Humanitaar-ja sotsiaalainete didaktika

Filmiõpe

Raamstsenaariumi autor on Andrus Org

Visuaalkultuur on tänapäeva religioon. Orienteerumaks visuaalkultuuri, sealhulgas filmi- ja videokunsti maailmas, on vaja aidata koolinoortel mõista ja analüüsida audiovisuaaltekstide sisu ja väljendust, samuti kontekste, kujundades õppijates ühtlasi kriitilist hoiakut nende tekstide suhtes. Visuaalhariduse andmine on iga põhikooli ja gümnaasiumi ülesanne. Nagu uuringud kinnitavad, toimib inimese visuaalne mälu õppimisel palju tõhusamalt kui lugemis- või kuulmismälu.

Filmiõpe on õppevorm, mis kasutab audiovisuaalseid tekste (mängu-, dokumentaal-, anima-, video- ja õppefilme jm) õppetöö osana. Kuigi film on õpilastele mugav ja tuttav meedium, mida nad tarbivad intensiivselt ka koolivälisel ajal, võiks koolides filmiõpet kasutada traditsioonilise õppetöö toetamiseks ja mitmekesistamiseks tunduvalt rohkem, ühtlasi ka kavandatumalt ja teadlikumalt. Riiklik õppekava koolides filmiõpet ei kohusta. Filmiõpe on jäänud koolides halli määratlemata tsooni, olles justkui süsteemiväline nähtus. 

Tavapäraselt on filmiõpe olnud keele ja kirjanduse valdkonna kanda, vähesel määral on filmiteema mahtunud kunsti-, muusika- ja ajalootundidesse. Gümnaasiumi valikkursus „Kirjandus ja film“ keskendub kirjanduse ja filmi kokkupuutepunktidele: õpilastele antakse põhiteadmisi filmikunsti olemusest, analüüsitakse filmikeele väljendusvahendeid, tegeletakse filmi vastuvõtu ja mõju küsimustega, tutvustatakse filmi valmimise protsessi ning tegeletakse lihtsamal viisil praktilise filmiloomega. Mõnel juhul pakutakse filmiõpet ka kooli huviringis, näiteks tegutseb vaatamisele ja arutelule suunatud filmiklubi või praktilist filmitegemist võimaldav filmilabor. Filmiõpe sobib nii õppetegevuse mitmekesistamiseks kui ka iga õpilase õpistiili rikastamiseks – see köidab ja haarab kaasa.

Filmiõppe eesmärgid koolis on mitmesugused:

  • täiendada ja mitmekesistada kõikide õppeainete õppetegevust;
  • pakkuda ainete- ja valdkondadevahelisi lõiminguid;
  • kujundada õppekava üldpädevusi ja alusväärtusi, käsitleda läbivaid teemasid;
  • vaadelda filmi kaudu eri kunstiliike ja kultuurivaldkondi;
  • analüüsida filmikunsti väljendusvahendeid, mõista ja tõlgendada filme;
  • kasutada filmi- ja videokunsti õpilaste loovaks eneseväljenduseks;
  • võrrelda kirjandus- ja linateost, näidata nende sarnasusi ja erinevusi;
  • pakkuda aktuaalset mõtlemisainet, kujundada loovat mõtlemisoskust.

Varasematel aegadel on koolides filme vaadatud peamiselt meelelahutuse eesmärgil, tänapäeval tuleb filmi pidada vahendiks, mis kujundab õpilastes alusväärtusi ja üldpädevusi, võimaldab käsitleda reaalseid teemasid ning vahendada elulisi praktikaid. Film on meedium, vaagimaks ühiskondlikke probleeme ja suhtlemaks teiste kultuuridega.

Kirjandusteostel põhinevate filmide vaatamine aitab neid õpilasi, kel on raskusi loetu mõistmisega või kes ei suuda fiktsionaalseid jutumaailmu mentaalselt ette kujutada. Filmi vaatamine võib madala lugemishuviga õpilasi innustada, julgustades neid ka raamatut lugema. Filmiõppel on väge tekitada huvi paljude õppeteemade vastu.

