Protsessdraama

Protsessdraama meetod eeldab õpetajalt lisaks õppe-eesmärkide seadmisele mängujuhi, rollimängu ja grupijuhtimise oskusi. Õpetaja on protsessis osaleja, ta jälgib tähelepanelikult õppijatelt tulevaid impulsse, kasutab draamas osalejate ideid, oskab sekkuda, kujundada ja ka lõpetada draamat. Õpetaja kavandab ja juhib draamategevuste abil õppijate refleksiooni enne ja pärast protsessdraamat. Protsessdraama meetodi viljelemine nõuab juhendajalt/õpetajalt valmisolekut improviseerida, oskust rollimängu kaudu töötada, grupijuhtimise oskusi, hoolikat planeerimist ja paindlikkust. Grupiga koos loodud draamalugu võib osalejatele hinge pugeda, seetõttu peab õpetaja oskama ennast ja osalejaid muretult rollidesse suunata ning vajadusel end neist distantseerida. Kasuks tulevad eelnev grupitöö, teatri- ja draamatehnikate tundmine ning praktiseerimine.

Lisaks erinevate ainete õpetamisele (kirjandus, ajalugu, keeled, inimeseõpetus, kodanikuõpetus jt) saab protsessdraama meetodi abil arendada õppijate draamaoskusi (rollimänguoskust, esinemist, lugude loomist, pinge kavandamist ja lavastusoskust) ja sotsiaalseid oskusi (eneseväljendust, suhtlemist, koostööd, läbirääkimisoskusi, enesekehtestamist). Draamaõpe arendab õpilastes riiklikus õppekavas taotletavaid üldpädevusi: kultuuri- ja väärtuspädevust, sotsiaalset ja kodanikupädevust, enesemääratlus-, suhtlemis- ja ettevõtlikkuspädevust ning toetab noore inimese identiteediloomet.

Protsessdraamat võib kasutada teema vastu huvi tekitamiseks või arutelu käivitamiseks. Protsessdraama kaudu saab käsitleda keerulisemaid teemasid mängulises vormis ning luua seoseid teooria ja päriselu vahel. Protsessdraama meetodi abil on hea käsitleda üldinimlikke teemasid (sõprus, kodumaa-armastus, inimsuhted, emotsioonid jne). Kujutletud olukorrad lubavad olla korraga nii mängu sees kui väljas, vaadata iseennast ja kaaslasi erinevates situatsioonides kriitilise pilguga. Mänguline õhkkond tagab teatud kerguse, osalejatel on õigus mängust välja astuda, kui olukord muutub liiga tõeliseks, sestap on õige metoodika ja grupi nõusoleku puhul turvaline teadvustada ja käsitleda keerulisi teemasid, nagu kiusamist, ekstremismi, vägivalda, liigtarbimist, keskkonnaprobleeme jne.

Paljud protsessdraama kavandid on rakendatavad mitmel haridusastmel, aga nõuavad juhendaja oskust draamalugu vastavalt oma sihtgrupile kavandada ja kohandada. Protsessdraama võimaldab aineteülest koostööd, sobib projektõppeks, annab võimaluse erinevate valdkondade õpetajatele õpiprotsesside ühitamiseks.

Aega võiks ühe draamaloo jaoks varuda vähemalt kaksiktunni jagu, et teemasse paremini  süveneda. Pikemas perspektiivis võib protsessdraamat kavandada kui raami pikemaajalisele õppetsüklile, näiteks 7 nädalat õpitakse erinevaid aineid ühe draamaloo raames, seda erinevatelt vaatepunktidelt uurides ja lugu edasi arendades.

Õppimine on viljakam avatud ruumis, mis võimaldab liikumist, erinevat mööbli paigutust ja eraldumist rühmatöödeks. Draamale tuleb kasuks, kui saab põranda vabastada, mööblit ja toole ümber tõsta ning heli, muusikat või valgust kasutada. Õppimiseks sobivad väga hästi suured ja avarad koolisaalid, kus õpilased saavad mitmekülgselt liikuda, end kehakeeles väljendada, oma häält suuremalt rakendada, erinevaid tasapindu kasutada ja põrandal töötada. Klassikalist lava ja auditooriumi suhet pole vaja, osalejad liiguvad sujuvalt pealtvaataja, esineja ja arutleja rollide vahel. Etendamisel võib kasutada valgusvihutehnikat (ingl spotlightning) – üks grupp mängib, teised vaatavad.

Protsessdraamas töötatakse osalusteatri vormis. Metoodika toimib siis, kui kõik kohalolijad panustavad. Draamatunni alguses sõlmib õpetaja grupiga draamaleppe, et töötatakse rollimänguliselt teatud aja jooksul, pannakse kokku vastastikused heaolu reeglid ja vastutus. Osalejatel on õigus protsessdraamat peatada, õppeprotsessi üle arutleda või draama katkestada. Õpetaja peab oskama õppijatele üle anda autorlust, et osalejatel tekiks protsessdraama suhtes omanikutunne. Meetodi eduka rakendamise käigus sünnivad õppijate loovtööd, foorumetendused, lavastused, mida noored soovivad jagada kaasõpilaste või lastevanematega.

Kui õppegrupi omavaheline suhtlemiskliima on halb, siis tuleb draamameetodiga ettevaatlik olla. Eelnevalt tuleb saavutada grupi usaldus, pühendumine ja panustamine ühisesse protsessi. Nii võib draamatöö kujuneda viljakaks. Õpetaja peab oskama maandada grupi pingeid, soojendada gruppi draamamängudega, suunata osalejaid turvaliselt rollidesse, toetada osalejate loovust ja aidata gruppidel vormida loovaid etteasteid. Rühma arengu seisukohalt tuleb ergutada tagasihoidlikumaid osalejaid ja tasandada aktiivsemate esinemisvajadust. Rõõmus ja mänguline õhkkond ja järelemõtlemise pinge (refleksioon) tagavad tuumaka õppimise keskkonna, kuhu õppija on haaratud kõigi oma meeltega.

