus jt. Mungakloostrite rajamisel lähtuti ka Egiptusest, Süüriast ja Pärsiast alguse saanud traditsioonidest, mille järgi pidi taimeaiad rajatama müüride vahele, mis pakub kaitset loomade ja ebasoovitavate inimeste eest, annab varju ning võimaldab kuivas kliimas kasvavaid kultuure hea vesivarustuse tõttu vajalikult määral kasta.

Benediktiini munkadel oli alkoholi tarvitamine lubatud, seetõttu tundsid nad hästi vürtsi- ja ravimtaimi, mida nad jookide valmistamisel kasutasid.

Esimene kristlik klooster rajati Püha Antoniuse poolt El Faiyumis Põhja-Egiptuses 305.a, kus ümbritseva maailma eest suletud taimeaiale oli tagatud hädavajalik veevarustus. Taimede kultiveerimine muutus mungakloostrites sedavõrd levinud ja tähtsaks tegevuseks, et kui 529.a Püha Benedictus Nursiast (480-547) rajas Itaaliasse Monto Cassinosse benediktiinide ordu, oli aianduslikust tegevusest tähtsam ainsana vaid palvetamine. Umbes sajand varem oli Püha Jerome' poolt kehtestatud kloostrireegel Regula Monachorum, mille kohaselt tuli kloostriaedades kasvatada juurvilja, puuvilja, viinamarju, ravimtaimi, maitse- ja lõhnataimi. Olulise tõuke kloostriaegade arengusse andis frankide kuningas ja hilisem rooma keiser Karl Suur (742-814), kellelt pärinevad täpsed korraldused ligi 70 ravim- ja maitsetaime kasvatamiseks kloostrite juures. Šveitsist St. Galleeni kloostrist on teada, et aastal 820 kultiveeriti sealsetes aedades apteegitilli, rosmariini, salveid, münti, leeskputke, köömnet jm. Teistes kloostrites lisandusid peagi aniis, lavendel, meliss, münt, iisop jt kultuurid. Meie ajani on säilinud 9. sajandist Rootsi benediktiiniordu Püha Galleeni mungakloostri kahe täisnurkse aia plaanid, väiksema aia visandil on näidatud kokku 16 “ilu ja tervist andva” taimekultuuri paigutus (sh salvei, lavendel) ning suuremasse aeda oli planeeritud kohad 18 juurviljale ja ravimtaimele. Ajapikku kujunesid munkadest päris head ravim- ja maitsetaimede asjatundjad, kes panid muuhulgas aluse taimetoitlusele ja mitmete taimede kasutamisele toidu hulgas, nendest kujunesid ka õlle pruulimise, veini kääritamise ja likööride valmistamse asjatundjad. Tänu munkadele on välja töötatud sellised ravim- ja maitsetaimedel põhinevad tänapäevalgi valmistatavad ning kasutatavad produktid nagu benediktiin, šartröös, karmeliidivesi jmt. Näiteks keskaegse mungajoogi benediktiini koostisse kuuluvad koriander, aniis, kadakas, koirohi, humal, piparmünt, liivatee, meliss jt. Lisaks jookidele oskasid mungad droogidest valmistada mitmesuguseid tõmmiseid salve ja teisi ravimvorme, mistõttu neid on peetud isegi apteekrite eelkäijateks.

1.2. Vanimad kirjalikud allikad ravimtaimedest

Iidseimad kirjalikud ürikud maitse- ja ravimtaimedest on jäädvustatud Sumeris umbes 5000-5500 aastat tagasi. Sumerid tundsid lagritsat, magunat, liivateed, köömnet. Kaldea herbalistide märkmed pärinevad umbes 5000.a eKr ning Assüüriast umbes 2500.a eKr on säilinud savitahvlid, millel märgitakse umbes 250 taime. Vanades Idamaades kasutati maitseaineid (kalmust, kaneeli jt) laialdaselt umbes 5000 a tagasi. Babüloonlased kasutasid umbes 1800.a eKr sennat, safranit, koriandrit ja kaneeli.

