Kuna pragmaatika tegeleb tähendustega kontekstis, vestlusolukorras, siis tulevad siin kõne alla (loogikast pärinevad) lausesemantika teemad, nagu järeldamine ja presupositsioon.
Pragmaatika ja filosoofia kontekstis nimetatakse järelduseks seda infot, mis tuleneb loogiliselt nendest sõnadest, millest lause koosneb. Presupositsiooniks nimetatakse neid asjaolusid, mille kehtimist kõneleja eeldab selleks, et midagi väita.
Näiteks lause: Mari vanaema kudus kotitäie sokke.
Selleks, et selline lause öelda, kõneleja tõenäoliselt eeldab (lause presupositsioonid on), et on olemas üks Mari, kellest me räägime, et Maril on vanaema, et vanaema oskab kududa jne. Kõnelejal võib olla ka väga spetsiifilisi eeldusi, näiteks, et Mari vanaemal on palju aega. Kõik need presupositsioonid kuuluvad lause ütlejale ega pruugi tegelikult kehtida.
Lausest järeldub loogilisest näiteks see, et Mari vanaema kudus vähemalt ühe soki, et vanaema kudus midagi, või et vanaema kudus kotitäie riietusesemeid.
Kui lauset eitades muutub järeldus vastupidiseks, siis presupositsiooni eitus ei mõjuta. Näiteks mõlema järgneva lause (kõneleja)eelduseks on, et Maril on vanaema:
Mari vanaema oskab kududa.
Mari vanaema ei oska kududa.
Lausete
Kõik teavad, et see poliitik on kaabakas.
Keegi ei tea, et see poliitik on kaabakas.
aluseks on sama presupositsioon (et see poliitik on kaabakas).
See tähendab, et presupositsioon on selline lause sisu, mille tõesus on vajalik selleks, et mingi teine väide saaks olla kas tõene või väär (selleks, et otsustada, kas kehtib „kõik teavad“ või „keegi ei tea“, peame me kõigepealt nõustuma presupositsiooniga)
Presupositsiooni klassikaliseks näiteks on laused:
Kas sa oled hommikul sissemagamise lõpetanud?
Kas sa polegi hommikul sissemagamist lõpetanud?
Presupositsioonid võivad olla (presupositsioone võivad vormistada järgmised keelelised vahendid):
Eksistentsi (Mari, tema vanaema, sinu auto) – eeldatakse kellegi/millegi olemasolu
Fakti (teadma, rääkima, rõõmustama, et...) – eeldatakse mingi fakti kehtimist (nt et X on kaabakas)
Leksikaalsed (jälle, maha jätma, alustama, uuesti, enam, juba) – annavad märku millestki, mida otse ei öelda (jälle ta hilineb, jälle loob presupositsiooni, et ta pidevalt hilineb)
