6. Hindamine nüüdisaegses õpikäsituses

Triin Peitel

Mis roll on hindamisel traditsioonilises ja nüüdisaegses õpikäsituses? Kuidas hinnata õpikäsitust ennast ning selle nüüdisaegsust?

Hindamine mängib rolli nii õppijate tulemuste kui ka õppeprotsessi suunamise juures. Oluline on hinnata just neid teadmisi ja oskusi, mida soovime õppijates arendada. Faktiteadmiste hindamine võib viia selleni, et enamik õppijatest õpib materjali pähe ilma seda tegelikult mõistmata. Kui hindamisel lähevad arvesse aga näiteks õppija grupitöö oskused, pööravad õppijad rohkem tähelepanu grupitööks vajalike oskuste arendamisele ning demonstreerimisele. Hindamisviis seab seega sihi kogu õppimisprotsessile.

„Sa saad seda, mida sa mõõdad.“

Klassiruumis toimub kolme liiki hindamist:

  1. õppimise hindamine,
  2. hindamine õppimise eesmärgil,
  3. hindamine kui õppimine.

Õppimise hindamine on neist kõige klassikalisem. Selle eesmärk on reastada õpilaste akadeemilised tulemused hinnete alusel. Hindamine õppimise eesmärgil sisaldab erinevaid hindamisviise, näiteks vaatlus, iseenda ja kaaslaste hindamine ning portfooliod. Kolmandas variandis – hindamine kui õppimine – rõhutatakse õppija aktiivset rolli iseenda soorituse analüüsimisel erinevate kriteeriumite ja näidete alusel. Tagasisidestamine on sellisel juhul oluline ja pidev osa õppimisprotsessist, mitte lõpptulemusele antav hinnang. Nüüdisaegse õpikäsitusega sobib kokku just viimasena kirjeldatud hindamisprotsess.

Nüüdisaegse õpikäsitusega sobib hindamine kui õppimine.

Traditsiooniliselt on koolihariduses hinnatud produkti, milleks on enamasti õpilaste teadmised ja nende rakendamisoskus hüpoteetilistes olukordades. Peamine rõhuasetus on olnud info edastamisel õpetajalt õpilasele, pööramata tähelepanu sellele, kuidas õpilased teadmisi omandavad. Õpetajate õpikäsituse nüüdisaegsust peaksime hindama toimuva protsessi, mitte ainult soovitavate eesmärkide alusel, st kasutama hindamist kui õppimist.

Liikudes traditsiooniliselt nüüdisaegsele õpikäsitusele

  • muutuvad õppimise hinnatavad eesmärgid,
  • hakatakse hindama eesmärkide kõrval õppimisprotsessi.

Õpiprotsessis on oluline hinnata järgmisi aspekte:

  1. Millised on õppija võimalused eneseregulatsiooniks õppetöö kontekstis?
  2. Kui konstruktivistlik on õppimise protsess?
  3. Mil määral suunatakse õppijaid reflekteerima?
  4. Milline on õpetaja roll?
  5. Kui palju ja millisel kujul toimub koostöist õpet?

Õppija enesejuhtimine

Enesejuhtimise all mõistetakse õppija vabadust otsustada oma õpitrajektoori üle: mida, millal ja kuidas õppida. Seda saab kirjeldada dimensioonina, mille ühes otsas paikneb väline regulatsioon (õpetaja määrab kogu õpiprotsessi, valib õppesisu, selgitab mõistete ja teooriate vahelisi seoseid, teeb järeldusi) ning teises seesmine regulatsioon, mille puhul õppija ise määrab vähemalt osaliselt õpitava sisu ja vormi ning on aktiivne tegutseja ja mõtleja.

Enesejuhitud õppimine:

  • on protsess,
  • mille on algatanud indiviid,
  • see võib, aga ei pea tingimata hõlmama teiste abi,
  • selle käigus määratleb õppija oma õppimisega seotud vajadused,
  • püstitab lähtuvalt vajadustest õpieesmärgid,
  • leiab vajalikud ressursid eesmärkide saavutamiseks,
  • valib ja rakendab asjakohased õpistrateegiad eesmärkide saavutamiseks,
  • reflekteerib ja hindab oma õpitulemusi.

Koolis peaksime seega hindama, mil määral saab õppija kaasa rääkida oma õppimisega seotud vajaduste ning õpieesmärkide seadmise juures; millised võimalused on tal endal uurida ja välja selgitada sobivad ressursid ning õpistrateegiad nende eesmärkide saavutamiseks; kas ja kui palju saab õppija ise analüüsida ning välja mõelda, kuidas tema õpitulemusi mõõta võiks.