Vanim hiina ravimtaimi käsitlev õpik pärineb aastast 2600 eKr, sisaldades andmeid taimenimede sünonüümide, botaanilise iseloomustuse ja leviku, droogitunnuste, toime ning kasutamise kohta umbes 900 taime kohta. Aastal 3216 eKr kogus hiina imperaator Shen Nong kokku rahva tarkused taimedest ning vormis need üheks vanemaks ravimtaimi kajastavaks ürikuks, milles jutu 252 tervistavast taimest. Aastate 1065-711 vahel eKr koostati Hiinas kirjalik teos “Wu Shi Er Bing Fang” (“Retsepte viiekümne kahele haigusele”), milles mainitakse lagritsa, ingveri, hundihamba, aaloe, mürri, viiruki jm raviotstarbelist kasutamist.

Aastast 700 eKr on Babülooniast andmeid safrani, apteegitilli, köömnete, kardemoni, tilli, küüslaugu, sibula ja koriandi kasutamisest. Seitsmendast sajandist enne meie aja arvamist pärineb Assüüria kuningalt Merodah-Baladanilt raamat, milles on antud soovitusi ligi 60 maitsetaime kasvatamiseks ja kasutamiseks.

India ajurveeda ravimid on esmamainitud vähemalt 2000 aastat eKr india pühades tekstides rigveedades. Ajurveedilisest meditsiinisüsteemist kui tänapäevalgi eksisteerivast alternatiivmeditsiini koolkonnast teeme juttu eraldi peatükis. Veelgi vanem on umbes 4000 a tagasi koostatud “Jadžurveda”, mis mainib 760 ravivahendit, enamasti taimset.

Inimkonna üheks olulisemaks kirjalikuks allikaks ravimtaimede kohta on Ebersi papüürus, kuid arheoloog Georg Ebers ei olnud selle autor, vaid ta lihtsalt ostis papüüruse ühelt araablaselt.

Iidse Egiptuse vanimad kirjalikud ravimtaimedega seotud allikad on talletatud umbes 3000 aastat enne Kristuse sündi seintel, hauakividel ja puunikerdustena kujutatud taimi dateeritakse ajajärku umbes 2000 a eKr. Egiptusest on kokku leitud kümmekond arstikunstiga seostuvat papüürust. Neist vanim, Kahuni papüürus on kirja pandud u 1800.a eKr ning selle osad käsitlevad sünnitusabi ja veterinaariat; erinevalt mõnestki hilisemast ürikust pannakse seal pearõhk ravimite soovitamisele, religioosseid motiive on üpriski tagasihoidlikult. Aastast u 1700 eKr pärinev Smithi papüürus on pühendatud kirurgiale ning selle arhailine keel lasi egüptoloogidel pidada teda umbes tuhat aastat varem kirja pandud teksti koopiaks.

Ebersi papüürusÜheks vanimaks taimede raviotstarbelist kasutamist käsitlevaks kirjalikuks allikaks on 1550 a eKr pärinev Ebersi papüürus, on tuntud pealkirja all “Raamat ravimite valmistamisest kõikide kehaosade ravimiseks”. Selle 30 cm laia ja 20 m pika papüüruse ostis 1872.a. Egiptuse araablastelt Saksa egüptoloog Georg Ebers. Papüüruses käsitletakse rohkem kui 900 taimeretsepti (sh aaloed, münti, teelehte, mooni, küüslauku, kadakat, viigimarju, ploome, pirne, lina jt) ja kirjeldatakse nende ravitoimet, valmistamise viisi ja kasutamist; harvem on tegemist loomsete, aga ka mineraalsete vahenditega. Huvitav on mainida, et muuhulgas soovitatakse Ebersi papüüruses haavale panna tükike hallitanud leiba – alles 1928.a. avastas Sir Alexander Fleming leivahallituse antibiootilised omadused ning sündis uus ajastu meditsiinis ja farmaatsias, mille tähtsust inimkonnale on võrreldud raua kasutusele võtmisega. Egiptust on peetud dermatoloogia kodumaaks ning seal tunti eriti hästi kõikvõimalikke välispidiselt kasutatavaid ravivahendeid, aga ka iluravi atribuutikat; see seostub väga tihedalt oskusega surnuid palsameerida.

