Piret Baird ja Kristiina Bernhardt: kodukeel pole eesti keele konkurent
Tallinna Ülikooli keeleteadlased Piret Baird ja Kristiina Bernhardt tutvustavad Novaatori portaalis põimkeelsuse pedagoogika kontseptsiooni ning seda, kuidas keelte põimimine võib abiks olla Eesti õpetajatele.
Põimkeelsuse (ingl k translanguaging) mõiste võeti kasutusele 1990ndatel Walesis, kus uue termini abil kirjeldati inglise ja kõmri keele paindlikku kooskasutust koolitundides. Kakskeelse kõneleja igapäevaelus on keelte kooskasutus tavaline nähtus, ning tihtipeale on samad ressursid olemas mitmes keeles korraga – näiteks tunneme sõna koer või oskame moodustada lihtminevikku nii eesti kui ka vene keeles. Keeleõppe olukorras leiame end sageli olukorrast, kus teatud ressurs on olemas ühes, aga mitte veel teises keeles. Sellises olukorras võib emakeel olla väärtuslik tugi uute teadmiste omandamiseks. Nii näiteks on uue keele käändesüsteemi selgekssaamisel suureks abiks see, kui suudame süsteemi võrrelda oma emakeele käändesüsteemiga.
Eesti kontekstis aitab põimkeelne pedagoogika ka aineõpetajaid, kes õpetavad erineva keeletaustaga õpilasi. Isegi kui õpetaja ei oska laste emakeelt, või kui klassiruumis on palju erinevaid emakeeli, saab appi võtta lihtsaid põimkeelse pedagoogika võtteid, et tuua emakeel uute eestikeelsete sõnade õppimisel appi. Näiteks kui loodusõpetuse tunnis on vaja selgeks saada mõisted konnakulles, kudema ja tiik, võib õpetaja lisaks mõistete selgitamisele eesti keeles paluda lastel mõelda, kuidas nimetatakse samu nähtusi nende emakeeles. Emakeele kaasamine aitab aktiveerida eelteadmisi ning luua seoseid varem õpituga, mis toetab omakorda uute mõistete ja sõnade õppimist.
Lisaks sellele, et keeleressursside laiem kasutamine aitab kaasa õppekava omandamisele, annab kodukeele suunatud kasutamine tunnis õpilastele selge signaali, et nende kodukeelt väärtustatakse ka koolis, isegi kui õpetaja ise laste kodukeelt ei räägi. Positiivsed keelehoiakud toetavad omakorda keele omandamist ning õpilaste üldist heaolu.
Oluline on see, et põimkeelne pedagoogika ei tähenda, et õppes tuleks vähendada eesti keele osakaalu. “Vastupidi – selle keskne idee on kasutada õppija kogu keelelist potentsiaali selleks, et ta jõuaks parema eesti keele oskuseni,” kirjutavad Baird ja Bernhardt. Kodukeel on ühtaegu nii praktiline abivahend, mida laps saab kasutada eesti keele õppimiseks, kui ka oluline osa lapse identiteedist ja taustast. “Küsimus ei ole ehk enam selles, kas õppija peaks oma teised keeled klassiruumi ukse taha jätma. Pigem on küsimus selles, kuidas kasutada kõiki tema keeli targalt ja sihipäraselt selleks, et eesti keelest saaks tema keelelise maailma üks tugev osa,” järeldavad autorid.
Loe kogu artiklit Novaatoris.
