Humanitaar-ja sotsiaalainete didaktika
Reisiõpe
Raamstsenaariumi autor on Andrus Org
Reisiõpe on tegevuspõhine ja kogemuskeskne õppevorm, mis keskendub peamiselt õppija sotsiaalsete oskuste ja õppekava läbivate üldpädevuste arendamisele ning pakub temaatiliselt lõimitud terviku kogemust vahetust kokkupuutest õpitava objektiga selle loomulikus loodus- või kultuurikeskkonnas.
Reisiõppega lähedased mõisted on õppereis ja õppekäik.
Õppereis (ingl study tour, study trip) – didaktilise eesmärgiga väljasõit, mis on suunatud peamiselt ühe aine või ainevaldkonna õppimisele väljaspool koolimaja.
Õppekäik (ingl field trip, study visit) – didaktilise eesmärgiga retk kooli lähiümbrusse, nt parki, muuseumisse, loodusmajja.
Reisiõpe on paljuski sarnane õppekäiguga: mõlemad võimaldavad õppida elulistes olukordades, mille kohta tuleb täita õpiülesandeid, mis suunavad õpilasi vaatlema, otsima, võrdlema, valikuid ja otsuseid tegema, küsimusi sõnastama, probleeme lahendama jne. Reisiõppele eelneb reisi kavandamine ja ettevalmistamine (st info ja materjali kogumine, esialgne tutvumine sihtkohtadega), järgneb aga tagasisidestav kokkuvõte (st õpitu kordamine, seostamine varemõpituga).
Reisiõppe, õppereisi ja õppekäigu hõlmavussuhteid kajastab järgmine joonis:
Reisiõpe võib olla kooli õppekava osa, sellega tegeletakse süsteemselt ja kavandatult. Seda õppevormi võib kasutada kõikides klassides ja kooliastmetes. Soovitav on alustada kodukohalähedaste reisidega, mille kestus on ajaliselt lühem. Esimesele ja teisele kooliastmele sobivad poole- või ühepäevased väljasõidud (õppekäigud), alates kolmandast kooliastmest võib kavandada kahe- või kolmepäevaseid reise, gümnaasiumiastme puhul on mõeldavad ka nädalapikkused reisid. Reisiõpet võib läbi viia sügisel ja kevadel, kui lisanduvad kogemused ja vilumus, siis korra trimestris või veerandis. Reisiõppe kavandamine sõltub suuresti õpetajate ettevõtlikkusest ja koostööst, kooli õppe- ja kasvatustöö põhimõtetest ning materiaalsetest ressurssidest.
Reisiõppe kaudu saab lõimitult õpetada kõiki õppeaineid, kujundada alusväärtusi ja üldpädevusi, käsitleda läbivaid teemasid. Reisiõppe sisu lähtub kooli õppekava ja ainekavade suunistest, kuid on mõistagi seotud reisimarsruudiga. Õpiteemad ja -tegevused lähtuvad külastatavate sihtkohtade võimalustest: milliseid paiku külastatakse, mis on nende paikade looduslik või kultuuriline eripära, mida võiks neis paikades vaadata, märgata või avastada? Reisiõpe arendab vaatlemis- ja märkamisoskust, loogilist ja loovat mõtlemist, suhtlemis- ja orienteerumisoskust. Kuigi reisiõppe vältel on tähtis roll meeskonnatööl, saab siin teha tööjaotust, lähtudes õpilaste erinevatest oskustest ja tugevustest. Reisiõpe annab teadmisi ja avardab silmaringi, võimaldab iseseisvalt ning koos teistega avastada ja uurida, pakub elamusi ja emotsioone, motivatsiooni ja hasarti, edendab liikumist ja tervislikku eluviisi. Reisiõpe täidab mitmeid eesmärke:
