Liigu edasi põhisisu juurde

Kaasaegse noortevaldkonna kujunemisest Eestis

1.3. Huvihariduse käsitlus noorsootöö osana

Kaasaegse haridus- ja noorsootöö kujunemise kontekstis on huvihariduse staatus olnud keeruline ja mitmeid väljakutseid esitav.

Keerukuse aluseks on olnud ühelt poolt huviharidust pakkuvate institutsioonide – huvikoolide – osatine soov olla koheldud võimalikult sarnaselt üldhariduskoolidega. Seda nii sotsiaalsete garantiide võtmes (nt palk ja puhkus) kui ka ühiskondliku väärtustamise või ametikoha prestiiži võtmes. Seejuures tuleb arvestada, et noorsootöö kui valdkonna mõistmine ja väärtustamine on olnud võrreldes üldharidusega kesisem ühiskonnas tervikuna, mis on väljendunud ka nt palganumbrites. Teisalt on ka noorsootöö määratlused nt definitsioon ja põhimõtted olnud osaliselt rasked aktsepteerida kohati väga formaalhariduslikke lähenemisi viljelevas huvihariduses – noore vaba tahe, omaalgatus, osalus, võrdne partnerlus jmt olid varasemalt harjumuspäraste pedagoogiliste käsituste kontekstis tavatud. 

Omaette sammas huvihariduse ja noorsootöö määratluste ebamäärasuses on olnud üldhariduskoolis olemasolevate ametikohtade – huvijuhtide – seostamine küll formaalhariduse, küll huvihariduse, küll noorsootööga.

2006. aastal heakskiidetud huvikooli seadus oli üks sammudest, millega püüti seda selgusetust vähendada. Vähemalt paberil see ka mõneks ajaks õnnestus. Nimelt defineeriti seaduses, et „Huvikool on haridusasutus, mis tegutseb noorsootöö valdkonnas ning loob huvihariduse omandamise ja isiksuse mitmekülgse arengu, sealhulgas oma keele ja kultuuri viljelemise võimalused huvihariduse erinevates valdkondades“ (HKS §3). Seadusega muudeti paindlikumaks mh ka õppekavade korraldust ja loobuti riiklikest õppekavadest, kuna omavalitsustel, kes olid toona valdavalt huvikoolide pidajad, pidi koolipidamise juures olema ka õigus paindlikult reguleerida õppesisu – mida riiklik õppekava olemasolu ei võimalda piisavalt – ning seeläbi ka õppe maksumust. Teisalt kujunes oluliseks eesmärk suurendada huvihariduse õppe vastavust erinevate noorte vajadustele ning  huvidele: näiteks peeti sellest, et kõik muusikakoolid õpetaks ühte ja sama õppesisu, olulisemaks vajadust arvestada individuaalselt iga noore nö stardipakku ja arengueesmärke. Lisaks kehtestati seaduse rakendusaktina ka huviharidusstandard, kus kirjeldati mitmeid väärtuspõhiseid määratlusi, mis pidi suurendama kooskõla noorsootöö väärtusruumiga. Huviharidusstandardi loomise mõte tuli toona kehtinud lähenemisest kõrghariduses, kus lisaks seadusele reguleeris kõrgkoolide õppetegevust ja õppekavasid ka kõrgharidusstandard. Huviharidusstandardis määratleti huvihariduse ühtsed nõuded Eestis ja sellest kujunes formaalselt huvikoolide tegevuse alusdokument. Huviharidusstandardis kehtestati huvihariduse eesmärgiks „luua võimalusi isiksuse mitmekülgseks arenguks ja toetada noore kujunemist hästi toimetulevaks ühiskonnaliikmeks“ – eesmärk, mis peegeldab noorsootöö definitsiooni. Lisaks sätestati hulk põhimõtteid, mille alusel huviharidus:

  1. põhineb noorte osalusel ja vabal tahtel;
  2. põhineb huvialade ja noorte võrdsel kohtlemisel;
  3. toetab noorte arengut, iseseisvust, omaalgatust, initsiatiivi, aktiivsust;
  4. pakub noortele eduelamusi ja tunnustust;
  5. pakub noortele huvialaga tegelemise ja selle tunnetamise rõõmu;
  6. arendab loovust ja sotsiaalseid oskusi;
  7. on avatud, positiivne ja noori julgustav.

Huvihariduse ülesandeks määratleti noorte loomevõimete avastamine ja kavakindel arendamine, et aidata kujuneda isiksusel, kes:

  1. mõtleb loovalt;
  2. oskab oma tegevust eesmärgistada, kavandada ja hinnata;
  3. suudab valida, otsustada ja vastutust kanda;
  4. suudab analüüsida ümbritsevat tegelikkust;
  5. oskab teha tööd, on valmis koostööks;
  6. mõistab teadmiste ja pidevõppe tähtsust ning oskab õppida.

Sellised määratlused pidid saama aluseks õppekavade arendamisele huvikoolides ja ühendama noorsootöö formaalsema ja mitteformaalsema osa ühtsetel alustel põhinevaks valdkonnaks. Eelkirjeldatud seadusemuudatused ei olnud huvikoolide esindusliitude hulgas valdavalt teretulnud ja tekitasid mitmeid reaktsioone, küsimustest kuni vastuseisuni.

