Kõneaktid

„Ilus hommik täna!“ ütles Bilbo puhtast südamest. Päike paistis ja rohi oli väga roheline. Kuid Gandalf vaatas talle oma kohevate puhmaskulmude alt [... ] teraselt otsa.

„Mis te sellega mõtlete?“ küsis ta. „Kas see on tervitus? Või tahate öelda, et hommik on ilus, ükskõik, kas mina seda tahan või mitte; või et teil on siin täna hommikul ilus olla; või et sel hommikul peab end ilusasti üleval pidama?“

„Kõike ühekorraga,“ ütles Bilbo.

(J.R.R Tolkien „Kääbik“, Tlk Lia Rajandi, Tln 1977, lk 9).

Gandalf pakub neli võimalust, mida Bilbo oma ütlusega võis mõelda. Võib küsida ka, mida Bilbo neid sõnu lausudes teha tahtis, kas tervitada, teavitada, rõõmu jagada või käskida.

Tegvusi, mida lausungeid lausudes läbi viiakse, on hakatud nimetama kõneaktideks või kõnetegudeks. Esimene, kes selle termini kasutusele võttis ja kõneakte uuris, oli Briti keelefilosoof John Langshaw Austin (1911-1960), kes pidas 1955 Oxfordis loengud How to do things with Words (Kuidas teha sõnadega asju). Austini teooriat arendas edasi ja töötas välja kõneaktide klassifikatsiooni Ameerika keele- ja vaimufilosoof John Rogers Searle (s. 1932, raamat Speech Acts (Kõneteod) 1969).

John L. AustinJohn R. Searle

Austin ja Searle võtsid üles teema, et lausungeid lausudes me mitte ainult ei väljenda propositsioone, vaid anname neile propositsioonidele kõnejõu ja see ei ole sugugi mitte alati väitev jõud. Nii mõnelgi korral me oma lausungitega mitte lihtsalt ei tähenda/väida midagi, vaid me teeme midagi, sooritame tegusid. Nt Tere! Ei tähenda muud, kui et ma tahan (viisakas olla ja) teid tervitada.

Klassikaline kõneteo näide on nime andmine: „Ma ristin selle lodja Jõmmuks!“ Selle lause õigel ajal ja õiges kohas lausumise tagajärg on see, et kõik inimesed hakkavad Tartu hansalotja nimetama nimega Jõmmu.

back forward