Kodukohalähedastest paikadest, mis pakuvad kodupaiga ja -looga seotud teemasid ja tegevusi, võib edasi liikuda kaugematesse punktidesse. Omaette reisisihtkohtadena võib külastada Eestimaa eri piirkondi: Muhu- ja Saaremaad, Lääne-Eestit ja Hiiumaad, Ida- ja Lääne-Virumaad, Lõuna-Eesti piirkondi, Peipsi-äärseid alasid ja teisi kohti. Pikemaid reise võib ette võtta Läti- ja Leedumaale, samuti Ida-Euroopa riikidesse, nagu Poola, Tšehhi, Slovakkia. Reisiõpet saab läbi viia maa- ja linnakeskkonnas, looduslikus ümbruses, ajaloolistes ja kultuurilistes paikades. Sõltuvalt eesmärkidest võib reisi prioriteediks olla kas looduslik objekt (nt looduskaitseala, mets, park, kõnnumaa, ürgorg, raba, mäestik, rannik, saar, pank, koobas, liivakivipaljand, eriline puu vmt), kultuuriobjekt (nt küla, muuseum, loss, mõis, kirik, ausammas, loomaaed) või ajalooline paik (nt sünnikoht, lahingupaik, mälestusmärk, koonduslaager). Liikuda võib bussi või rongiga, jalgratastega või jalgsi. Soovitav on lõimida reisiõpe kooli õppekava osaks, kavandades selleks omaette reisiõppe kursused (nt valikkursused „Välipraktika Eestis“, „Välipraktika Ida-Euroopas“), kus arvestuse või hinde saamiseks tuleb õppeaasta või -astme vältel kaasa teha kindlal hulgal reisiõppe päevi.
Reisiõpet on võimalik korraldada igas koolis ja sellega tulevad toime igasuguse koolitustaustaga õpetajad. Reisiõpe eeldab süsteemset lähenemist ja läbimõeldud korraldamist. Kõigepealt tuleb moodustada meeskond (peamiselt kuuluvad sinna õpetajad, kuid panustada saavad ka õpilased ja lapsevanemad), kes asub reisi ette valmistama ja kavandama. Seejärel tuleb koostada õppe-eesmärkidega seotud marsruut, leida külastatavad sihtkohad ja valida õppeteemad. Reisiõppe korraldusmeeskonna ülesandeks on paika panna konkreetne ajakava, kokku leppida tegevused ning koostada ülesanded (töölehed, maastikumängud vm). Kindlasti tuleb eelnevalt kokku leppida ka transpordi- ja toitlustamisteenus, samuti tellida vajalikest sihtkohtadest giiditeenus või haridusprogramm. Lisaks tuleb koguda eelinfot reisisihtkohtade ajaloo, geograafia ja kultuuri kohta – selleks võib eri õppeainete kaudu eelneva tööjaotuse põhimõttel kaasata õpilasi, kes loevad trüki- ja veebiallikaid ning teevad kas eelnevalt klassis või reisi vältel lühiettekandeid. Niisiis eeldab reisiõpe teatud teemadega tutvumist, eelnevat kodulugemist ja materjali kogumist. Neid reisi ettevalmistavaid ülesandeid võib õpilastele jagada ositi kas individuaalse, paaris- või rühmatööna. Enne reisi toimub koos õpilastega reisi ettevalmistav koosolek, kus nad saaksid oma mõtteid jagada ja soove välja öelda, mõelda sellele, milliseid asju ja vahendeid tuleb kaasa võtta, milliseid tegevusi kavandada. Reisikoosolek on vajalik ka selleks, et emotsionaalselt häälestuda ning kogu reisi vaimusilmas ette kujutada. Kui reisi vältel kasutatakse töölehti, siis peavad nad olema praktilised, ülesanded on vormistatud kompaktselt, nii et küsimuste kõrval jääb ruumi ka vastamiseks. Töölehed tuleks õpilastele jagada kiletaskus. Reisiõppe ellukutsumiseks on vaja aktiivset meeskonda, kus oleks ettevõtlikke ja entusiastlikke õpetajaid, kes tahavad panustada õpetamisse nüüdisaegse õpikäsituse kaudu. Reisiõppe õnnestumisse saavad panustada ka lapsevanemad ja kohaliku kogukonna inimesed, kelle abi ja toetust tasub koolil alati küsida. Kasuks tulevad ka otsekontaktid reisi sihtkohtades olevate inimestega. Meeskonna initsiatiiv ja koostöö on reisiõppe õnnestumisel otsustava tähtsusega.
