Eeltoodud näidetes olid loetletud eksplitsiitsed performatiivid, mis viitavad kuulajale, millise kõneteoga tegemist on, mida lausuja soovib oma ütlusega korda saata. Neid kasutades sooritatakse otsene kõneakt. Kuid mitte alati ei kasuta lausuja otseseid vahendeid, mitmesugustel põhjustel (sh nt viisakus) võib üht moodi vormistatud kõneakt olla mõeldud (illokutiivne jõud on suunatud) korda saatma hoopis teist tegu, sel juhul on tegemist kaudse kõneaktiga.
Näiteks ütlus:
Külm on.
on otsese kõneaktina assertiiv, see nendib asjade seisu maailmas kõnehetkel. Tegelikkuses võib selline fraas olla kasutusel pigem direktiivina, palvena näiteks aken kinni panna või ahju kütma hakata.
Searle’i järgi on tegemist kaudse kõneaktiga siis, kui seos kõneteo struktuuri ja funktsiooni vahel ei ole otsene. Seda ilmestab tabel (Yule 1996: järgi):
Kõneteo liik | sobitamise suund | S=kõneleja; X=olukord |
deklaratiiv | sõnad muudavad maailma | S põhjustab Xi |
assertiiv | panna sõnad maailmaga sobima | S usub/arvab, et X |
ekspressiiv | panna sõnad maailmaga sobima | S tunneb, et X |
direktiiv | panna maailm sõnadega sobima | S tahab, et X |
komissiiv | panna maailm sõnadega sobima | S kavatseb, et X |
Näiteks kui laused „Külm on.“ või „No on alles külm!“ on struktuurilit sõnade sobitamised maailmaga, siis nende tegelik illokutiivne kõnejõud võib olla S tahab, et või S kavatseb, et.
Deklaratiivi vormis lausega „Ma lähen pensionile!“ enamasti ei viida läbi pensionile minekut, vaid pigem kas antakse lubadus (komissiiv) või ähvardatakse, et saavutada kellegi teise mingit laadi käitumist (direktiiv), samas võib see olla ka ainult tundeväljendus.
