Õpistsenaariumi abil arendatakse draama- ja sotsiaalseid oskusi.

1) DRAAMAOSKUSED

Õpilane

• loob, mõtestab ja mängib draamalugu;
• kujutab draamaloos erinevaid olukordi ja emotsioone;
• improviseerib ja mängib mitut rolli;
• loob ja esitab teistele etüüde, dialooge ja monolooge.

2) SOTSIAALSED OSKUSED

Õpilane

• arendab eneseväljendusoskust ja kehakeele tõlgendamist;
• teeb koostööd erinevates rühmades;
• esineb rühmatöödes;
• esitleb ja põhjendab oma ideid ja valikuid.

Õpilane

• mängib läbi vanaaja elu ja olustikku;
• mõtestab ja kujutab pärimusteksti tegelaskujusid ja olukordi;
• rakendab oma eelteadmisi loodusainete ja pärimuse valdkonnas;
• käsitleb emotsioone ja nendega toimetulekut, arutleb hirmutunde üle.

Õppetegevused on mitmekesised ja toetavad erinevate keeleliste osaoskuste arendamist. Õpistsenaariumi õpitulemusi aitavad saavutada erinevad mängud, jutuvestmine, improvisatsioonid, joonistamine, rollimängud, stopp-kaadrid jt.

Õpetaja tegutseb selles loos jutuvestjana. Tema tekst esitatakse jutumärkides. Iga jutuvestmise etapi juurde on lisatud õppetegevused, mis toetavad õppeprotsessi, ning õppeained, millega draamalugu on lõimitud (vt õppetegevuste kirjeldust). Need esitatakse eraldi aknas.

Hea on kasutada stseenide ja draamategevuste raamistamiseks kellukese helinat või jutustamisel helitausta. Kasuks tuleb rituaalne algus ja rühma kogumine juturingi enda ümber. Lisaks varuda suuri pabereid, vildikaid või muid joonistusvahendeid plaanide ja piltide tegemiseks. Stsenaarium on lahtise lõpuga ja seda võib mitmel erineval moel edasi arendada. Kogu õppeprotsessi võib üles ehitada lühemale perioodile ja toetuda rühma eelteadmistele vanaaja elust-olust, mänguasjadest, riietusest ja olmest või pikema perioodi jooksul lasta lastel koguda ise vajalikke teadmisi.

1) Jutustaja: “Elasid kord eite-taati.” (vt õppetegevuse kirjeldust)

2) Jutustaja: “Elasid kord eite-taati. Neil oli tütar, pisike Pilleke.” (vt õppetegevuse kirjeldust)

3) Jutustaja: „Elasid kord suure metsa ääres ühes väikeses metsatalus eite-taati ja pisike Pilleke.“ (vt õppetegevuse kirjeldust)

4) Jutustaja põimib eelnevatest mängudest saadud infot ja detaile draamaloosse ja jätkab looga nii:
„Ühel päikeselisel hommikul saadavad eit ja taat Pillekese metsa marjule.“(vt õppetegevuse kirjeldust)

5) Jutuvestja alustab loo algusest ja põimib draamaloosse eelnevates tegevustes loodud detaile, kuni jõuab kohani, kus Pilleke satub välule, kus kasvab palju erinevaid metsmarju.(vt õppetegevuste kirjeldust)

6) Jutuvestja: „Päike hakkas loojuma ja päev õhtusse jõudma. Pilleke oli marju korjates liikunud aina sügavamale ja sügavamale metsa. Väike tüdruk oli kaotanud silmist kodutee. Hirm valdas Pillekest. Hämaras metsas kostus erinevaid hääli, mis Pillekese veel rohkem hirmule ajas.“(vt õppetegevuste kirjeldust)

7) Jutuvestja jätkab, põimides loosse hirmuga kaasnevaid detaile ja jätkab: „Saabus pimedus. Pillekesel ei jäänud muud üle, kui valida metsas üks tiheda võraga puu ning ronida selle otsa varju.“(vt õppetegevuste kirjeldust)

8) Jutuvestmine ja terve rühma improvisatsioon samaaegselt
Mängijad istuvad omaette ruumis laiali. Eelnevalt võib rollid ära jagada. Õpetaja juhendab tegevust jutustamisega ja lapsed kujutavad pantomiimis samaaegselt olukorda. Paralleelselt jutustades ja mängides valmib kiiresti kas näitemäng või kuuldemäng, kuidas mängijad tahavad.
Jutuvestja: „On pime… Kostab erinevaid hääli… Pilleke istub puu otsas ja kuuleb, kuidas puud kohisevad ja lehed sahisevad… Tal on hirm ja tal tulevad pisarad silma… Pilleke hakkab hüüdma eite-taati, kuid neid pole kusagil. Äkki kuuleb tüdruk krabinat ja raskeid samme tema poole lähenemas. Puu võrast pistab sisse oma pea karu, suur ja karvane metsaott. Laikäpp uurib: „Mis sa nutad, lapseke?“ Pilleke vastab, et eksisin metsa ära, kui marju korjasin ja ei oska enam koju tagasi minna. Mesikäpp vastab: „Pole viga, tule alla, istu mu selga. Ma viin su eide-taadi juurde. Nad juba otsivad sind!““(vt õppetegevuste kirjeldust)

