6.2. Noorte uurimise ajaloost Eestis

Noorsoouuringute alguseks saab ilmselt lugeda Kuksi poolt 1922 aasta veebruaris tehtud küsitlusuuringut Eesti koolinoorsoo ideaalidest, milles osales 54902 eesti rahvusest 8- kuni 20-aastast ja vanemat õpilast. Suure töömahu tõttu avaldati selle analüüsid alles 12 aastat hiljem (Kuks 1934). 1940 aastal avaldas enam kui 6000 koolilast testinud Juhan Tork oma uurimistöö Eesti laste intelligentsist. Tork (1940) oli esimene, kes tõlkis ja kohandas Eesti oludele USAs loodud testi ja tõi intelligentsuse ja testimise teema süstemaatilise käsitluse tasandil eesti kultuuriruumi. Torki andmestik säilis ning on aluseks Olev ja Aasa Musta võrdlusuuringule (2013).

Süstemaatiliste noorsoouuringute algus

Kuigi nende noorsoouuringute tulemusi kasutati pedagoogilises tegevuses, peeti pärast nõukogude võimu kehtestamist ka Eestis sotsioloogiat pikka aega kodanlikuks väärteaduseks (Rämmer jt 2015, Opermann ja Vihalemm 2017).

Pärast iseseisvuse kaotamist 1940. oli Eestis moodne sotsiaalteadus keelatud, normaalsed isiklikud ja intellektuaalsed sidemed muu maailma uurijatega katkesid. Mõningane muutus tuli Hruštšovi sula ajal 1960. alguses (poliitiliselt angažeeritud ja partei kontrolli all), kui hakati lubama sotsioloogiliste küsitluste läbiviimist.

Esimesed sõjajärgsed haridus- ja noorsoouurimused Eestis tehti 1960-l samaaegselt Leningradi ja Moskvaga. Nende algatamisele aitas kaasa avatud ideoloogiline atmosfäär, võõrkeelteoskus ja kontaktid välisilmaga mistõttu pinnas Lääne teaduse arengust kogemuse üle võtmiseks siin soodsam. Peamisteks empiiriliste uurimuste keskusteks kujunesid Tartu Riiklik Ülikool, Teaduste Akadeemia ja Eesti Raadio (Titma 2002b).

Esimesed noorsoouurijad olid ka ise noored, kes võtsid andmete kogumisel eeskujuks Lääne uuringute metoodika. Peamiseks meetodiks olid kvantitatiivsed küsitlusuuringud, mis võimaldasid analüüsida ühiskonna muutusprotsesse. Uuringutulemusi uuriti statistiliste meetoditega. Samas jäi ainsaks lubatud tõlgenduseks marksism-leninism.

1966 aasta keskkoolilõpetajate ankeeti illustreeriti ametlikest dokumentidest eristamiseks ja noori vastama motiveerimiseks karikatuuridega. Sellest küsitlusest kasvas hiljem välja Eesti Longituuduuring. Allikas: Eesti Sotsiaalteaduslik Andmearhiiv.

Esimese sõjajärgse noorsoouuringuna neist võib esile tõsta TRÜs tehtud 1966 aasta eestikeelsete keskkoolilõpetajate uuringut, millest kasvas välja esimene põlvkonna eluteeuuring. Peamisteks teemadeks olid noorte eluplaanid, väärtused, suhted teistega, haridusplaanid ja karjääritaotlused. Longituuduuringu ümber kogunenud teadlased panid aluse hilisemale haridussotsioloogia laborile, mille eelkäijaks võib pidada 1969. aastal tööd alustanud kommunistliku kasvatuse laborit (Liimets 2011, Opermann ja Vihalemm 2017).

Järgnevatel aastatel läbiviidud küsitlustes andsid tooni haridus-ja tööhõivepoliitilised teemad. Suurematest uuringutest tasub esmalt nimetada Heino Liimets poolt 1979 algatatud koolinoorte elustiili uurivat Pingist pinki küsitluste seeriat, mida jätkas Airi Liimets.