Reisiõpe kui õppevorm on mõeldud ennekõike õpilastele. Tuleb võimaldada neil haarata initsiatiivi ja kogeda eduelamust, lasta neil reisi korraldada ja tegevusi läbi viia. Lubada neil keerulistes olukordades tegutseda ja vastutust võtta. Pakkuda neile avatud suhtlussituatsioone, lävimist väljaspool traditsioonilisi rollimudeleid. Lasta neil kogeda elulisi olukordi ja lahendada praktilisi probleeme. Mõistagi tuleb reisiõpet korraldades arvestada õpilaste võimete, huvide ja vajadustega – nende eripärasid õppimisel. Pikaaegse reisiõppe kogemusega geograafiaõpetaja ja haridustehnoloog Urmas Vessin kirjutab, et reisil osaledes on õpilane olukorras, kus ta peab jälgima ja arvestama nii enda kui ka kaaslaste käitumist ja arvamusi. Reisi vältel moodustuvad teistsugused sotsiaalsed suhted, toimuvad käitumuslikud avanemised ja muutumised, tekib ka vajadus ja valmidus teha kompromisse, korrigeerida tarvidusel enda käitumist. (Vessin 2011: 48–49) Reisil õppimine peab kindlustama õpilasele eduelamuse, kasvatama temas enesekindlust ja valmidust keerulistes olukordades tegutseda. Eraldi väärtus on õpilase ja õpetaja lävimine väljaspool traditsioonilise tunni raamistikku ja peale surutud rollimalli. Raamidest vabam keskkond lubab õpetajal näha ja õpilasel demonstreerida tema „peidetud“ külgi ja nähtu põhjal õpetajal tundides õpetamist korrigeerida (Vessin 2011: 49). Reisiõppesse tuleb kaasata ka need õpilased, kel on raskusi kooli või tavapärastesse ainetundidesse jõudmisega.
Tegevuste ja ülesannete spekter sõltub õpetajate ja õpilaste huvidest, ettevõtlikkusest ja fantaasiast. Reisi käigus võib lahendada probleeme, sooritada ülesandeid, täita töölehti, küsida küsimusi ja vastata neile. Reisiõppe ülesanded arendavad vaatlemis- ja märkamisoskust, mõtlemist ja seoste loomise oskust. Harjutatakse nii iseseisvat tööd kui ka koostööd rühmas, arendatakse suhtlemisoskust ja -julgust, loogilist mõtlemist, loovust ja kujutlusvõimet. Õpilased õpivad tegevuste kaudu kaarti kasutama ja orienteeruma, leidma infot infotahvlitelt ja objekte pildistama. Sihtkohtades toimuvad giidiloengud ja haridusprogrammid.
Reisiõppe eest vastutavad reisi korraldavad õpetajad, nendevaheline läbisaamine peab olema hea ja koostöö sujuv. Õpetajad vastutavad reisikava täitmise ja asjaajamise eest, samuti õpilaste käitumise, üldise korra ja reisiohutusnõuete täitmise eest. Reisiõppe läbiviimisel tuleb arvestada sellega kaasnevaid võimalikke ohte (nt tervise, liikluse, ilmastiku ja muu sellisega kaasnev).