Enne trükikunsti leiutamist 1440.a kirjutati ja illustreeriti ravimtaimeraamatuid käsitsi. Üheks vanemaks selle perioodi käsitsi paljundatud raamatuks on umbes aastast 900 pärinev “Leech Book of Bald”, milles kirjeldatakse segatuna maagia ja müstikaga iidsetes Süüria arstiretseptides esinevaid kohalikke taimi. Üheks varaste trükiste perioodi ilusaimaks näiteks on 1485.a Mainizis trükitud illustratsioonidega käsiraamat “Herbarius zu Teusch”. Euroopas muutusid 16. sajandil väga kuulsaks taimejoonised, mis pärinesid Leonhard Fuchsi raamatutest “Neue Kreuterbuch” (1543) ja “De historia Stirpium” (1545). 17. sajandi lõpu poole hakkasid taimeraamatud laiemalt levima ning neis pakuti mitmesuguseid praktilisi soovitusi nii ravimtaimede kasutamiseks kui majapidamiseks üldse, ilmuma hakkasid ka esimesed aiandusele pühendatud teosed. Botaanika ja meditsiini lahknemine toimus 19. sajandil, mil 1816.a ilmus kuulus Thomas Greene'i raamat “The Universal Herbal” alapealkirjaga “Botaaniline, meditsiiniline ja põllumajanduslik sõnastik”.

Eraldi vajavad märkimist mitteprofessionaalide, kelleks mitmetel juhtudel on Euroopa päritolu pastorid, poolt koostatud suure populaarsuse saavutanud ravimtaimeraamatud. Näiteks Saksamaalt Baierist pärit pastor Sebastian Kneipp (1821-1897) on tänu oma 1886.a ilmunud teosele “Wasserkur” (“Vesiravi”) laiemalt tuntud kui vesiravi looja ning arendaja, hiljem koostas ta silmapaistva raamatu “Pflanzenatlas” (“Taimeatlas”). Šveitsi pastor Johann Künzle (1857-1945) pani Teise maailma sõja päevil kokku oma populaarse teose “Grobes Kräuterheilbuch” ("Suur taimedega ravimise raamat”). Kolmanda pastorina võiks mainida Austria loodusravitsejat Hermann Josef Weidingeri (sünd 1918.a) ning tema raamatut “Ravimtaimede kasvatamine, kasutamine ja kaitsmine.”

Eesti ajakirjanduse alguseks loetakse väljaannet "Lühhike öppetus", mis ilmus aastatel 1766–1767 Põltsamaal, väljaandjaks baltisaksa arst ja literaat Peter Ernst Wilde. 

Eesti ajakirjanduse alguseks loetakse väljaannet "Lühhike öppetus", mis ilmus aastatel 1766–1767 Põltsamaal, väljaandjaks baltisaksa arst ja literaat Peter Ernst Wilde. Väljaandes jagati maarahvale lihtsaid meditsiinilisi abinõusid. Esimene vihik kandis pealkirja "Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haigusse jures mis sees monned head rohhud täeda antakse“ (1766) ja selles oli juttu ka ravimtaimedest. Wilde saksakeelsed tekstid tõlkis maakeelde pastor, kodu-uurija ja literaat August Wilhelm Hupel.

Eesti lugejale on palju tuttavam saksa koduperenaine Maria Treben, kelle ülioptimistlik “Heilkräuter aus dem Garden Gottes” on eesti keelde tõlgitud 1988.a trüki järgi pealkirja all “Tervis jumala apteegist”. Nagu selgub pastor Karl Rauscheri kirjutatud eessõnast, ammutab pr Treben oma teadmisi kolmest allikast: esiteks, vanadest ravimtaimeraamatutest, teiseks, rahvameditsiinist ning kolmandaks, jumalalt.