Kõige laiahaardelisemaks uuringuks saab nimetada Mikk Titma poolt käivitatud Põlvkonna Eluteede longituuduuringut, mis jälgis ka keskhariduse omandajate hilisemaid elusündmusi. Algselt Balti koostööna kavandatud projektiga liitusid teiste regioonide uurijad. Esimene etapp viidi läbi 15 NSVL regioonis 1982-1983 ja haaras 45 000 vastajat ja keskendus peamiselt eri regioonide koolisüsteemide võrdlusele. Järgmistes etappides (1986, 1992-1993) keskenduti ühiskonda sotsialiseerumise strateegiatele. Viimastes etappides (1997-1998, 2004-2005) vaadeldi elusündmusi postsovetlikes riikides.

1970ndatel institutsionaliseerusid noorsoouuringud Tartus erinevate uurimislaboritena. Kommunistliku kasvatuse laborina alustanud haridussotsioloogia töörühma kuulusid Mikk Titma, Paul Kenkmann ja Jüri Saarniit. Kõrghariduse (süvauuringute) laborit juhtis Valdo Ruttas, kriminoloogialaborit Eduard Raska ja pereuuringute laborit Ene-Margit Tiit. Empiirilise ühiskonnauurimise alustajad tulid sotsioloogiasse teistest sotsiaal- ja humanitaarteadustest.

Nõukogude ajal viidi Eestis riikliku finantseerimise toel Haridusministeeriumi ja Teaduste Akadeemia kaudu läbi suuremahulisi uuringuid. Nende eesmärgiks oli leevendada tollast majandussüsteemi vaevavaid probleeme (näiteks üleliiduliste ettevõtete tööjõuvajadust haridussüsteemi ümberkohandamise kaudu) mis omakorda viis noorsoouurijate professionaalsuse väljakujunemiseni. Sotsiaaluurimuste tulemused leidsid nõukogudeajal teatud osas rakendust sotsiaalstatistika rollis, kuna tolleaegne ametlik statistika maalis ühiskonnast nappide joontega ja poliitilistest eesmärkidest lähtuva ühekülgse portree. Sotsioloogilised uurimistulemused aitasid kohati ka kaasa sotsiaalelu valdkondade arengutele: meediakanalite areng auditooriumi koosseisu ja huvide seisukohalt, ülemaalise õpilaste kutsesuunitlusvõrgu loomine noorte töökarjääre kujundavate tegurite, noorte tulevikuplaanide ja orientatsioonide põhjal (Saarniit 2000).

Noori kujutati ette kõige optimistlikema ja vähem ohtliku grupina keda sai empiiriliselt uurida. Ideoloogilistele alustele vaatamata olid noorteuuringud empiiriliselt laitmatult läbi viidud, sellal kui enamus ülejäänud sotsioloogiast oli abstraktselt teoreetiline ja tugevasti ametliku marksistliku ideoloogia mõju all. Empiirilised andmed erinevatest kogemustest ja ootustest võimaldasid kirjeldada noori eri gruppidena: tudengid, töölised, maanoored (Helve jt 2005).

Noorsoouuringute algusfaasis keskenduti riigisotsialistikes maades teoreetilistele spekulatsioonidele olulistest mõistetest. Esmalt arutleti klassist ja vanusest stratifitseerivate teguritena ning noorte bioloogiliste ja arenguliste tegurite alusel grupina määratlemisest. Noorsoouuringud 1980.-l mõjutasid tugevasti plaanimajanduse piirangute süvenemine ja erainitsiatiivi suurendamise katsed. Noored olid jätkuvalt suurimad riiklikust sotsiaalpoliitikast kasusaajad ning neilt oodati panust majanduse arendamisse (Saarniit 2000).

Eesti noorsoouurijad teoretiseerisid enesemääratlusest. Viimane kujutas endast noorte poolt elu jooksul tehtavad valikud: koolides, koolist tööle, pereelus. See paradigma võimaldas ka keskenduda varem uurimata noorte väärtustele (nt Saarniit 1995). Olukorras, kus polnud võimalikke alternatiivseid sotsiaalpoliitilisi lahendusi ning taoliste sotsioloogiliste teadmiste kanalid nagu ajakirjanduslik diskussioon ja sotsiaalteaduste õpetamine jäi ka noorsoouuringute roll napimaks kui uurimuste suunatus ja kogutud info kvaliteet oleks seda võimendanud.