Täielikult enesejuhitud õppele ei ole meie haridussüsteemis võimalik kohe üle minna, aga õppija vastutust õppeprotsessis saavad nii lapsevanemad kui ka õpetajad järk-järgult suurendada toetades nende metakognitiivseid õpioskusi. 

Konstruktivism õppeprotsessis

Konstruktivistliku lähenemise keskmes on indiviid, kes kujundab ja loob (konstrueerib) oma teadmisi ja oskusi vastasmõjus keskkonnaga. Selle teooria kohaselt ei peegelda inimese teadmised objektiivset tegelikkust, vaid kujunevad inimese aktiivse tegutsemise ja tõlgenduste tulemusena. Kuna teadmisi ei saa anda otse inimeselt inimesele, peab õppimine olema õpilaste juhitud protsess, kus õpetaja roll on suunav ja toetav. Teadmiste loomisel mängivad olulist rolli õppija eelteadmised: igaüks mõtestab enda jaoks uut infot lähtudes olemasolevatest arusaamadest, mis võivad tugevasti mõjutada vastuvõtlikkust uutele teadmistele või uusi teadmisi moonutada. Seega käsitlevad konstruktivistid teadmisi mitte kui produkti, vaid kui protsessi.

Konstruktivism: teadmised on protsess.

Konstruktivstliku õppimisprotsessi juures peaks hindama, kuivõrd õppija loob ise enda jaoks teadmisi, avastades ja uurides informatsiooni, kontrollides senise info asjakohasust uue info valguses ning kujundades ümber arusaamu, kui need uue infoga arvestades enam ei kehti. Seega on oluline hinnata ka õppijate algteadmisi.

Ühe mudeli kohaselt võiks konstruktivistliku õppe puhul hinnata viie etapi toimimist:

  1. ideede loomine – õppijate eelteadmiste kindlaks tegemine; aluseks edasiste faaside kujundamisel;
  2. orientatsioon –  praktiline kokkupuude teemaga, vaatlus ja arutelud;
  3. ideede rekonstrueerimine – algteadmiste ümber konstrueerimine teaduslikeks teadmisteks läbi ühise probleemülesannete lahendamise ja eksperimentide;
  4. rakendamine – saadud teadmiste rakendamine uudsetes olukordades aitab leida probleemseid kohti õppijatel värskelt kujunenud teadmistes;
  5. refleksioon – analüüsitakse, kuidas iga õppija teemakohased teadmised protsessi käigus muutusid; see on tagasiside õppijale läbi enesehindamise võimaluse.

Refleksioon

Refleksioon on metakognitiivne protsess, mille eesmärk on kogemusest õppida.

Teadlased pole ühel nõul, milline on kõige parem refleksiooni mudel või millistest komponentidest refleksioon üldse koosneb. Üks võimalikest mudelitest, mida saab edukalt kasutada nii õpiolukordades kui ka igapäevasündmuste analüüsimisel, koosneb kolmest aspektist:

  1. mis? – kirjelda;
  2. mis siis? – arutle;
  3. mis nüüd? – tee kindlaks. 

Mis?
Mis siis?
Mis nüüd?

Teine võimalik meetod, mida on kasutatud õpetajate puhul, on suunatud refleksioon, kus kasutatakse stimuleeritud meenutuse intervjuud ja reflektiivseid arutelusid. Selle protsessi eesmärk on toetada reflekteerijaid nende teadmiste arendamisel, tuginedes nende praktilistele kogemustele ning sidudes kogemuspõhised teadmised uurimuspõhistega.

Suunatud refleksioon seob teooria ja praktika.

Refleksiooni kasutamist saab mõõta näiteks sageduse alusel: kui sageli suunatakse õppijaid oma kogemust läbi mõtestama ja sellest lähtuvalt edasisi plaane kohandama. Samuti võib refleksiooni puhul eristada kvalitatiivseid tasemeid (kirjeldus, põhjendus, kriitika esitamine ja arutelu) ning erinevaid fookusi (tehniline, praktiline ja tunnetuslik). On leitud, et refleksiooni kvaliteet tõuseb kaaslastelt saadud tagasiside abil. Seega võiks lisaks eneserefleksioonile mõõta ka seda, kas ja kui palju on õppijad suunatud oma kaaslasi tagasisidestama.