Taimede ja sealhulgas ravimtaimede alasele kirjandusele on tubli panuse andnud ka mitmed Eestis tegutsenud pastorid ja praostid nagu H. Stahl Järvamaal, Joh. Gutslaff Urvastes, A. Thor-Elle Jüril, A.W. Hupel Äksil ja Põltsamaal, O. Jannau jpt.

1.3. Kuidas kujunes rohuteadus?

Vana Kreeka ja Rooma

Hippokratest peetakse meditsiini isaks seetõttu, et ta eemaldus müstikast ning hakkas tervise ja ravimitega seotud asjaolusid mõistusepäraselt seletama. Ta on nüüdisaegse teadusliku meditsiinikoolkonna rajaja.

HippokratesJuba mitusada aastat eKr koondus inimkonna kultuurielu antiikaegsesse Kreekasse, kus arendas taimraviõpetust meditsiini isaks peetav Hippokrates (u 460-370 eKr). Nüüdsest hakati tervise ja haigusega, aga ka ravimitega seotut seletama mõistusepäraselt, seostades seda mitte enam kõrgemate jõudude, vaid ümbritseva keskkonnaga (toit, õhk, vesi, elupaik). Siit pole edasi raske mõista Hippokratese põhiteesi: loodus – kõikide haiguste arst. Inimesest arst pidi ainult nõrgaks jäänud keha tervenemisele omalt poolt kaasa aitama. Looduse ravivat alget tähistas antiikarst terminiga physis. Eelnevast on arusaadav ka Hippokratese püüe vältida keerulisi retsepte ning kasutada ravimtaimi just täpselt sel kujul nagu need looduses esinevad, töötlemata. Hippokrates oli ka esimene, kes seostas droogide õiget säilitamist nende raviomaduste kestvusega; tema poolt sõnastatud säilitamisprintsiipide paikapidavust tolleaegsetes apteekides on kinnitanud arheoloogilised väljakaevamised. Hippokratese meditsiinialased kirjutised on tervikuna tuntud pealkirja all “Corpus Hippocraticum”. Kõige laiemalt on Hippokrates teada oma vande poolest.

Kas teadsid, et sõna „aatom“ oli kasutusel juba Vanas Roomas!

Hippokratesest mõneti teistsugusel seisukohal oli roomlane Asklepiades (126-56 eKr), kelle maailmapilt oli tugevasti mõjustatud antiikatomistide Demokritose (460-370.a. eKr) ja Epikurose (342-270.a. eKr) õpetusest. Neist esimese järgi on aatomid nagu kirjatähed raamatus, neil on kindel vorm ja struktuur, erinevad nad üksteisest kuju, asendi ja järjestuse poolest. Aatomite liikumise raamiks on kosmos ning aatomist enam väiksemat aineosakest antiikatomistide arvates ei eksisteeri. Aatomid on omavahel seotud, ühtki nende liikumise kombinatsiooni ei saa vältida ning ükski kombinatsioon ei ole igavene. Selline mõtteviis tingis fatalismi, sest inimese enda tahtest ei sõltu Demokritose järgi miski. Seevastu Epikurose meelest võivad aatomid liikudes ka sirgjoonelisest teest mõnevõrra hälbida ning nende liikumine ei ole absoluutselt vääramatu, nagu järelikult näiteks ka inimühiskonnas või inimese organismis kulgevad protsessid. Asklepiadese järgi koosneb ka inimese keha lugematust arvust aatomitest, need moodustavad arvukalt kanaleid, kus omakorda liiguvad kindlas järjekorras pisikesed pneumaatilised osakesed. Muutub liikumine ebakorrapäraseks, tormiliseks ja anormaalseks, ilmnebki haigus. Kui Hippokrates pidas haiguste arstiks eelkõige loodust ennast, siis Asklepiades nõudis arstilt suuremat sekkumist raviprotsessi. Muuhulgas kuulub talle seisukoht: Tuto, celeriter et jucunde curare (ravida tuleb arukalt, kiiresti ja meeldivalt)! Õpetlane täiendas hippokraatlaste seisukohta nõnda: loodus ei too mitte ainult tervenemist vaid vahel ka häda (non solum prodesse naturam, verum etiam nocere). Just siit pärineb kaasaegne arusaam farmakonidest, mis võivad tuua nii kasu kui kahju.