Toonasest seadusmuudatustest ilmunud infoteatmik https://www.hm.ee/sites/default/files/huvikooli_seadus_kommentaaridega_ja_huviharidusstandard.pdf

Huvitegevuse mõistest

Huvikooli seaduse muudatustele lisaks käsitleti huvihariduse valdkonna olemust ka riiklikus strateegiadokumendis „Noorsootöö strateegia 2006-2013“, kus ühe valdkonnana noorsootöös oli kirjeldatud „Noorte huviharidus ja huvitegevus on pikaajaline (huviharidus) või lühiajaline (huvitegevus) süsteemne juhendatud tegelemine huvialaga vaba tahte alusel tasemeõppest ja tööst vabal ajal süvendatud teadmiste ja oskuste omandamiseks valitud huvialal“.

Huvitegevuse mõiste kasutuselevõtt tulenes eelkõige reaalsusest praktikas, kus palju nn „ringitegevust“ ei mahtunud huvihariduse mõiste alla (nt õppekava olemasolu). Samas oli ühiskonnas just sellistes ringides osalemine midagi, mille toetamine oli laiemalt mõistetav  – nii olid poliitilised arutelud juba varasemaltki rääkinud nn „ringirahast“ st riigieelarvelisest toetusest igale noorele, et ta saaks osaleda huviringis.

2014. aastal hakati töötama välja riiklikku toetussüsteemi noorte huvialadega tegelemise toetamiseks. Seda tööd juhtis alguses Haridus- ja teadusministeerium ja hiljem Kultuuriministeerium (valitsuskoalitsiooni kokkulepete tõttu). HTM 2014. aastal väljatöötatud kontseptsioonis on mõistet selgitatud järgmiselt: „Huvitegevuse legaaldefinitsiooni Eestis ei ole. Sisuliselt on huvitegevus noore mitmekülgseks arenguks võimaluste loomine süsteemse juhendatud mitteformaalse õppimise kaudu (so tähenduselt sama, mis kogu noorsootöö definitsioon, samasisuline on ka huvihariduse mõiste).

Kontseptsioonis on tulenevalt valitsusliidu programmi sõnastusest kasutatud terminit „huvitegevus“ nii huvihariduse kui huvitegevuse kohta.“ https://valitsus.ee/uudised/valitsuse-kabinetinoupidamise-paevakord-5-marts-2015

HTM esitatud kontseptsioon: https://eelnoud.valitsus.ee/main#9MTiVHrJ

Kultuuriministeeriumi koostatud kontseptsioonis on „huvitegevus on kontseptsiooni kohaselt juhendatud, regulaarselt toimuv, kvaliteetne ning last arendav tegevus.“ (link https://www.kul.ee/uudised/huvitegevus-peab-olema-lapse-pohioigus-mitte-luksuskaup)

https://valitsus.ee/uudised/valitsuskabineti-10032016-noupidamise-paevakord

KUM eistatud ja VV heakskiidetud kontseptsioon: https://dok.hm.ee/et/document.html?id=5d5afecc-ef2a-4ba9-9f10-c947771362b5

Lisaks huvikooli seaduse muutmisele, avaldasid olulist mõju noorsootöö ja huvihariduse suhetele ka muutused haridusvaldkonnas. Eelkõige aga ühinemine Euroopa Liiduga ja osalemine protsessides, kus hariduse liigitamine informaalseks, mitte-foemaalseks ja formaalseks hariduseks kujunes ka mitmete muutuste aluseks haridussüsteemis (nt VÕTA e varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise kujunemine), aga ka noorsootöös (noorsootöö käsitlemine mitte-formaalse õppimisena, sellekohased koolitused ja metoodikate arendamine). Mitte-formaalse õppe definitsioonidele ja tunnustele vastasid Eestis nii huviharidus kui noorsootöö. Mõlema väärtustamine ning noore poolt õpitu ja kogetu arvestamine olid teemad, mis suurendasid ühisosa – vähemalt ametkondlikus vaates.

Huvihariduse ja huvitegevuse mõistetest hariduse ja noorsootöö taustal on põhjalikum arutelu nt siin:

https://kultuurikoda.eu/hariduse-positsioon-eesti-uhiskonnas-ja-hariduses-egge-kulbok-lattik-anneli-saro/

Hinnanguliselt võib väita, et huvihariduse lõimimine noorsootööga on siiski olnud raske ja ei ole terviklikult teostunud. Sama võib väita ka huvihariduse ja üldhariduse (formaalhariduse) lõimingu kohta.

Noorsootööga on leitud mõiste „noortevaldkond“ all siiski teatav ühisosa, abiks on olnud ka järjekindel ühiste koolituste korraldamine. Lisaks avas huvihariduse käsitlemine noorsootöö osana huvikoolidele võimaluse saada infrastruktuuri arendamiseks toetust Euroopa Liidu tõukefondide vahenditest – aastatel kuni 2015 said mitmed Eesti huvikoolid korda tehtud just tänu sellele. Kuid üldiselt on huvihariduse ja noorsootöö vaheline koostöö pigem sõltuv inimestevaheliste suhete kujunemisest kohalikul tasandil. Riiklikul tasandil on alates 2020 suurenenud ka huvihariduse eraldi käsitlemine administratiivses korralduses.

Lisalugemist:

Eelmine
Järgmine
Accept Cookies