Filmiõpet võib teostada peamiselt nelja tasandi kaudu:

  1. esteetiline – õpitakse tundma filmikunsti väljendusvahendeid ja eriomast filmikeelt; 
  2. loominguline – oskuste toel ja võimaluste piires luuakse oma film; 
  3. tehniline – õpitakse kasutama filmi tegemiseks vajalikke tehnilisi vahendeid; 
  4. kultuuriline – õpitakse tundma eesti ja maailma filmikunsti minevikku ja tänapäeva.

Filmiõppe kaudu saab õpilane osa filmikunsti väärtustest:

  • kannab tundelisi ning tunnetuslikke väärtusi;
  • annab edasi uusi kogemusi ja teisi vaatepunkte;
  • vahendab sotsiaalseid oskusi ja laiendab silmaringi;
  • pakub meelelahutust ja esteetilist naudingut.

Filmiõppe õnnestumiseks vajab õpetaja

  1. visuaalset õppematerjali (filmilõike linateose valmimise etappidest, lähivaatluseks filmide ja kirjandusteoste katkendeid jms);
  2. tänapäevaseid tehnovahendeid (videoprojektorit, arvutiprogramme, helisüsteemi ja muid multimeediavahendeid).

Praktiline filmiõpe koolis eeldab video ja uue meedia tehnilist baasi, ilma (digitaal)tehnikata filmiõpet ette ei kujuta.

Filmi- ja videomaterjalide leidmiseks võib soovitada järgmisi legitiimseid allikaid:

  • Sobivat materjali tasub otsida ERRi arhiivist, kust leiab hulgaliselt telesaateid, mängu- ja dokumentaalfilme ning fotosid.
  • Maailmafilmide vaatamiskeskkonnad on Amazon ja Netflix, tervikfilme või katkendeid võib leida ka Youtube’ist ning muudelt veebilehtedelt.
  • Koolidel tasub hankida 45st DVDst koosnev „Eesti filmiklassika“ sari ning jooksvalt täiendada videoteeki uudislinateostega.
  • Rikkalikku materjali eesti filmist läbi aegade pakub Eesti Filmi Andmebaas (http://www.efis.ee/et/varamu/filmikriitika).
  • Filmiõpet toetavad veel mitmed ingliskeelsed veebilehed, nagu Teach with Movies, Lessons on Movies ja Journeys in Film.
  • Koolidele adresseeritud filmiprogrammid, nagu „Kirjandus kinos“ ja „Klassiga kinno“ pakuvad ühiskülastuseks nii klassikalisi kui ka värskeid linateoseid.

Tervikfilmide vaatamine tunnis on ajamahukas, see eeldab sageli kahe- või kolmetunnist ajavaru, mida tuleb õppepäeva sisse targalt kavandada. Sobivaks formaadiks on ühe õppeaine paaristunnid, mis võimaldavad vaadata kuni 90 minuti pikkust linateost. Vaatamiskohana on eelistatum kooli meediaauditoorium, kuid sobib ka dataprojektori ja arvutiga varustatud klassiruum. Oluline tingimus on veel ruumi pimendamisvõimalus ja kvaliteetne helisüsteem. Vaatamist ei tohi häirida kõrvalised helid ja publiku sumin.

Kuid filmi vaatamise võib viia ka tunnivälisesse aega, näiteks igaüks teeb seda oma kodus või siis vaadatakse koos kooli filmiklubis või külastatakse ühiselt filmiprogrammi kinos. Suurkinod adresseerivad koolidele filmiprogramme, nagu „Kirjandus kinos“ ja „Klassiga kinno“, mis pakuvad nii klassikalisi kui ka värskeid linateoseid. Kinobussi ja Kinokoja projektid, mille eesmärk on ühendada film, meedia ja haridus, populariseerivad jõudsalt filmide vaatamist, seda ka väiksemates maakohtades (https://kinobuss.ee/projektid/).

Film peab toetama ainekava õppesisu teemasid, selle vaatamisel ja käsitlemisel peab olema mingi hariduslik eesmärk. Ükski film ei hari õpilast iseenesest, selle vaatamine peab olema eesmärgistatud, eel- ja järeltegevused teadlikult kavandatud. Filmivaatamise eel või järel tuleb õpetajal selgitada:

  • kuidas film on seotud käsitletava õppeteemaga ja millise õpitulemuseni peab siin õppija jõudma?
  • mis on filmi ühiskondlik ja kultuuriline tähtsus ning millise konteksti (teema, ajastu, eluloo) tundmist see eeldab?