Just Galenos jõudis arusaamale, et taimede raviv toime tuleneb teatud kindlatest ainetest. Ta pani aluse ravimtaimedest valmistatavatele galeenilistele preparaatidele ja galeenilisele farmaatsiale.

GalenosRavim- ja maitsetaimede kasvatamine muutus pärast Kreeka langust süstemaatiliseks Vanas Roomas, kus Hippokratese õpetust arendas edasi galeenilise farmaatsia rajaja Claudius Galenos (u 130-200 pKr.), imperaatori ja tema gladiaatorite ametlik arst. Ta püüdis mõista looduse raviva jõu olemust ning leidis, et kui vis vitalis eksisteerib looduses, siis küllap asub see ka ravimites. Kuid erinevalt Hippokratesest ei pooldanud Galenos värskete ja töötlemata taimede kasutamist, sest need võivad sisaldada kahjulikke ja väärtuseta aineid. Seepärast oligi Galenos esimene, kes näitas kuidas üks ja sama ravimtaim või droog sisaldab nii kasulikke aineid (=elujõu kandjaid) kui ka kasutuid või isegi kahjulikke kõrvalaineid (=ballastaineid). Kuigi Galenose ja tema õpilaste poolt kasutatavad ravimite valmistamise mehhaanilised (pressimine) ja ekstraheerivad (leotamine, keetmine) menetlused raviva alge eraldamiseks jäid farmatseutiliselt algelisteks, oli kujutlus toimeainest sündinud. Galenose ravivahendite arsenali kuulus 400-500 erinevat taime mitmesuguste ravimivormidena.

Eupator ja imeline vastumürk

Koos taimede kasulike omaduste kogemisega õpiti tundma ka nende varjupoolt, mürke. Paari aastatuhande jooksul on mürgipeeker olnud tavalisemaks relvaks kui salamõrvari pistoda. Seda tuli, nagu ikka karta eelkõige selle maailma vägevatel. Nii kirjutas rooma satiirik Juvenalis (u 60-pärast 127 pKr): “Käokingast valmistatud mürki ei jooda savikruusist. Vaid see peab mürki kartma, kes viib suu juurde kalliskividega ääristatud peekri.” Ja mürke kardeti tõesti, samuti mürgisegajaid. Muide, sõna farmatseut ongi otsene latinism kreeka sõnast farmakeus > mürgisegaja.

Üheks läbi aegade hinnatumaks mürgitundjaks ja vastumürgi loojaks peetakse Pontose kuningat Mithridates VI Eupatori (u 132-63 eKr), kes katsetas mitmesuguseid mürke orjadel, kurjategijatel, oma perekonnaliikmetel ja muidugi ka – nagu tol ajal kombeks - iseendal. Kui rooma väejuhil Pompeiusel õnnestus 66.a. eKr Mithridatese väed puruks lüüa, võttis kaotaja endalt elu mõõga läbi, sest pikka aega järjest suuremate toksiliste annustega harjunud organismile ei tahtnud surmamürk mõjuga. Roomlased pidasid hinnalisimaks sõjasaagiks temast järele jäänud vastumürgiretsepti, mis leidis mitridaatsiumi (mitridatum) nime all kasutamist veel ligi 200 aasta jooksul.

Tallinnfilmi multifilmis „Mardi leib“ kujutatakse, kuidas Raeapteegis valmistataks mitridaatsiumit, kuid tegelikult valmib sellest mardi leib – martsipan. Tegemist on lihtsalt ilusa looga, sest martsipan pärineb Araabiamaadest, kuid vanasti valmistati seda tõesti apteekides.