1973-1974 viidi läbi võrdlev üliõpilasuurimus 6 NSVL regioonis. 1977-78 korraldati rahvusvaheline üliõpilaste uurimus “Kõrghariduse mõju sotsiaalse struktuuri taastootmisele ja arendamisele nõukogude ühiskonnas”, kus uuriti lisaks Eest-Läti-Leedu ja Venemaa Euroopa-osa ka Bulgaaria, Ungari, SDV, Tšehhoslovakkia ja Poola tudengeid. 1975 moodustati uuringuid koordineeriv NSVL Sotsioloogiaassotsiatsiooni Balti Osakond. 1980 keskel kuulus sinna 300 liiget ja 60 sotsioloogilist uurimust läbiviivat institutsiooni. Üheks koordineeritud valdkonnaks oli ka noorsugu ja haridus (Titma 2002b).

Kommunistlikud valitsejad edendasid rahvusvahelist koostööd Lääne uurijatega eesmärgiga reklaamida riikliku noorsoopoliitika edukust (Helve jt 2005). Seetõttu võimaldati uurijatel osaleda ka rahvusvahelistel konverentsidel.

Noorsoouuringud nõukogudejärgsel ajal

Nõukogude Liidu lagunemisjärgsetes keerulistes majanduslikes oludes nappis rahaliste ressursside kõrval ka tugevaid seoseid noorsoouurimuste ja sotsiaalpoliitika vahel (Saarniit 2000). Majandusliku toimetuleku seisukohalt oli lahenduseks rahvusvaheline koostöö rahvusvahelistes projektides, kus olid abiks varem loodud kontaktid.

Noorsoouuringute arengut sel perioodil ilmestab institutsionaalne pluralism kui riigi poolt tsentraalselt korraldatud uuringute asemel kujunevad välja uued keskused: uued ülikoolide sotsiaalteadusi õpetavad osakonnad, arvukad ka noorteuuringuid läbiviivad uuringufirmad. Uut noorteuurijate põlvkonda ei piira enam riigi kontroll, mis võimaldas lähtuda uutest teooriatest ja metoodikatest. Noorte juventiseerumisele (innovatiivsele rollile ühiskonnas) keskendumise asemel pööratakse tähelepanu noorte sotsiaalsele lõimumisele ja sotsiaalsele tõrjutusele.

Välja kujunes metodoloogiline pluralism: nii kohalikes kui ka rahvusvahelistes uuringutes rakendati juhtumiuuringuid, eluloouuringuid ja fookusgrupiintervjuusid. Muutusid ka uuringutulemuste rõhuasetused – kui seni olid sotsioloogid pidanud oma tulemusi NSVL kontekstis interpreteerima, siis nüüd sai uurimisobjektiks väike maa.

Rahvuslikud uuringueesmärgid kujundati suures osas väljastpoolt, mistõttu varitses oht, et võidakse piirkonnale omaseid noorteprobleeme mitte märgata. Huvi Lääne mõistete ja metoodikate vastu suurenes järsult. Ida-Lääne koostöös läbiviidud uuringute alusel kujunesid välja uurijatevahelised informaalsed võrgustikud.

Vaatamata sellele, et noored etendasid tähtsat osa laulvas revolutsioonis, kaotasid nad senises kommunistlikus ideoloogias ja sotsiaalpoliitikas privilegeeritud positsiooni. Sarnaselt arenenud turuühiskondadele pikenes nooruse aeg ning järsud piirid vanuserühmade vahel ähmastusid, süvenes noorte individualiseerumine. Noori ei nähtud enam riigi eeskoste vajajatena, leiti, et see mida nad vajavad on võrdsed võimalused (Helve jt 2005, Taru jt 2015).