Filmiga töötamisel peab arvestama erinevate nõuetega. 

  1. Film või video peab olema autentne, huvitav, motiveeriv ning seotud ainevaldkonna ja tunni teemaga. Vaatamisega kaasnevad materjalid (nt töölehed, sisukontrolli küsimused) peaksid õpilastele pakkuma piisavalt pingutust.
  2. Filmi sisu peab olema õpilaste vanuse jaoks vastav, mitte liialt keeruline ega liialt lihtne. See peaks puudutama õpilasi ja nende elu.
  3. Õpetaja peab materjali esitlema nii, et tuleks välja selle üldine idee ja sõnum, mis suunaks õpilaste fookust filmi vaatamisel.
  4. Keelekasutus ja keele intensiivsus peab vastama õpilaste reaalsele keeleoskusele. Oluline on pöörata tähelepanu kõne selgusele, kiirusele, slängile, aktsendile ja dialektile.
  5. Stseenide visuaalne keel peaks olema selge, informatiivne ja kvaliteetne, et õpilasel oleks võimalik filmilõiku mõista ka ilma taustahelita.
  6. Stseeni pikkuseks sobib 3–10-minutiline lõik, kuna see sisaldab endas piisavalt tegevusi ühe tunni jaoks. Juhul kui kasutada täispikka filmi, oleks mõistlik see lõikudeks jagada, kasutades erinevaid lõike korra või kaks nädalas.
  7. Stseen peab olema iseseisev ja universaalne, et selle kontekstist oleks võimalik aru saada ka ilma kogu filmi sisu, tegelasi ja situatsioone teadmata.

Hea audiovisuaalne õppematerjal on selline, mis on õpilastest ja teemast lähtuv, motiveeriv, kannab endas sõnumit, sisaldab huvitavat ja autentset informatsiooni, on parajalt pikk ning hea visuaalse ja keelelise kvaliteediga (Muuli 2015: 11).

Pikemate filmide vaatamiseks kulub rohkem kui kaks õppetundi. Tervikfilmide kõrval võib vaatamiseks valida ka stseenipikkusi katkendeid ja isegi üksikkaadreid. Hästi valitud kuni kümneminutiline filmikatkend võib diskussiooni alustamiseks olla vägagi sobiv materjal.

Filmi vaatamine koolis on jagatud kahele-kolmele õppepäevale, mistõttu õpilasi tuleb iga kord motiveerida, et säiliks huvi ja koonduks tähelepanu. Lühike kokkuvõte või meeldetuletus eelmisel korral vaadatust on alati asjakohane. 

Mõningatele õpilastele on vastumeelne vaadata filmi kas eesti- või ingliskeelsete subtiitritega, see nõuab suuremat pingutust, sest korraga tuleb jälgida nii teksti kui ka pilti. 

Igas filmiteoses on hulgaliselt nüansse, mida õpilane ei pruugi ilma ajaloolist, ühiskondlikku või kultuurilist konteksti tundmata mõista – õpetaja kommentaarid, selgitused ja ka suunavad küsimused õpilastele on siin möödapääsmatud. 

Filmi vaatamise ajal peab õpetaja jälgima õpilaste reaktsioone: milline on klassi emotsioonide skaala, mis tekitab neis hämmingut või segadust, mille peale naerdakse või tõsinetakse, milliste stseenide ajal nende tähelepanu hajub, mis aga tekitab kõrgendatud huvi? 

Nõuda õpilastelt filmi vaatamise ajal märkmete tegemist pole alati soovitatav, sest see hajutab nende tähelepanu ja olulised kaadrid võivad jääda märkamata. Siiski tasub õpilastel märkmeid kirja panna lühikeste vaatamispauside ajal.

Kunstiliste filmide ehk mängufilmide analüüsimisel võib lähtuda kahest peamisest tasandist:

  1. film kui kunstiliik, millele on iseloomulik oma audiovisuaalne esteetika ning eriomane kunstiline väljendusviis;
  2. film kui kultuurinähtus, mis on osa millestki üldisemast – kultuurist, kunstist, ajaloost, moraalist jms. 