Rooma keisri Nero arst Demokrates koostas 55 komponendist koosneva vastumürgi ning teine õukonnaarst Andromachos segas kokku teriakiks (theriaca) kutsutud vahendi, mis kreeka sõna theriakan järgi on vahend mürgiste loomade vastu. Samas sisaldas teriakk ise muuhulgas alati loomseid komponente. Tähtsamaid komponente oli selles maoliha: madu on olend, kes kannab mürki ilma ise sellesse suremata, seega usuti ka teriakk “mürki kandvat”. Ajapikku kujunes teriakk üheks tähtsamaks ravimiks üldse, tema komponentide arv oli 1693.a. ületanud 180 komponendi piiri. Veel 18.sajandil oli teriakk üsna tavaline apteegikaup ning seda leidus apteegis koguni veel 20. sajandi alguses. Loodetud toimeid sellised „imeravimid“ muidugi ei avaldanud.

Edgar Valter. Mardileib

Paracelsus ja iatrokeemia

ParacelsusKeskajal mõjustas ravimiteadust suuresti arst, iatrokeemik ja astroloog Philippus Aurelius Teophrastus Bombastus von Hohenheim ehk Paracelsus (1493-1541). Siitpeale kujunes suund taimedes leiduvate kindlate keemiliste ainete uurimisele. Paracelsusele kui iatrokeemia ühele rajajale polnud taime raviv alge pelgalt filosoofiliseks kategooriaks vaid konkreetseks keemiliseks aineks. Paracelsus on väitnud: “Inimorganismi protsessid on eranditult keemilist laadi, järelikult peab ravi aluseks olema keemia.” Temale kui uusaja loodusravi isale kuulus idee, et elu on keemiline protsess ja inimene on vaadeldav laborina. Haigus tekib teatud keemiliste ainete vähesusest või puudumisest. Haiguse võitmiseks tuleb seega haiget ravida vastava toidu, taimede ja ravimitega. Selleks peab arst peab tundma taime toimet, seda tarkust saab õppida vaid looduselt. Ehkki Paracelsus ja tema järgijad nimetasid Galenose ravimeid halvustavalt galeenilisteks (medicamenta galenica), ei koosnenud nende endi preparaadid (medicamenta spagirica) kaugeltki ainult puhastest toimeainetest. Küll võimaldas alkeemikute poolt destilleeritud etanooli kasutamine tõhustada droogi koostisainete ekstraktsiooni. Paracelsus on avaldanud haiguste ja rohtude vahekorra kohta järgmist mõtet: “Jumal pole ühtki haigust tulla lasknud, ilma, et ta poleks selle vastu looduses ravimit loonud.” Siit pärinebki mõte, et looduses on olemas ravimid mistahes haiguste vastu, kunst on ainult nad üles leida ja neid õigel puhul õigesti kasutada. Õigupoolest kujutas algne iatrokeemia endast kombinatsiooni alkeemiast ja meditsiinilisest tegevusest.

Miks iatrokeemikute retseptid olid pikad ja annused suured? Polnud täpselt teada, mida ja kui palju on haigele tarvis ravimeid sisse anda.

Iatrokeemikud vaatlesid organismi kui keemiliste ühendite kogumit ja haigust kui nende ühendite vahelise tasakaalu häiret. Kuid iatrokeemial oli ka tõsine varjukülg: polnud ju alati täpselt teada, mis ainet ja kui suures koguses tuleks patsiendile anda, seetõttu sisaldasid selle koolkonna ravimid “igaks juhuks” hästi paljusid komponente, mida võeti oma tõekspidamistest lähtudes quantum satis – piisavas, küllaldases koguses. Kuigi Paracelsusele endale kuulub seisukoht, et “Kõik on mürk ja mitte midagi ei ole ilma mürgita, seepärast kahanda kihvti toimet, sest kõik oleneb doosist!” ja “Pikk retsept ei tähenda sugugi head ravi”, ordineerisid iatrokeemikud suurtes doosides ja korraga paljusid erinevaid aineid. Pahatihti oli tulemuseks patsiendi mürgitamine või isegi surm. Samas õpiti nii tundma ravimite toksilist mõju inimesele. Iatrokeemiale sagedane oli ka ohter aadrilaskmine. Prantsuse õpetlane F. Broussais (1772-1838) on märkinud, et ta on iatrokeemikuna valanud rohkem verd kui Napoleon I terve oma sõjaväega.