Taasiseseisvunud Eestis on laienenud noorsoouuringu teemade ja läbiviijate ring. Lisandunud on regulaarsed statistilised uurimused, avaliku arvamuse küsitlused, Eesti uurijad osalevad rahvusvahelistes võrdlevates uuringuprojektides.

Kui nõukogude perioodil olid pikka aega salastatud isegi koolilõpetajate küsitlustulemused, siis pärast 1980ndate perestroika perioodi paranenud avaldamisvõimalused avardusid pärast iseseisvumise taastamist oluliselt. Ilmusid mitmed ülevaatlikud kogumikud: näiteks noortepõlvkondade sotsialiseerumist erinevates ühiskondlikes oludes analüüsiv 30- ja 50-aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel (Titma 2002a), aastatel 1975-2001 noorsoo- ja haridussotsioloogide töid koondav kogumik Põlvkonnad muutuvas ajas (Kenkmann ja Saarniit 2005), muutunud olude mõju noorte käekäigule analüüsiv Vaateid teelahkmelt (Rämmer 2008), noortekultuure ja elustiile analüüsiv Subkultuurid (Allaste 2013).

Üha enam hakati avaldama ka teadusartikleid: Jüri Saarniit, Veronika Kalmus ja Triin Vihalemm noorte väärtustest, Airi-Alina Allaste noorte subkultuuridest, Ellu Saar haridusteedest ja kihistumisest, Raivo Vetik integratsioonist, Marge Unt töötusest, Dagmar Kutsar laste heaolust ning Veronika Kalmus ja Pille Pruulmann-Vengerfeldt noorte sotsiaalmeediakasutusest.

2000 aastal avaldati koos Soome, Rootsi, Itaalia ja Saksa uurijatega läbi maanoorte eluolu võrdlev mahukas ülevaade (Helve 2000). Samal aastal ilmus ka uuringutel baseeruv noorsoopoliitikat kokku võttev Eesti Noorsooraport.

2000. aastal ilmus koostöös Soome noorsoouuringute võrgustikuga viie maa noorte eluolu võrdlev mahukas analüüs ja uuringutel baseeruv noorsoopoliitikat kokku võttev Eesti Noorsooraport.

Kui üleminekuajal mõtestati nõukogudeaja kogemusi ja üleelamisi, siis ühiskondlike olude stabiliseerudes pöörati tähelepanu taolistele probleemidele nagu mõnuainete tarbimine, ligipääs haridusele, noorte töötus ja marginaliseerumine.

2001. aastal moodustati Eesti Noorsoo Instituut (ENI) eesmärgiga toetada noorsoouuringute läbiviimist ja süstematiseerimist, mis aitaks edendada noortepoliitika elluviimist. ENI eestvedamisel loodi esimene põhjalik noorsooteemaline online andmebaas, mis koondas viiteid ja annotatsioone rohkem kui 500 noorsoouuringule. Eesti Noorsootöö Keskuse, mille põhieesmärgiks oli noorsootöö suunamine ja korraldamine riikliku noortepoliitika raames toel andis ENI 2009 aastal välja esimese noorteseire aastaraamatu. ENTK eestvedamisel jätkas noorte statistikat ja noorsoouuringute tulemusi koondavate noorteseire aastaraamatute väljaandmist Poliitikauuringute keskus Praxis. 2005. aastal andis Soome noorsoouuringute võrgustik välja Põhjamaade noorsoouurijate doktorikoolis osalenute noorsoouuringute metoodikaid käsitleva kogumiku (vt Helve 2005).

Alates 1995. aastast on Eesti osalenud regulaarselt rahvusvahelises koolinoorte uimastite tarvitamise uuringus ESPAD. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist on Eesti osalenud erinevates rahvusvaheliste noorsoouuringutes. Nende sotsiaalset ja poliitilist osalust on uuritud taolistes rahvusvahelistes uuringutes nagu EUYOUPART, MYPLACE, CatchEyoU, teise põlvkonna sisserändajate kohanemist TIES uuringus.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et vaatamata süstemaatilisele professionaalsete uuringute läbiviimisele pole noorsoouuringud iseseisva valdkonnana veel institutsionaliseerunud, näiteks uurivad õppedukust eelkõige haridusteadlased ja tööpuudust majandusteadlased. Samas on noorsoouuringute eesmärgiks noortevaldkonna arendamiseks vajalike teadmiste kogumine ning üha enam on neid ka noortepoliitika kujundamisel reaalselt kasutatud.

