3. Nüüdisaegse õpikäsituse põhiprintsiibid

Anni Tamm

Mis on õpikäsitus? Missugune peaks olema nüüdisaegne õpikäsitus? Mis on konstruktivism ja milleks teha koostööd?

Ise õppima asudes või kellegi teise õppimist toetades seisame silmitsi kahe olulise küsimusega – kuidas ja mida peaks õppima? Teaduskirjandus nüüdisaegsest õpikäsitusest kirjeldab, millised on õppimiseks vajalikud tegevused, kuidas õppijate õppimist toetavalt õpetada ning milline on õppimiseks soodne keskkond. Käesolev peatükk lähtub paljuski Hollandi teadlaste de Kocki, Sleegersi ja Voeteni käsitlusest, kelle järgi on nüüdisaegse õppimise puhul kõige olulisem konstruktivistlik arusaam õppimisest, enesejuhtimine ning koostöisus. 

Konstruktivistlik arusaam õppimisest

Õppijate arusaam õppimisest ja õpetamisest mõjutab seda, kuidas nad õpivad ning milliseid tulemusi saavutavad. Kui õppimist mõistetakse pelgalt kui tähelepanemist, juhiste järgimist ja meeldejätmist, on õppija passiivne ega  pruugi õpitut sügavamal tasemel läbi töödelda.

Nüüdisaegne õpikäsitus tugineb konstruktivistlikule lähenemisele, mille järgi tähendab õppimine õppija kognitiivset aktiivsust – õppija tegeleb aktiivselt teadmiste konstrueerimisega. Õppimisel on oluline aktiveerida eelnevad teadmised ning siduda need uutega. Vastasel juhul jääb õpitu inertseks – õppija ei oska uut oskust või teadmist rakendada teistsugustes kontekstides.

Õppija konstrueerib aktiivselt teadmisi, sidudes olemasoleva uuega.

Nüüdisaegse õpikäsituse järgi on aine sisu – oskuste ja teadmiste – kõrval oluliseks õppimise eesmärgiks õpiprotsess ning sellega seotud oskused ja hoiakud. 

Õppijates tuleb arendada:

  • õpioskusi nagu informatsiooni otsimine, probleemide märkamine ja defineerimine ning lahenduste väljatöötamine;
  • suutlikkust oma õpiprotsessi analüüsida ja oma edusamme märgata;
  • suutlikkust end motiveerida ka siis, kui õppimine tundub raske;
  • suutlikkust tulla toime ebakindlusega ehk olukordadega, kus lahendamist vajav probleem, lahendusviisid, selleks vajaminevad oskused ja teadmised ning viimaks eesmärgi saavutatus on ebaselged ja vajavad õppijapoolset määratlemist.

Ennastjuhtiv õppimine

Õppimine ja õpetamine peab olema õppijakeskne – see tähendab muuhulgas, et vastutus õppimise eest lasub õppijal. Õppimise seisukohast on kõige olulisem see, mida teeb õppija ning vähem oluline see, mida teeb õpetaja. Õpetaja ülesandeks on korraldada õpikeskkonda viisil, mis võimestaks õppijaid ise eesmärke seadma ja lahendusi leidma. See tõstab õppijate pühendumist õppimisele ning pakub neile rohkem eduelamusi, kui nad tajuvad omaenda eesmärkide saavutamist.

Õppija vastutab õppimise eest, seab eesmärgid ja otsib lahendusi.

Enda tegevuse juhtimine ei viita aga igasugusele õppijapoolsele tegevusele. Oluline on siinjuures see, et õppijad oleksid oma eesmärkidele orienteeritud ning tegutseksid süsteemselt nende saavutamiseks. Näiteks on õppimiseks vajalik aktiveerida oma varasemad teadmised ja neid kriitiliselt hinnata, otsida informatsiooni ja ressursse, arutleda teistega, küsida küsimusi ja oma õppeprotsessi hinnata.

Uurimuslik õpe

Uurimuse käigus tuleb õppijatel püstitada hüpoteese, disainida ja viia läbi eksperimente ja vaatlusi ning saadud tulemusi tõlgendada. Selle asemel, et õpetada faktide meeldejätmist, tuleb õpetada õppijaid teaduslikult mõtlema ja tegutsema.

Uurimuslik õpe soodustab nii enesejuhtimist kui õpiprotsessi fookusesse seadmist – õppijad õpivad teemat tundma ennastjuhtiva uurimusliku tegevuse kaudu. Uurija rollis ei õpi nad ainult aine sisu, vaid ka seda, mida uurimuslik tegevus endast kujutab ja milliseid oskusi ja teadmisi see nõuab. 

Koostöine õppimine

Enesejuhitud õppimine ei tähenda, et õppida tuleb üksi. Koostöine õppimine  on tulemuslikum kui individuaalne või võistlev õppimisviis. Samas, nagu igasugune õppija tegevus ei ole enesejuhtimine, ei ole ka igasugune koos õppimine koostöisus.

Koostöine õppimine tähendab:

  • positiivset vastastikust sõltumist: õppijad tajuvad oma seotust ning mõistavad, et eesmärkide saavutamiseks on oluline teha koostööd. Üks õppija ei saa saavutada oma eesmärke ilma, et teised õppijad oma eesmärgid saavutaksid.
  • individuaalset vastutust: koostööks on vaja iga grupiliikme panust. Iga õppija sooritust hinnatakse ka eraldi, kuid selle eesmärgiks on teada saada, keda on vaja rohkem õppimisel toetada ja julgustada. Oluline on kõikide õppijate edasijõudmine.
  • koostöö üle reflekteerimist: grupil tuleb analüüsida, kui efektiivsed oldi oma tegevustes ja eesmärkide saavutamises. Reflekteerimine soodustab edasist koostööd õppimisel.

Koostööoskus ei ole aga miski, mis areneks õppijates iseenesest. Õppijates tuleb sotsiaalseid oskusi arendada ning toetada positiivsete suhete kujunemist rühmas.

Kokkuvõte

Õppimine peaks olema ennastjuhtiv ning koostöine. Õppida ei tule ainult konkreetse aine sisu, vaid ka õppimist ennast ja selleks vajalikke oskusi, sh enesejuhtimist ja koostööoskust. 


Kasutatud kirjandus on lisalugemise lehel.