Alkeemia

Alkeemia kasutab ohtralt sümbolite keeltPüüdes oma tolle ajastu kohta eesringlikes laborites kulda ja Tarkade Kivi luua, õppisid alkeemikud tundma arseeni, antimoni, väävlit, tsinki, vismutit; nad avastasid väävelhappe, soolhappe, lämmastikhappe, ammoniaagi; võtsid kasutusele uusi kolbe, retorte, vesi- ja liivavanne; töötasid välja või täiustasid sadestamise, filtrimise, ümberkristalliseerimise jt metoodikaid.

Kulda on tõepoolest võimalik laboris kunstlikul teel luua.

Alkeemiku kui jumala sarnase imetegija võimeid sümboliseerib filosoofiline kivi e tarkade eliksiir e elueliksiir, milleni jõutakse raskesti järgitavat retsepti täites ning pingelise loominguprotsessi käigus moraalse enesetäiustamise teel. Seega kulla valmistamine ja kogu muu laboratoorne tegevus oli vaid alkeemiku kui isiksuse vaimses maailmas kulgeva arengu sümboolne peegeldus. Tegelikkuses kulla valmistamiseni muidugi ei jõutud. Suure Toimingu tegid laboratoorsel tasemel teoks alles 1941.a. Rubby Sherr, Kenneth T. Bainbridge ja Huber H. Anderson, kes said elavhõbedast ja kõrge liikumiskiirusega neutronitest vaakumdestillatsioonikolvis kolm erinevat kulla isotoopi. Katset kordasid edukalt Harvardi ülikooli teadlased.

Veinist destilleeritud piiritus sai endale nimeks „veini vaim“ ja see arendas edasi farmaatsiat.

Suureks sammuks edasi eriti ravimite, aga ka jookide valmistamiseks maitseainete ja ravimtaimede baasil oli alkoholi kasutusele võtmine alkeemikute poolt. “Veini vaimu” (spiritus vini) sai esimestena veini destilleerimise teel 11.sajandil araablased. Pandi tähele, et see värvusetu vedelik moodustab veini joovastava osa, vaimu, hinge. Algselt oli alkohol alkeemikutele tavaline laboratoorne töövahend, lahusti. Esmakordselt on teda ravimisega seoses maininud hispaania arst Abulkasis. Tema järeltulija Raymundus Lullus nimetas veini vaimu “taimedest saadud elu merkuuriumiks”, mille tähtsaks rolliks pidi olema “ultima ratio corporis humani” (“inimese viimane rahustaja”). Veini destilleerimisel saadud vürtsise maitsega lahjendatud alkohol muutus 14.sajandil tähtsaks kauplemisobjektiks; hiljem hakati alkoholi kääritama teraviljast ning kartuli sissetoomise järel kartulist. Keskaegsete epideemiate leviku aegu kujunes uskumus, et alkohol aitab ära hoida katku või vähemasti tõrjuda vikatimeest kauemaks eemale. Siit alates sai rahvamassidele tuntuks alkoholi joovastav toime ning algas ka tema kuritarvitamine. Ent farmatseutiliselt on alkohol hea lahusti, tänu millele hakati droogidest valmistama hoopis uut tüüpi ravimeid. Kaasaegsetele tinktuuridele pandi alus 19.sajandil prantsuse farmatseutide poolt.

Destillatsiooniseadme loomine alkeemikute poolt peale puhta alkoholi ajastu alguse veel ühe revolutsioonilise muutuse aluseks – ta võimaldas destilleerima hakata eeterlikke õlisid. Destillatsiooniseadet täiustas omalt poolt kuulus 11. sajandi araabia arst Avicenna. Eeterlike õlide saamine andis omakorda meditsiinile, parfümeeria-, kosmeetika- ja toiduainetetööstusele hoopis uuelaadset lähtematerjali ning oli aluseks ka aroomiteraapia kujunemisele.

