4.1. Noorsootöö professionaliseerumine

Klassikalise käsitluse põhjal vastab professionaliseerunud elukutse tunnustele, mille hulka kuuluvad töötajate erialane ettevalmistus, autonoomia, valdkonnale eriomane ideoloogia ning tegutsemise põhimõtted, sh eetika. Need tunnused määratlevad ka vastava elukutse staatuse, töö sisu ja ulatuse ning tähenduse ühiskonnas. (Roosipõld ja Loogma, 2014) Empiiriliste uuringute põhjal võib teise sellise näitena tuua professionaliseerumise protsessis ilmneva tüüpiliste sündmuste jada, mille käigus muutub kutseala täistööajaga tegevuseks, ülikoolides luuakse vastav erialane tasemeharidus, moodustatakse valdkondlikud ühingud ja kutsealaliidud, aktiviseerub poliitiline tegevus eesmärgiga saavutada juriidiline tunnustamine ja kaitse, võetakse vastu eetikakoodeks. Sellise protsessiga võib kaasneda ka valdkonna põhiülesannete ümbersõnastamine, konfliktid kogenud, kuid erialaselt vähem kvalifitseeritud praktikute ja uute töötajate vahel ning piiride vaidlused sarnaste ametivaldkondade esindajatega. (Devlin, 2012)

Noorsootöö ametirühma tööle Eestis avaldavad osaliselt mõju nii bürokraatia, turg kui ka ametirühm ise, riik on suunanud valdkonna arengut teatava arenguraamistiku ja regulatsioonidega. Bürokraatlikus tööjaotussüsteemis mängivad olulist osa nii riik, kohalikud omavalitsused kui ka kohaliku tasandi organisatsioonid, kes noorsootöö teenused ellu viivad. Ametirühma ja valdkonna arengule on oluline mõju kutse- ning erialaorganisatsioonidel ja teistel valdkonna partneritel. Lisaks mõjutavad noortevaldkonda ka turg, kliendid ning noorte ja ühiskonna vajadused laiemalt. Noorsootöö professiooni kujunemisel Eestis, on kõikidel valdkonna osapooltel olnud teatav mõju. Ühelt poolt suudab ametirühm ise oma arengusuundi ja tegevusi järjest rohkem määratleda. Teisalt aga suureneb Euroopa Liidu regulatsioonide ja kasvava standardiseeritusega bürokraatia mõju valdkonnale.

Alates valdkonna taasloomisest 90ndatel oli noorsootöötajatel üsna suur vabadus oma töö üle otsustamisel, sest väline teadlikkus valdkonnast oli üsna madal ja ka kõiki regulatsioone polnud siis veel kehtestatud. Tänaseks on noorsootöö rohkem formaliseeritud ja tegutseb eraldiseisva valdkonnana teiste sidusvaldkondade kõrval. Kui avaliku sektori organisatsioonides on noorsootöötajate vabadus mõnevõrra piiratum, siis mittetulundusühingutes on tegutsemisvabadust jällegi rohkem. Kui osad noorsootöö asutused ja organisatsioonid seavad noorsootöötajate tegevusele omad kindlad raamid, siis vabatahtlike organisatsioonid ning nt avatud noorsootöö põhimõtetest lähtuvad noorsootöö asutused, on oma tegevuste ja meetodite valikul üsnagi vabad. Kohaliku omavalitsuse noorsootöötajate tegevusvabadust piiravad rohkem omavalitsuse kehtestatud reeglid ja eelarve võimalused. Samas on väiksemates omavalitsustes suurem valikuvabadus kui suuremates linnades töötavatel noorsootöötajatel. Üldiselt on noorsootöötajad oma töö üle otsustamisel siiski suhteliselt vabad. Kõige rohkem mõjutavad seda majanduslikud tingimused ja noorsootöötajate kutse- ning erialased teadmised.

Noortevaldkond on seni oma otsustes olnud suhteliselt iseseisev ja autonoomne, kuid järjest rohkem mõjutavad valdkonna arengut Euroopa Liidu poliitilised suunad ja ka vajadus vastata ühiskonna (sh „turu“) ootustele. Seesmiselt küll autonoomsena, kuid n-ö „pehme“ valdkonnana, sõltub noorsootöö siiski nii välisest rahastusest, kui ka teiste suuremate sidusvaldkondade poliitikatest. Samas on valdkond tänu oma paindlikkusele võimeline muutustega kiiresti kohanema. See, et noortevaldkonna strateegilised eesmärgid on eraldi valdkondliku arengukavaga Vabariigi Valitsuse tasandil kinnitatud, on ka kindlasti olnud teatavaks valdkonna autonoomia ja staatuse garandiks.