Tagasiside nii endalt kui kaaslastelt

Õpetaja roll

Õpetaja roll muutub nüüdisaegse õpikäsituse puhul pigem juhendavaks: ta toetab õppijat oma õpiprotsessi kujundamisel ja ellu viimisel, õppija ja õpetaja on partnerid. Seejuures on õpetaja eeskujuks suhtumise (avatud erinevatele ideedele, toetav ja julgustav), käitumise (nt õpetaja täiendab end pidevalt) ja oskuste (eneserefleksioon ja kogemusest õppimine) osas. Õpetaja jälgib õppijate õppimisprotsessi, mõtlemist ja tegevuste regulatsiooni; pakub metakognitiivset juhendamist (nt ajaplaneerimine, õpiaja- ning koha valik) ning stimuleerib õppijate refleksiooni ja aktiivset osalust ning kaasamõtlemist. Näiteks on matemaatika tunni puhul leitud, et teemakohane dialoog, arutelud ning lahenduskäikude suuline selgitamine aitab märkimisväärselt kaasa õpilaste matemaatika-alasele arengule. Õpetaja muudab õpiprotsessi võimalikult elulähedaseks, viies õppimise ka klassiruumist väljapoole.

Õpetaja on hoiakute, käitumise ja oskuste eeskujuks.

Koostöine õpe

Koostöine õpe seisneb koos tegutsemises ühise eesmärgi nimel nii, et  maksimeeritakse nii enda kui ka kõigi teiste grupiliikmete õppimine.

Grupitöö efektiivsuse hindamiseks on viis olulist aspekti:

  1. Positiivne vastastikune sõltuvus – ükski grupi liige ei saa edu saavutada ilma teiste edukuseta. Näiteks võib õpetaja anda erinevatele liikmetele ühe osa suuremast ülesandest.
  2. Individuaalne vastutus – iga õppija teeb ära oma osa ülesandest. Individuaalset vastutust suurendab ka positiivne vastastikune sõltuvus, kuna nii tunnevad liikmed vastutust ka teiste jõupingutuste toetamise ees.
  3. Näost-näkku suhtlus, kus õpilased aitavad ja arendavad üksteist – jagavad ressursse ja annavad tagasisidet, analüüsivad üksteise järeldusi ning arutluskäike. Selle jaoks on oluline, et grupi liikmed istuvad teineteise läheduses ning neil on võimalused arutlemiseks.
  4. Sotsiaalsed oskused – enne grupitööle asumist ja selle käigus on oluline õpetada ja läbi rääkida sotsiaalsete oskuste teema. Eriti olulised on aktiivne kuulamine, ideede ja ressursside jagamine, teiste ideede konstruktiivne kommenteerimine, oma käitumise eest vastutuse võtmine ja demokraatlik otsustamisprotsess.
  5. Grupitöö ja -toimimine – õppijad reflekteerivad oma edasimineku ning töösuhete üle. Abistavad küsimused: mida oleme saavutanud? Mida on veel vaja saavutada? Kuidas me seda saavutada võiksime?

Üldiselt soovitatakse grupitööd teha 3-4liikmelistes gruppides. Efektiivse grupitöö kujundamisel mängib olulist rolli õpetaja, kes loob struktureeritud keskkonna ning selged ootused õppijate töö ja käitumise kohta.

Kokkuvõte

Nüüdisaegse õpikäsituse kohaselt peaksime rohkem tähelepanu pöörama õpiprotsessi, mitte pelgalt tulemuste hindamisele. Seejuures on esialgse mudeli kohaselt oluline hinnata õppija võimalusi enesejuhtimiseks, refleksiooniks ning koostööks, samuti õppe konstruktivistlikkust ja õpetaja rolli kogu protsessis.

Tervikprotsessi pidevast hindamisest on kasu ka väljaspool kooli.

Tasub meeles pidada, et nüüdisaegsest õpikäsitust ei räägita vaid kooli kontekstis – õppijateks ja ka õpetajateks on kõik inimesed. Arusaam hindamisest kui igapäevasest edasiviivast protsessist on kasulik nii tööalaselt kui ka isiklike eesmärkide saavutamisel. Hindamine ei ole mitte lõppfaas, nagu seda on traditsioonilises õpikäsituses lõpueksamid, kus kontrollitakse teadmisi ning edasist arengut ei toimu. Pigem on hindamine pidev protsess, mis aitab läbi mõelda tehtu tugevused ning edasised arenguvõimalused. Just sellisel kujul saame rääkida hindamisest kui elukestva õppe osast.


Kasutatud kirjandus on lisalugemise lehel.