Film on kunstiliik, mis pakub ühtaegu nii jutustamis- kui ka kujutamisviisi võimalusi. Filmikeel kui eriomane märgisüsteem hõlmab pildi ja heli, ruumi ja aja kujutamist ning organiseerimist (vt filmikunsti kohta lähemalt: Lotman 2004 ja Stam 2011).

Tänapäeva filmikunsti esteetiliste väljendusvahendite kolm põhiüksust on a) pildiline kujutis, b) verbaalne tekst ja c) heli. Need moodustavad sümbioosis toimiva filmikeele, mida võib analüüsida üksikute väljendusvahendite kaupa, kuid mida saab mõista vaid kunstilise tervikuna.

Filmianalüüsi töölehele sobivad järgmised põhiküsimused:

  1. Mis on filmi teema? Mis aja(stu)s ja paigas tegevus toimub?
  2. Milline on filmiloo süžee? Tee sellest lühikokkuvõte (sünopsis).
  3. Kes on peategelane, kes on teised tegelased? Millised on nendevahelised suhted?
  4. Millised on esmased vaatamismuljed? Millised küsimused vaatamisel tekkisid?
  5. Kuidas see film seostub klassis õpitud teemadega, tänapäeva eluolu ja õpilase endaga?
  6. Milliseid žanrilisi või stiililisi väljendusvahendeid on filmis kasutatud?

Detailsemalt võib analüüsida filmi süžeed. Näiteks võib koostada töölehe, kus on küsimused kõigi filmiloo sõlmsündmuste ja oluliste tegevusliinide kohta. Filmi vaatamise ajal võib õpetaja viidata süžee võtmekohtadele.

Detail, kujund, sümbol ja motiiv on filmikeele eriomased märgid, mis kujundavad filmi terviktähendust. Soovitatav on teha vaatamispause, mille jooksul õpetaja juhib tähelepanu tähenduslikele režiidetailidele ja filmikaadritele.

Filmianalüüsi käigus tuleb esile tuua põhjus-tagajärg-suhteid, näidata kaadrite ja stseenide omavahelisi kausaalseid seoseid, ühendamaks sündmusi ja selgitamaks tegelassuhteid. Seoste ahel algab juba filmi esimesest kaadrist ja lõpeb viimase kaadriga. Seoseid võib vaataja tabada nii detailides, kujundites ja motiivides kui ka suuremate väljendustasandite vahel.

Kuna film on mitme kunstikeele sulam, võib filmidest leida eri kunstiliikide elemente (teater, muusika, kirjandus, kujutav kunst, arhitektuur). Ühtlasi kajastab iga film mingi koha ja ajajärgu eluolu, pakkudes rohkesti sellekohast informatsiooni, mida vaataja peab ära tundma.

Filmianalüüsi osaks on arutelud filmis käsitletud teemadel, mida õpilased võivad ise kas vaatamise ajal või järel kirja panna (seda võib teha interaktiivsetes keskkondades, nagu Kahoot, Socrative jt). Arutelu eesmärk on näidata, kuidas filmikunst aitab teadvustada ja lahendada ühiskondlikke probleeme, kujundada moraalseid hoiakuid ja tõekspidamisi, ärgitada publikut kaasa mõtlema ja arvamust avaldama. Seepärast on diskussioon üldinimlike ja ühiskondlike alusväärtuste üle filmivaatamise loomulik jätk, mis päädib sõnumi (idee) mõistmisega.

Õpilastel on keeruline rääkida filmist, kui nad ei tunne filmikunsti sõnavara ja filmianalüüsi termineid (vt filmimõistete loendit – http://cect.ut.ee/tegevus/visuaalkultuur/filmim6isted.pdf (Maran 2007). 

Kindlasti ei pea filmitermineid peast defineerima, piisab sellest, kui õpilane seletab neid omasõnaliselt ning kasutab filminduse põhimõisteid filmianalüüsis õigesti. Kuigi film on igapäevane meedium, ei saa eeldada, et õpilased orienteeruvad filmimaailma terminites eksimatult.

