Sissejuhatus

Mis on pragmaatika?

Kõige kokkuvõtlikumalt  öeldes tegeleb pragmaatika sellega, kuidas kõneleja ja kuulaja toetuvad kontekstile ja keelevälistele teadmistele ja kokkulepetele lausungeid moodustades ja tõlgendades.

See tähendab, et kui semantika uurib, mida sõnad ja laused tähendavad, siis pragmaatikas uuritakse, mida kõneleja nende sõnade ja lausetega öelda tahab ja kuidas kuulaja teda mõistab.

Klassikaliselt öeldakse, et semantika on konventsionaalse, keelelise tähenduse uurimine ja pragmaatika on selle uurimine, kuidas keelelist teadmist kontekstis kasutatakse.

Pragmaatika uurib, kuidas kuulajad peavad kombineerima semantilist teadmist muude teadmistega ja tegema järeldusi, selleks et kõneleja tähendust tõlgendada. See tähendab, et võrreldes semantikaga uurib pragmaatika kommunikatsiooniolukorda, kus tähendust antakse edasi ja mõistetakse rohkem kui võiks ainult sõnade ja lausete tähendusest järeldada.

Võtame näiteks lause: Kas te saaksite vaadata, kas aken on kinni?

Vastuseks sellele küsimusele ei ole tavaliselt: „jah, saan küll“ või „Ei saa“, vaid tegu, ja mitte isegi ainult vaatamise tegu, vaid akna sulgemise tegu, kui see on lahti. Kas me saame öelda, et see lause tähendab: „Palun pange aken kinni!“ Kui jah, siis kuidas me teame, et ta seda tähendab, kui otseselt lause sõnades seda öeldud ei ole? Järelikult peale selle, et laused tähendavad midagi tänu sõnadele, millest nad koosnevad ja nende tähendustele, saab lausetega veel midagi öelda (mõista anda), mida kontektsivabades sõnades ei ole.

Kuidas saab tõlgendada näiteks järgmisi juhtumeid:

A: Mis sa sellest poliitikust arvad, on ta tark?

B: Rääkida ta oskab.

A: Kuidas sulle film „Tõlkes kaduma läinud“ meeldis?

B: Pealkiri on geniaalne.

Pragmaatikast hakati esimesena kõnelema semiootika ja filosoofia kontekstis, kui Charles Morris (Ameerika semiootik ja filosoof, 1901-1979) eristas märkide uurimises kolm suunda:

- süntaks, ehk märkide omavaheline vormiline suhe,

- semantika, ehk märkide seos nende objektidega, millele viitamiseks neid kasutada saab,

- pragmaatika, ehk märkide suhe tõlgendusega.

Tuntumatest klassikalistest teemadest pragmaatikas võib välja tuua:

• viitamissuhted, sh nt deiksis (sõnad, mille osutus muutub sõltuvalt lausumise ajast, kohast või isikust, nt mina, praegu, siin);
• vestluses kehtivad koostööprintsiibid;
• vestluslik järeldamine;
• kõneaktid (ehk kuidas teha sõnadega tegusid);
• järeldamine ja presupositsioon.

Neist esimesest on soovitatav lugeda R. Pajusalu raamatust "Sõna ja tähendus" lk 169-194.