Erialase tasemehariduse arendamine on andnud noorsootöö professionaliseerumisele Eestis olulise tõuke. Tänu õppimisvõimaluste kättesaadavuse suurenemisele on ka tööandjad hakanud noorsootöötajate erialasele haridusele rohkem tähelepanu pöörama. Vabatahtlikele on pakkunud olulist tuge erialaste teadmiste arendamisel valdkondlik täiendkoolituste süsteem. Organisatsioonide poolt pakutud koolitustel on tähtis osa noorte liidrite ettevalmistamisel. Kahjuks ei suundu kõik tudengid pärast erialase kõrghariduse omandamist noorsootöö valdkonda tööle. Eesti noorsootöö professionaliseerumises on olulise mõjuga asjaolu, et valdkonna tasemeharidus ja täiendkoolitused on ühtse süsteemina toetanud noorsootöö kvaliteedi arengut, pädevate töötajate ettevalmistamise kaudu.

Eestis on noorsootöö seadustega reguleeritud, strateegiliste eesmärkidega, poliitiliselt määratletud eraldiseisev valdkond. On võimalik omandada kutsestandardile vastavat erialast kõrgharidust, osaleda täiendõppes. Noorsootöö on Eestis ühiskondlikult aktsepteeritud professioon, mille vajalikkuses on saavutatud teatav konsensus. Samuti võib öelda, et viimasel kümnendil on ühiskonnas oluliselt suurenenud noortevaldkonna nähtavus ning tõusnud üldine teadlikkus noorsootöö sisu ja tulemuste osas. Samas on ka noortevaldkonnas omad seesmised pinged. Näiteks kerkib aegajalt esile vaidlusi, kas huviharidus on noorsootöö osa, või kui huvijuhid ja huvikoolide õpetajad soovivad ennast määratleda pigem õpetajate, kui noorsootöötajatena jmt. Need on märgid, mis viitavad pigem valdkonna välisele ebakindlale saatusele. Eestis liigitub noorsootöö küll ajalooliselt, poliitiliselt ja korralduslikult pigem haridusvaldkonda, kuid mujal maailmas käsitletakse noorsootööd valdavalt sotsiaalvaldkonna osana. Nende tunnuste põhjal võib öelda, et Eesti noortevaldkond on alles kaitstud staatusega professiooniks kujunemise teel.

Viimastel kümnenditel on professionaalse noorsootöö osakaal ja sellega kaasnevad nõuded oluliselt suurenenud. Standardiseeritus võib piirata valdkonnas tegutsevate vabatahtlikke tegevust ning tekitada ka vastuolusid, kuid valdkonna (sh kvaliteetse noorsootöö) areng ja selle staatuse kaitsmine ühiskonnas eeldavad teatavaid piiranguid sisenemistingimuste osas. Seni on Eestis seadusega sätestatud kvalifikatsiooninõuded ainult laagrikasvatajatele ja juhatajatele ning täiendavaid erialase ettevalmistuse ja valdkonda sisenemise nõudeid pole noorsootöötajatele kehtestatud. Küll aga on osad kohalikud omavalitsused sidunud noorsootöötajate tööle kandideerimise erialase hariduse või kutse omamisega. Noorsootöötajad on tihti rõhutanud ka vajadust suuremaks kutse väärtustamiseks, kuid piiranguid tuleks kehtestada eelkõige siis, kui see on ühiskonna toimimiseks vajalik (näiteks noorte turvalisuse tagamiseks on laagri kasvatajatele ja kehtestatud noorsootöötaja osakutse nõue).

Noortevaldkonna arengukavas 2021-2035 tuuakse välja, et noorsootöö kvaliteedi aluseks on kvalifitseeritud noortevaldkonna töötajaskond, nende erialased pädevused, algatus- ja eestvedamisvõime, professionaalne tegevuspraktika ning nende järjekindel täiendamine erialase tasemehariduse, koolituste jm enesetäiendamise teel. Töötajaskonna pädevuste arengu, järelkasvu ja valdkonna jätkusuutlikkuse soodustamiseks on uues arengukavas ühe tegevusena kavandatud käivitada üleminek erialase kvalifikatsiooni kohustusele. (HTM 2021)

Standardiseerimise kaudu, võib toetada tööle kandideerivate noorsootöötajate kõrgemat baastaset ja valdkonda sisenemise lävendit. Sulgumispoliitikal võib olla ka positiivne mõju noorsootöö haridusele, suurendades õppekohtadele kandideerijate vahelist konkurentsi. Lisaks võib kohustuslike nõuete ja standardite (nt erialase kõrghariduse või kutse omamine) kehtestamine aidata kõigis Eesti piirkondades noorsootöö teenuseid ühtlustada. Samas tuleb erialase kvalifikatsiooni kohustuse kehtestamiseks tagada ka tööturu ja konkurentsitingimustele vastav palgasüsteem.