Mitmed filmianalüüsis kasutatavad mõisted kattuvad õpilastele tuttavate kirjandusteaduslike terminitega, näiteks teema, narratiiv, lugu, proloog, vaatepunkt, jutustaja, autoritekst, süžee, faabula, karakter, tegelaskõne, dialoog, kompositsioon, stiil, žanr jt. Filminduse terminoloogiat tuleb siiski pidevalt seletada ja üle korrata. Didaktilise materjalina võib õpetaja koostada suures formaadis filmiterminite plakati ehk vaatmiku, mida võib esitleda klassiruumi seinal.

Filmi tuleb analüüsida teisiti kui kirjandusteost. Kui fiktsionaalne kirjandusteos on autori individuaalse kujutlusakti väljendus, siis film valmib stsenaristi, režissööri, operaatori, kunstnike ja paljude teiste osapoolte ühistööna. Raamatu lugejal on võimalus jutumaailma endale meelepärasel viisil ette kujutada, filmikeel seevastu pakub vaatajale tunduvalt rohkem audiovisuaalseid valmislahendusi, kuhu on kompleksselt haaratud paljud väljendusvahendid. 

Kursuse jooksul käsitletavad tervikteosed (nii filmid kui ka raamatud) valib üldjuhul õpetaja, õpilastel on soovitav enne filmi vaatamist läbi lugeda kirjandusteos. 

Kirjandus- ja linateose võrdlus ei pea hõlmama teoseid tervikuna, piisab ka mõne raamatuepisoodi ja filmistseeni võrdlevast lähivaatlusest. Õpilased võivad koostada sarnasuste ja erinevuste nimekirja Venni diagrammi põhimõttel. Tasub veel mõelda žanritunnuste või stiiliregistrite kokkukõladele, ent ka põhjustele, miks režissöör on oma filmitõlgenduses raamatut muutnud. 

Küsimused, millele saab raamatu ja filmi võrdluses toetuda:

  1. Milliseid erinevusi olustiku- või tegelaskujutuses märkad?
  2. Kuivõrd on säilinud või muutunud jutustaja- ja tegelaskõne?
  3. Mil määral on režissöör oma filmitõlgenduses nihestanud kirjandusteose žanri või stiili?
  4. Milliseid kunstilisi efekte (detaile, kujundeid) on filmi lisatud ja mis eesmärgil?
  5. Milliseid elamusi ja emotsioone tekitas raamat, milliseid aga film?
  6. Kas film vastab ettekujutusele, mis tekkis raamatut lugedes? 

Sageli soovitakse arutleda selle üle, kumb kunstiteos on õnnestunum – kas raamat või film? Õpilased saavad siin valida seisukoha ning sõnastada õigustatud poolt- ja vastuargumente. Samuti võib harjutada vastasseisukohtadega polemiseerimist ehk debatti, veenmaks kuulajaid, et nende positsioon on kõige õigem.

Praktiline filmiõpe keskendub filmitegemise eesmärgil tehniliste oskuste ja loomingulise mõtlemise arendamisele. Filmitegemine eeldab süvenemist alusmaterjali ja loovaid lahendusi, mille käigus vaagitakse teemakäsitluse, vaatepunktivaliku ja kujutamisviisi võimalusi. 

Praktiline filmiõpe võib sisaldada tegevusi, kus õpilane:

  • loeb läbi ühe algstsenaariumi ja režiistsenaariumi, võimalusel võrdleb neid omavahel;
  • tutvub valitud filmi kadreeringuga, režissööri, operaatori ja kunstniku eksplikatsioonidega;
  • tutvub võttekohtade fotodega, dekoratsiooni ja kostüümi eskiisidega;
  • vaatab filmitud näitlejaproove, pöörab tähelepanu režissööri juhtnööridele;
  • teostab iseseisvalt ühe stseeni kadreeringu ja esitab selle ühisaruteluks;
  • vaatab õppefilmi (nn making off-filmid) või loeb raamatut filmi valmimise protsessist, teeb sellest kokkuvõtte;
  • külastab võimalusel mängufilmi filmimist kas natuuris või paviljonis, kirjutab sellest vaatlusblogi;
  • teeb kaameraga ühe kadreeringu näidisfilmimise, kasutab selleks filmi väljendusvahendeid (nt kaadri eri suurused, kaamera liikumine, võttepunktid, valgus, duublid);
  • vaatab läbi filmitud materjali ning valib arutelu tulemusena montaažiks duublid;
  • tutvub arvutis mõne lihtsama filmimontaaži programmiga (leidub igas Windowsi operatsioonisüsteemis);
  • teostab filmitud videolõikude montaaži ja helindamise, võimalusel ka värvikorrektsiooni;
  • korraldab publikule oma filmi esilinastuse.