Lisalugemist:

• Allaste, A.-A. (2013). Subkultuurid: elustiilide uurimused. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
• Allaste, A.-A., Tiidenberg, K. (2015). “In Search of …” New Methodological Approaches to Youth Research. Väljaandes: Allaste, Airi-Alina, Tiidenberg, Katrin (toim). “In Search of …” New Methodological Approaches to Youth Research. Cambridge, UK: Cambridge Scholars Publishing.
• Eesti noorsooraport: Eesti noorsoopoliitika ülevaade (2000). Tallinn: Haridusministeerium.
• Helve, H. (2000). Rural Young People in Changing Europe. Comparative Study of Living Conditions and Participation of Rural Young People in Estonia, Finland, Germany, Italy and Sweden. Helsinki: Hakapaino Oy.
• Helve, H. (toim.) (2005). Mixed methods in youth research. Helsinki: Finnish Youth Research Network. https://www.nuorisotutkimusseura.fi/images/julkaisuja/mixedmethods.pdf
• Helve, H., Leccardi, C., Kovacheva, S. (2005). Youth Research in Europe. Väljaandes: Helve. H. Holm. G. (toim). Contemporary Youth research. Local Expressions and Global Connections. Ashgate: Aldershot England and Burlington, 15 – 32.
• Kenkmann, P., Saarniit, J. (2005). Põlvkonnad muutuvas ajas. Noorsoo- ja haridussotsioloogide töid aastatest 1975-2001. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Liimets, A. (2011). Koolinoorte elustiilist ja selle uurimisest nõukogudeaja Eestis. Methis Studia humaniora Estonica, 7, 84−98.
• Kuks, A. (1934). Eesti koolinoorsoo ideaalid: 1922. a. ankeedi andmeil. Tallinn: Tallinna Keskvangimaja.
• Must, O., Must, A. (2013). Changes in test-taking patterns over time. Intelligence, 41 (6), 780−790.
• Opermann, S.; Vihalemm, P. (2017). Meedia ja ühiskonna seoste uurimine Eesti sotsioloogilise traditsiooni kontekstis. Vihalemm, P.; Lauristin, M.; Kalmus, V.; Vihalemm, T. (toim). Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu “Mina. Maailm. Meedia” 2002−2014 tulemused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 24−59.
• Rämmer, A. (2008). Vaateid teelahkmelt. Sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika aktuaalseid probleeme Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Rämmer, A.; Kalmus, V.; Käärik, H. (2015). Academia sociologicae 25. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, 43, 8−41.
• Saarniit, J. (2000). Sissejuhatuseks: Noorsoo sotsioloogilistest uurimustest Eestis. Eesti Noorsooraport: Eesti noorsoopoliitika ülevaade. Tallinn: EV Haridusministeerium, 150–154.
• Saarniit, J. (1995). Changes in value orientations in youth and their social context. Tomasi, L. (toim.) Values and post-soviet youth. The problem of transition. Milano: Franco Angeli, 141-153.
• Taru, M., Pilve, E-, Kaasik, P. (2015). Noorsootöö Eestis : 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni: ajalooline ülevaade. Tallinn: Eesti Noorsootöö Keskus.
• Titma, M. (2002a). 30- ja 50-aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Titma, M. (2002b). Sociology – Estonia. Väljaandes: Kaase, M,; V., Sparschuh, A. Wenniger. (toim). Three Social Science Disciplines in Central and Eastern Europe. Handbook on Economics, Political Science and Sociology (1989-2001). Budapest: Social Science Information Centre, 425 – 436.
• Tork, J. (1940). Eesti laste intelligents: pedagoogiline, psühholoogiline ja sotsioloogiline uurimus. Tartu: Tartu Ülikool.