Uues noortevaldkonna arengukavas on toodud, et valdkonna töötajate palgatingimused ja sotsiaalsed garantiid on võrreldes haridusvaldkonna sama taseme spetsialistidega oluliselt madalamad. Olukorra parandamiseks on esmakordselt arengukavas kavandatud väärilise töötasu kindlustamine, mis oleks samaväärne sarnaste (nt haridusvaldkonna) spetsialistide palgatasemega. (HTM 2021)

Valdkonna töötajad on osutanud tendentsile, et bürokraatia ja standardiseerituse suurenemisega jääb noorsootöötajatel järjest vähem aega noortega suhtlemiseks ning nende juhendamiseks – ehk siis aega päriselt noorsootööga tegelemiseks. Tuleb arvestada ka sellega, et suur osa nootevaldkonnast põhineb vabatahtlikul tegevusel, mille piiramine ei oleks kooskõlas valdkonna väärtustega. Ülereguleeritus võib vähendada ka noorsootöö paindlikkust ja innovatsiooni. Seega tuleb valdkonna arendamisel tagada, et sulgumispoliitika mõjul ei kaoks ära noortevaldkonnale omased töövõtted ja standardiseerimine ei tohi minna vastuollu noorsootöö väärtuste ning aluspõhimõtetega.

Koos taasiseseisvumisega hakati Eestis taaslooma ka noorsootöö struktuure ja organisatsioone, kuid valdkond ei olnud 90ndatel veel kuigi tugev ja seega täitis riik ka ühendaja ning eestvedaja rolli. Mida rohkem inimesi noortevaldkonnas tegutseb ja valdkonna organisatsioonidesse kuulub, seda lihtsam on ka ühiste huvide kaitsmine ja nende mõju poliitika kujundamisele. Pärast noorsootöö seaduse jõustumist 1999. aastal sai valdkonna struktuuride areng sisse uue hoo ning tänaseks on välja kujunenud kindel organisatsioonide võrgustik.

Kuulumine erialaorganisatsioonidesse ja ühingutesse on loomulik professionaliseerumise osa. Organisatsioonide mõju peitub oma liikmete huvide kaitses, nende kõlapinna suurendamises, valdkonna arengutes kaasarääkimise võimaldamises ja realiseerimises poliitikate kujundamise kaudu. Organisatsioonidel on ka oluline roll, et tagada valdkonnale järelkasv.

Noorsootööle omane ideoloogia väljendub peamiselt selle aluseks olevates üldinimlikes põhiväärtustes ja noorsootöö aluspõhimõtetes. Eesti noortevaldkonna alusdokumentides (nt noorsootöö seadus, valdkondlikud arengukavad, noorsootöötaja kutsestandardid jt) kajastuvad nii põhiväärtused, kui ka nn euroopalikud väärtused. Samas kirjeldatakse neis dokumentides ka valdkonnale eriomaseid väärtuseid, nagu noortest lähtumine (sh lähtumine nende vajadustest, huvidest, soovidest), noorte aktsepteeritus, osalus, omaalgatus jt.

Esimest korda on noortevaldkonna väärtused eraldi välja toodud uues noortevaldkonna arengukavas (HTM 2021). Lisaks valdkonna alusdokumentidele, väljendub Eesti noorsootööle eriomane professionaalne ideoloogia kõige selgemalt noorsootöö kutse-eetikas. Järjest olulisem on ka noorte väärtuste parem tundmine, nende aktsepteerimine, aga ka nende arendamine noorsootöö kaudu.

Lisalugemist:

• Devlin, M. (2012). Youth work, professionalism and professionalisation in Europe. The history of youth work in Europe. Relevance for youth policy today, vol. 3. Coussee, F., Williamson, H., Verschelden, G. lk 177–190.
• Haridus- ja Teadusministeerium (2021). Noortevaldkonna arengukava 2021-2035.
• Kötsi, K. (2019). Noorsootöö kui professioon: noorsootöö professionaliseerumine. Mõtestades noorsootööd ja noorsootöötaja rolli. Tallinna Ülikooli noorsootöö artiklite kogumik (4−16). Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut.
• Roosipõld, A.; Loogma, K. (2014). Changes in Professionalism: The Case of Estonian Chefs. Professions and professionalism, 4 (3), 1−17, 10.7577/pp.780.