Valik tegevusi enne filmi vaatamist (pre-viewing)

  • Filmikatkendi näitamine. Naljakas või põnev filmikatkend enne pikemat filmivaatamist või raamatulugemist võib toimida reklaamina, mis tekitab õpilastes huvi. Motiveerivalt võib mõjuda ka filmi- või raamatutreiler ehk eelreklaam (vt M. Karu teose „Nullpunkt“ põhjal valminud treilereid: https://www.youtube.com/watch?v=pNtbH-1eMQM ja https://www.youtube.com/watch?v=T5R1m-7CFd8).
  • Ennustamine filmikatkendi või -treileri põhjal. Filmikatkendi või -treileri põhjal võivad õpilased ennustada, millest filmis jutustatakse, kes on tegelased ja mis nende vahel juhtuma hakkab? Õpetaja peab ühtlasi selgitama, mis on filmi vaatamise eesmärk ja osutama, millele tuleks filmi vaatamise ajal tähelepanu pöörata.
  • Tutvumine taustinfoga. Filmi mõistmiseks on enamasti vaja tunda kujutatud ajajärgu eluolu, selle ühiskondlikku ja kultuurilist tausta ning hankida kasulikku infot filmiarvustustest ja intervjuudest, seda ka näiteks režissööri filmograafia kohta. Mõnikord tuleb õpilastele eelnevalt seletada möödunud aegade või võõraste kultuuride artefakte tähistavate sõnade tähendusi.
  • Kohtumine filmitegijatega. Vahetu kohtumine mõne produtsendi, näitleja, stsenaristi, režissööri, operaatori, monteerija, kunstniku, heli- või valgusrežissööriga on õpilastele väärtuslik kogemus, mis motiveerib süvenema filmikunsti maagiasse.
  • Filmiõppe töötoad. Neis proovitakse ja harjutatakse praktilise filmitegemise võtteid, näiteks sünopsise, stsenaariumi ja loojoonise kirjutamist, kaameratööd ja filmimist, kadreerimist ja filmimontaaži, helindamist, eriefektide lisamist, subtitreerimist, eri žanris lühifilmide või arvutianimatsioonide loomist.
  • Lühifilmide või videoklippide loomine. Eesmärk on pakkuda õpilastele praktilist filmitegemise kogemust, pidades silmas režii põhitõdesid ja kasutades lihtsamaid tehnilisi lahendusi, nt nutitelefonidega filmimine ja arvutis monteerimine. Õpilased võivad kirjandusteose peatüki või episoodi põhjal teha oma lühifilmi või videoklipi.

Valik tegevusi filmi vaatamise ajal (concurrent viewing) 

  • Märkmete kirjutamine. Aktiivne filmivaataja teeb märkmeid, kirjutades üles märksõnu tegelaste välimuse, mõtete ja käitumise või kujutatud olustiku kohta. Kirja võib panna spontaanseid küsimusi ja isiklikke muljeid. Märkmete ülestähendamise strateegia kui akadeemiline lähenemisviis on abiks filmi hilisemal analüüsil.
  • Mitmesugused vaheülesanded. Filmi võib vaadata osadena, vaheülesanneteks sobivad näiteks a) küsimustele vastamine filmilõigu põhjal, b) tegelas- või jutustajakõnest uute sõnade leidmine, c) mitmesugused kirjeldavad ülesanded filmi tausta, sündmustiku ja sisu kohta.
  • Üksikkaadri seiskamine. See võimaldab õpilastel filmi kohta koheselt küsida ja õpetajal ka vastata. Samuti võib õpilastele anda ülesande a) leida mõnelt üksikkaadrilt ajaloolist või kultuurilist informatsiooni või b) analüüsida seisatud üksikkaadri kompositsiooni, plaanisuurust ja rakurssi.
  • Interaktiivne dialoog. „Veebikeskkond TodaysMeet võimaldab õpetajal luua ruumi, kus saab tekitada dialoogi, ning seda väga mugavalt lingi abil klassiga jagada. Trüki vaid küsimus ja oota vastust, jaga selgitusi ning suuna õpilaste tähelepanu vaikselt soovitud asjadele. Õpilased istuvad sülearvutite taga ning toksivad vastuseid õpetaja esitatud küsimustele, olgu see siis vaadatava filmi, kodus tehtud eeltöö või huvitava keelekasutuse kohta. Mitte kõik õpilased ei pea vestlusest aktiivselt osa võtma. Piisab, kui leidub keegi, kes küsimusele vastust teab ja seda grupiga jagab.“ (Semidor 2016)