9) Jutuvestmine ja terve rühma improvisatsioon samaaegselt
Jutuvestja: „Pilleke mõtleb veidi ja keeldub: „Ei tule ma ühti. Sul on väga karvane kasukas! Küll eite-taati mind juba otsivad ja mu üles leiavad!“ Karuott kaob mõmisedes padrikusse. Pilleke hüüab eite-taati. Puud kohisevad ja lehed sahisevad. Äkki kuuleb tüdruk krabinat ja jälle samme tema lähedal. Puuvõrast pistab äkki pea sisse hunt. Kriimsilm uurib: „Mis sa huikad, lapsuke?“ Pilleke vastab: „Eite-taati on kaugel, ehk kuulevad mu hüüdu. Eksisin metsa ära, kui marju korjasin ja ei oska enam koju tagasi minna.“ Võsavillem vastab: „Pole viga, tule alla, viin su seljas neile vastu.“ Pilleke mõtleb veidi ja keeldub: „Ei tule ma ühti. Sul on väga terav selgroog! Küll eite-taati mind juba otsivad ja mu üles leiavad!“ Susi lõgistab vihaselt hambaid ja kaob metsa.
Aga meie vaatame nüüd,  mis toimub samal ajal metsatalus.“ (vt õppetegevuste kirjeldust)

10) Jutuvestja: „Pilleke huikab ikka eide ja taadi järele. Puud kohisevad ja lehed sahisevad. Äkki kuuleb tüdruk krabinat ja jälle samme tema lähedal. Puuvõrast pistab äkki pea sisse rebane. Reinuvader uurib lahkelt: „Mis sa huikad ja nutad siin, pisike lapsuke?“ Pilleke vastab: „Eite-taati on kaugel, ehk kuulevad mu hüüdu. Eksisin metsa ära, kui marju korjasin ja ei tea nüüd, kus on mu koduke.“ Kavalpea vastab: „Pole viga, lapsuke. Ole siin hästi vagusi! Mina jooksen sinu koju ja räägin, kus pisike Pilleke on. Tüdrukule meeldib rebase mahe jutt ja vaikib.“
Rebane lippab eidele ja taadile vastu. Ta naeratab neile mahedasti ja uurib kavalalt, miks nad nii hilja marjul on. Taat kurdab mure: „ Ei ole me marjul, kulla vaderike! Meil kadus pisike Pilleke ära. Ega sina pole teda näinud?“ Rebane vastab: „ Oeh, ei mina tea midagi. Pole mu kõrv teda kuulnud ega silm näinud. Aga hunti-karu nägin küll!“ Eit muutub nüüd eriti rahutuks: „Oh, kulla reinuvader, sul on kerged jalad, otsi meie laps üles! Palun!“ Rebane vastu: „Mis te mulle vaevatasuks ka lubate?“(vt õppetegevuste kirjeldust)

11) Jutuvestja: „Taat mõtleb ja raske südamega pakub rebasele kirju kana. Rebane on sellega nõus ja jookseb metsa poole. Varsti on ta jälle tagasi. Eite-taati uurima: „Kas leidsid?“ Rebane vigurdab vastates: „Mis ma nüüd leidsin… pime natuke! Istub nagu keegi männi harude vahel. Saad sa nüüd pimedas aru, mis ta on, varese pesa või … Eks tulge vaadake ise!“ Nad lähevad õiges suunas, rebane ees, eite-taati järel. Jõuavad männi juurde, eit vaatab üles ja näeb Pillekest!“ Oh, seda rõõmu nüüd! Nüüd polnud rõõmul otsa ega aru.“(vt õppetegevuste kirjeldust)

12) Jutustaja: „Üheskoos seavad sammud nüüd kodu poole, eite-taati ja Pilleke ees ning reinuvader nende kannul. Taati-eite lähevad oma linnuaeda ja püüavad kinni kirju kana. Rebane saab oma vaevatasu ja on oma kavalusega väga rahul.“(vt õppetegevuste kirjeldust)

13) Jutuvestja: „Lugu lõppes õnnelikult: pere sai taas kokku. Et veel ilusam oleks selle loo lõpp, siis fantaseerin, et Pilleke kinkis taadile uued tibud.“(vt õppetegevuste kirjeldust)