Konventsionaalne implikatuur

Konversatsioonilise implikatuuri kõrval on olemas ka konventsionaalne implikatuur. Kui vestluslikku vihjamist iseloomustab ennustamatus (samal lausel võib olla täiesti uus tähendus uues kontekstis), siis konventsionaalseks implikatuuriks võib nimetada vihjet, mis tekib kas teatud sõnadest, mis tavaliselt vihjavad millelegi, mida otse ei öelda (vrd ka leksikaalne presupositsioon), või lauseehituslikku tava rääkida asjadest nende esinemise järjekorras (vrd ka struktuuriline ikoonilisus). See on keelde sissejuurdunud teatud kindlate vahenditega vihjata midagi, mida otse pole öeldud.

Leksikaalsed vahendid: isegi, aga, veel jne

Ta polegi veel saabunud.
Isegi Mari oli peole kutsutud.

(olukord on ootuspärasest erinev)

Lauseehituslikust vihjamisest on toonud humoorikad näited A. Merilai (2003: 132):

a) Anton ehitas suure lumememme ja läks tuppa mängima.
b) Anton läks tuppa mängima ja ehitas suure lumememme.

a) Viivi võttis suusasaapad jalast ja puges teki alla.
b) Viivi puges teki alla ja võttis suusasaapad jalast.

Laused a) ja b) vihjavad meile kokkuleppeliselt tegevuse toimumist osalausete paigutuse järjekorras ja b-laused tekitavad sellega koomilise efekti.

Konventsionaalseks implikatuuriks võib lugeda ka järgmises näites väljendi natuke rohkem tõlgenduse Alice'i poolt. Kübarsepp seevastu lähtub sama väljendi rangelt loogilisest tähendusest. 

 

Võta endale natuke rohkem teed,“ ütles Märtsijänes Alice’ile ülitõsiselt.

„Ma pole veel midagi võtnud,“ vastas Alice solvunud toonil, „nii et ma ei saa rohkem võtta.“

„Sa tahad öelda, et sa ei saa võtta vähem,“ tähendas Kübarsepp. „Mitte millestki on väga hõlpus rohkem võtta.“

(Alice imedemaal, Tln 1971, Tlk Jaan Kross; rõhutused A.V.)

(Sir John Tennel'i originaal-illustration Lewis Carrolli raamatule Alice's Adventures in Wonderland (1865) värvilisena, http://attemptedbloggery.blogspot.com/2011/07/a-mad-tea-party.html)

back forward