Meetodi põhiressurss on aeg, koht ja inimesed. Eesti koolides ei ole protsessdraama meetod veel tuntud, ometi toimib meil koolides edukas ja rohke osavõtuga kooliteatritegevus, mida juhivad entusiastidest teatri-ja draamaõpetajad, kellest paljudel on teise aineõpetaja profiil. Samuti rakendavad aineõpetajad oma ainetundides aktiivõppe meetodeid, mis lähtuvad hariduslikust draamast, aga on kandunud õppemeetoditena erinevatesse ainedistsipliinidesse (rollivahetus kirjandustundides ja psühholoogias, ajaloodraamade läbimängud, kostümeerimine, ajarännakud, monoloogide ja dialoogide improviseerimine ning taasesitamine, etendamine jne). Kui koolitada õpetajaid draamametoodika alal, sh protsessdraamat teadlikult ja professionaalselt rakendama, siis saab neile anda haarava ja interaktiivse töövahendi, mille kaudu oma loovust mitmekülgselt arendada. On ju õpetajad loomult esinejad, ent protsessdraama meetodil töötamine annab lisaks oskust juhtida õppeprotsessi seestpoolt ja draamamängu vilumust, õpetab mängujuhtimist ja koosloomist õpilastega. Draamaõpe pakub terve spektri loovaid ja interaktiivseid töövõtteid ja tehnikaid, mis on ruumi ja aja organiseerimise viisid, näiteks mängud, rollimängutehnikad, improvisatsioonitehnikad, loovkunstid, loovliikumine, jutuvestmine, ideest etenduseni, tekstipõhised tehnikad, rühmarutelud jne. Vt erinevaid draama töövõtteid ja -tehnikaid Allan Owensi ja Keith Barberi raamatust „Draamakompass“.

Protsessdraamas liigub õppija sujuvalt esineja, pealtvaataja ja arutleja rollide vahel. See annab osalejale võimaluse saada grupilt vahetut tagasisidet oma ideede, käitumiste ja hoiakute kohta. Õpetaja annab õppijale draama ajal konstruktiivset tagasisidet, suunates õpilasi küsimuste ja ülesannetega, ergutab väljakutseid võtma ja probleeme lahendama, utsitab, jahutab, distsiplineerib õppijat oma loovust taltsutama ja loodut vormistama. Pärast draamaprotsessi annab grupp üksteisele tagasisidet õppeprotsessi haaravuse, sujuvuse, sügavuse ja mõttekuse kohta.

Protsessdraama annab õppijale mitmeid enesehindamise võimalusi. Draamalugu kavandades ja kokku leppides selgub õppija jaoks, kui väärtuslikud on tema ideed, kui hästi oskab ta neid kaaslastele esitada ning kui hea suhtleja ta on. Kujutletud olukordi läbi mängides saab õppija ennast tundma õppida situatsioonides, mida ta veel kogenud pole. Õppija võib pealtvaatajate abil kontrollida oma väljendus- ja esinemisoskusi. Draamategevusi suuliselt reflekteerides õpib osaleja ennast kõrvalt nägema ja hindama. Enesehindamist on kasulik kirjalikult või suuliselt läbi viia ka pärast õppeprotsessi. Erinevaid hindamismudeleid leiab Allan Owensi ja Keith Barberi raamatust „Draamakompass“.

Protsessdraama metoodika efektiivsust saab kontrollida praktika kaudu. Kahjuks on kodumaiseid uuringuid selles vallas vähe. Toetudes Euroopa ja Ameerika erialakirjandusele, võib väita, et draamaõpe

• mõjub hästi hariduslike erivajadustega õppijatele;
• liidab osalejaid omavahel ja soodustab koosõppimist;
• muudab õpikeskkonda usalduslikumaks;
• aitab uurida inimkogemust ja komplitseeritud probleeme;
• vastab erinevate õppijate vajadustele;
• loob soodsa keskkonna loovaks ja kriitiliseks uurimiseks;
• aitab õppekava mõtestada ja õppija elu, tõekspidamiste, tunnete ja kehaga siduda.                                           
• Teatrikunsti vahendite (rollid, kujutletud situatsioonid, metafoorid ja sümbolid) tundma õppimine aitab mõista teisi kunstiliike ning draamakogemuse mõtestamine ja analüüs arendab õppijate metakognitsiooni. (Vt Manon van de Water, Mary McAvoy, Kristin Hunt 2015. Drama and Education. Routledge)

Protsessdraama meetodi järgi õppimine toetab kõigiti nüüdisaegset õpikäsitust. Metoodika lähtub humanistlikust pedagoogikast – õppimisse on haaratud lisaks inimese kognitiivsetele protsessidele ka keha ja emotsioonid, õppimine on tegevuslik, koostöine ja loov. Õppijad kavandavad ja kujundavad draamaloo abil ise õpikeskkonna, seavad sihte ja jagavad üksteisega õpitulemusi. Kvaliteetne protsessdraama aitab mõtestada ja tõlgendada ümbritsevat maailma, õpetab kollektiivselt õppima ja arendab kriitilist mõtlemist ning eneserefleksioonioskusi.

Kirjandus

Owens, Allan, Keith Barber 2014. Draamakompass. Protsessdraama käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus.

van der Water, Manon, Mary McAvoy, Kristin Hunt 2015. Drama and Education: Performance Methodologies for Teaching and Learning. Routledge.