Õppereisi otseselt reguleerivaid seadusi ei ole, tagatud peab olema õpilaste ohutus. Õppereiside korraldamisel juhindutakse omaaegsest haridusmistri ringkirjast. Väljavõte haridusminister Tõnis Lukase ringkirjast 14.06.1999 Igaks ekskursiooniks, õppekäiguks või matkaks määrab kooli direktor vastutava isiku. I-VI klassi õpilasi saadavad täiskasvanud arvestusega üks täiskasvanu iga 10 õpilase kohta ja VII-IX klassi õpilasi üks täiskasvanu iga 15 õpilase kohta. Gümnaasiumiõpilaste täiskasvanud saatjate arvu määrab kool olenevalt marsruudist ja sihtkohast. Direktor vastutab, et kõik ekskursioonist, õppekäigust või matkast osavõtjad oleks instrueeritud. Õpetaja (klassijuhataja), kes on määratud ekskursiooni, õppekäigu või matka juhiks, viib läbi õpilaste ohutustehnilise instrueerimise, kusjuures peab silmas ohutegureid, mis tulenevad konkreetsest marsruudist, sihtkohast, aastaajast, õpilaste vanusest. Enne ekskursioonile, õppekäigule ja matkale minemist kõneldakse õpilastega liiklusohutusest, loodus- ja tervishoiureeglitest, sanitaarnõuetest, ohutusnõuetest lõkke tegemisel, ujumisel. Tuletatakse meelde kõige elementaarsemad esmaabi andmise võtted. Oluline on, et peale instrueerimist teadvustaks iga õpilane oma vastutuse. Lisaks peab jälgima, et pikema kui 24 h kestva reisiõppe korral ei osutaks õpetaja reisivahendaja teenust (vt täpsemalt Kadri Pauli artiklit allpool), vaid kasutaks piisava õpilasreiside kogemusega reisikorraldaja teenust.
Reisiõppe registreerimislehel peavad olema järgmised andmed:
Tagasiside ja hindamine kavandatakse enne reisiõpet. Õpilasi tuleb teavitada reisiõppe eesmärkidest, kavandatavatest tegevustest ja ülesannetest – mida ja kuidas hinnatakse. Samuti tuleb õpilasi informeerida, milliseid tehnilisi oskusi on kursuse läbimiseks vaja ja kas neid hinnatakse. Hindamiseks sobivad mitmesugused, nii individuaalselt kui ka rühmatööna tehtud ülesanded: reisiõppe õpimapp, fotojahi album, täidetud töölehed, koostatud ja esitatud ettekanded, uurimus-, probleem- ja loovülesannete sooritused jms. Tagasisidet võib anda kogu reisi vältel või ka pärast reisi. Tagasiside andmine ja hindamine võib olla reisi kokkuvõtva seminari osa. Hindamisstrateegia valikul tuleb silmas pidada, et see võimaldaks hinnata nii õppija arengut kui ka lõpptulemust. Rakendada võib enesehindamist, kaasõpilaste või juhendava õpetaja hindamist.
Reisiõppe saab teoreetiliselt siduda sotsiaalkonstruktivistliku vaatega õpiprotsessile, mille kohaselt õppija konstrueerib oma arusaamise maailmast, toetudes igapäevastele tähelepanekutele ja varasematele kogemustele. Konstruktivistliku lähenemise järgi ehitab õppija ise üles oma teadmised, täiendab ja korrastab neid eluliste praktikate kaudu. Reisiõppe puhul on tegemist pedagoogikaga, mille meetodid kombineerivad empiirilise ja kontseptuaalse teadmise, ühendavad tundmise, tegemise ja mõtlemise terviklikuks käitumiseks. Reisiõpe juhindub kooli õppekava üldosast ja ainekavadest, aineteülese ja -vahelise (lõimingulise) õppe põhimõtetest. Ühtlasi seab reisiõpe kasvatuslikke sihte ja edendab õpilase sotsiaalseid oskusi. Reisiõpe võimaldab kujundada alusväärtusi ja üldpädevusi ning tegeleda läbivate teemadega. Sealjuures arvestab reisiõpe kui