Scheele avastused ja fütokeemia ajastu

SceeleRavimite uurijate nn keemilise koolkonna esimeseks praktiliseks sammuks olid Rootsi apteekri Carl Scheele (1742-1786) tööd, mis käsitlevad paljude orgaaniliste hapete avastamist taimedest ja toiduainetest. Nii tõestas rootslane, et viinamarjad sisaldavad hapet, mis erineb sidrunis leiduvast “hapust”. Scheele tegi kindlaks gallushappe hernestes, oblikhappe hapuoblikas, piimhappe hapus piimas, kusihappe uriinis jpm. Sõltumata teistest teadlastest avastas ta lämmastiku, kloori ja mangaani. Hapniku avastamine 1769.a. vallandas revolutsiooni keemiateaduses. Apteekri suured teaduslikud avastused valmistasid ette pinna uue ajastu alguseks.

Ravimiteadus sai õige hoo sisse alates 19. sajandist ehk umbes 200 aastat tagasi.

Revolutsioonilise lehekülje avaridadeks sai rea alkaloidide isoleerimine taimsest materjalist: 1803.a. narkotiini, 1806.a. morfiini, 1821.a. kofeiini, 1828.a. nikotiini jpm eraldamine. See omakorda pani aluse eksperimentaalsele farmakoloogiale ning paralleelselt sellega ka farmaatsiatööstuse tekkele. Paljusid toimeaineid õpiti ajapikku saama sünteetilisel teel.

Teaduse arenedes muutusidki ravimid järjest “keemilisemaks”, mispuhul kirjutas Tartu Ülikooli farmaatsiaprofessor Nikolai Veiderpass juba oma 1947.a. ilmunud raamatus ”Galeeniline farmaatsia”: “Ravimainete süntees ja droogist puhtate toimeainete eraldamine võttis suurt hoogu. Paljud tuntud teadlased avaldasid arvamust, et mõne aasta jooksul kaob droogide kui niisuguste tarvitamine ja galeenilised preparaadid tulevad ravimainete nimestikust kustutada. Kuid neist mõtteavaldustest on nii mõnigi aasta möödunud, droogid ja galeenilised preparaadid on aga ikkagi jäänud ravimite perre püsima, jätkates edukat võistlust puhtate toime- ja keemiliste ainetega.”

19. sajandi loodusteaduste alased avastused keemia, mikrobioloogia ja meditsiini valdkonnas olid aluseks ka farmaatsia arengule. Ravimtaimede kasutamine muutus empiirilisest tegevusest teaduseks, kujunes välja fütoteraapia. Fütoteraapia kui termini loojaks on prantsuse arst Henri Leclerc (1870-1955), kes töötas Pariisis ja avaldas oma arvukad esseed mainekas meditsiiniajakirjas “La Presse Médicale” ning publitseeris oma elutöö pealkirja all “Précis de Phytothérapie”, mis siiani on üheks fütoteraapia klassikaliseks teoseks.

Paralleelselt fütokeemia ajastu algusega sai tänu keemia üldisele arengule ja algselt aniliinvärvide tootmisega hoo sisse erinevate sünteetiliste ainete loomine, mis oma korda toetas ravimitööstus ja pani aluse eksperimentaalfarmakoloogiale.

1.4. Kasutatud allikad

  • Hinrikus T.; Raal A.; Tankler H. (2005). Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade. Tartu Ülikool, Tartu.
  • Kalling, K. (2017). Meditsiini ajalugu. Tartu Ülikool, Tartu.
  • Raal A. (1989). Mõningaid põhimomente farmakognoosia ajaloost. Akadeemia, 3, 493-509. http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/36774
  • Raal A. (2005). Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest. Valgus, Tallinn.
  • Soosaar, A. (2016). Meditsiinieetika. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.