Kõneaktid e kõneteod on teod, mida sooritatakse sõnade lausumisega. Kui me ütleme midagi, millel on tähendus ja korrektne vorm, siis teeme me J. Austini järgi lokutiivse kõneteo. Lokutiivne kõnetegu koosneb Austini järgi kolmest komponendist: häälitsuse tekitamise foneetiline akt, grammatilise lause moodustamise faatiline akt ja millegi tähendusliku lausumise reetiline akt. Kõik need kokku moodustavad lokutiivse akti (ehk kuuldavale toodud teo, väljendatud teo).
Foneetilist akti on võimeline sooritama kes tahes (kes suudab helisid kuuldavale tuua). Faatilise kõneteo sooritab näiteks papagoi (aga piisava treeningu järel võib seda suuta ka koer). Grammatiliselt õigeid, kuid sisutühje lauseid lausudes teeme me faatilisi kõnetegusid. Reetiline kõnetegu eeldab kolme komponenti: teadlikku lausujat, tähendust ja kavatsust.
Lokutiivse kõneteo kõrval saab Austini järgi eristada illokutiivse akti ja perlokutiivse akti.
Illokutiivne kõnetegu on täpsemalt öeldes see kõnejõud, mille lausuja oma ütlusele annab, see kavatsus, mida ta oma lausega korda tahab saata. Gandalf küsis eelnevas näites Bilbo illokutiivse jõu järele.
Lõpuks võivad lausungid kuulajale mingit mõju avaldada, näiteks neid hirmutada: sel juhul on tegemist perlokutiivse aktiga. Kõneleja võib oma lausungiga küll nt taotleda kuulaja veenimise või tervitamise mõju, kuid selle saavutamine ei ole tagatud – kuulaja ei pruugi juttu uskuda või võib seda hoopis teisiti mõista (näiteks ähvardusena).
Kokkuvõtliku ülevaate kõneteo olemusest annab järgnev joonis.
Illokutiivne kõnetegu ehk kõnejõud võib olla vormistatud mitmesuguste vahenditega:
- vastavad leksikaalsed vahendid ehk eksplitsiitsed performatiivid, nt verbid ähvardama, tervitama, paluma, tõotama, hoiatama jne, aga ka Tere! Palju õnne! jne.
- süntaks ja sõnajärg (hüüdlause, küsilause)
- rõhk
- intonatsioon