Valik tegevusi filmi vaatamise järel (post-viewing)

  • Rollimäng / sotsiodraama. Õpilased esitavad filmist ühe või mitu stseeni: jagatakse rollid, keskendutakse filmisüžees esinenud probleemsituatsioonile. Tegelaskõnet ei pea täpselt jälgima, pigem improviseeritakse. Peale stseeni läbimängimist analüüsitakse ühiselt seda probleemolukorda tegelaste käitumise ja väärtushoiakute vaatenurgast.
  • Arutelu. Eesmärk on kasvatada teadlikku filmipublikut, kes arendab nii oma esteetilist maitsemeelt kui ka kujundab eetilisi tõekspidamisi. Aruteluks võib valida moraalseid dilemmasid, tõstatada väärtuskasvatuslikke küsimusi, väidelda elu ja kunsti suhete teemal või võrrelda filmis kujutatud eluolu siinse ja praeguse ühiskonnaga. Õpetaja peaks filmi keskseid teemasid omalt poolt veel lahti seletama ja edasi arendama. Mõistagi ei pea arutelu toimuma vaid filmi lõpus, vaid seda võib teha sobilike vaatamispauside ajal.
  • Filmiarvustuse kirjutamine / lühiuurimuse koostamine. Ülesandeks on kirjutada paarisajasõnaline arvustus, mis tooks välja linateose tugevused ja nõrkused ning annaks filmile põhjendatud hinnangu ja soovituse. Harival eesmärgil võib koostada ka lühiuurimuse mõnel filmiga seotud teemal, mis lõimuks juba mõne teise õppeainega (nt Klaus Härö mängufilmi „Vehkleja“ põhjal võiks koostada lühiuurimuse vehklemisspordi ajaloost).
  • Eri filmiversioonide võrdlus. Eesmärk on näidata, kuidas üht ja sama kirjandusteost või selle episoodi on lavastanud erinevad režissöörid või milliseid rollilahendusi pakuvad eri näitlejad (nt don Quijote võitlusstseen tuuleveskitega või Hamleti olla-või-mitte-olla-monoloog). Selline võrdlus annab väga hea ettekujutuse filmikunsti väljendusvahendite lõpututest valikutest ja variatsioonidest ning režissööri- ja näitlejatöö ainukordsusest.

 

  • Bo, B. 2008. The Differences Between Novels and Films – Enhance Literature Teaching by Using Films. – US–China Education Review, 5 (7), 58–61. 
  • Champoux, Joseph E. 1999. Film as a teaching resource. – Journal of Management Inquiry, 8 (2), 240–251. 
  • Golden, J. 2007. Literature into Film (and Back Again): Another Look at an Old Dog. – English Journal, 97 (1), 24–30. 
  • Marcus, A. S., & Stoddard, J. D. 2007. Tinsel Town as Teacher: Hollywood Film in the High School Classroom. – History Teacher, 40 (3), 303–330. 
  • Moskovich, Yaffa; Simha Sharf 2012. Using Films as a Tool for Active Learning in Teaching Sociology. – The Journal of Effective Teaching, 12 (1), 53–63. 
  • Smith, Geoffrey Thomas 2009. Is Film an Effective Teaching Tool for High School Literature? A Master’s Research Project. Ohio University.
Eelmine
Järgmine
Accept Cookies