õppeviis õpilaste vajadusi ja huvisid, luues võimalusi lähikontaktideks ja sotsialiseerumiseks teistsuguses õpikeskkonnas ning suunates koostööle eri klasse ja vanuserühmi. Reisiõpe toetab kaasava hariduse põhimõtteid. Reisiõppe olemus ja seos teiste õppevormidega 1. Reisiõpe tähendab kogemus- ja tegevuspõhist õpet, mis rakendab nii oma käega tegemise kui ka meeltega kogemise võtteid, saavutamaks kestvaid tulemusi. Õppija kogemus on sageli eriline ja olukorraga seotud. Reisiõpe pakub erinevaid tegevusi, mille kaudu kujuneb loomulik teadmine, mida teoreetilisel või abstraktsel väitel (sõnalisel õppimisel) põhinev õpisituatsioon pakkuda ei saa. Reisiõpe võimaldab teadmisi katalogiseerida (meelde jätta nimetusi ja mõisteid), analogiseerida (luua seoseid, märgata erinevusi ja sarnasused) ning dialogiseerida (kujundada suhtlust ja arutelu), ja sealjuures kogu ümbritsevat maailma ühtse jagamatu tervikuna kogeda. 2. Reisiõpe on õppimisprotsess, mis eeldab õppijalt aktiivset osalemist, mille käigus ta saab õpitavat mõtestada ja omandatud teadmisi reaalse eluga seostada. Reisiõppe puhul on õpilased aktiivses õpisituatsioonis, kus nad on sunnitud rääkima, kuulama, kaasa mõtlema ja kirjutama. See on mõttekas õppimine tegemise ja märkamise kaudu, mis lähtub geograafilise piirkonna kontekstuaalsetest eripäradest, konkreetse füüsilise ja vaimse keskkonna võimalustest. Reisiõpe ergutab õpilase motivatsiooni ja arvestab tema huvisid, pakkudes talle eduelamust. Aktiivõppe käigus avastab, kogeb ja õpib juurde ka õpetaja. 3. Reisiõpet ei määratle mitte ainult õppesisu (aine, teema) ja -viis (tegevused, meetodid), vaid suuresti õppimise koht. Reisipaikade ja tegevuste vahel on selged seosed. Lähtuda tuleb eeldusest, et kohad loovad tegevusi. Füüsiline loodus- ja kultuurikeskkond annab õpitavale praktilise tervikliku sisu. Reisisihtkohad (maastikud, hooned, institutsioonid, inimesed jm) pakuvad tegelikke õpikeskkondi. Reisiõppe kui nähtuse identiteediks on õppija tegelik füüsiline kohalolek ajas ja ruumis ning see võimaldab vahetut isiklikku kokkupuudet õpitavaga. 4. Reisiõpe võimaldab õppida temaatiliselt ja lõimitult, rakendades selleks probleemõppe võtteid. Probleemõpe lähtub veendumusest, et õppija õpib rohkem, kui õppimise aluseks on probleem, mille on sõnastanud kas õppija ise (ennastjuhtiv õppimine) või juhendaja õpetaja (juhitud õppimine). Reaalsetes elulistes olukordades õpitakse nii iseseisvalt kui ka rühmas. Rühmatöö on loomulik töövorm ka reisiõppe puhul. Reisiõpe võimaldab vaba „õppimise voolu“ optimaalselt kogeda, luua piisava põnevusega õpiolukordi, mis tekitavad heurekaefekti. 5. Reisiõpe seondub tugevalt õuesõppe (outdoor education) ja avastusõppe (exploratory learning) põhimõtetega ning aitab kaasa (sise)turmismi arengule. Ühtlasi on reisiõppel tervist ja heaolu edendav roll, positiivne mõju õpilaste tunnetusele, motoorsele arengule, mängulisele käitumisele ja keskendumisvõimele. Teoreetilised allikad ja uuringud Reisiõpet kui õppevormi on kirjeldatud üsna vähestes allikates, palju rohkem võib leida eestikeelset kirjandust, mis käsitleb õuesõpet ja õppekäike. Alljärgnevalt on loetletud mõned allikad, mida on siinse reisiõppe raamstsenaariumi koostamisel kasutatud.
