Põhjalikkus ja loogika

Info kasutamine

Filosoofia õpetab teavet kasutama. Teame ju kõik palju, aga kuidas kasutada oma teadmisi õigel ajal ja õiges kohas ning õigel viisil? Näiteks kuidas jagada kolme tööd teinud lapse vahel õiglaselt kooki. Kas peaks andma kõigile võrdselt? Või peaks hoopis arvestama tööpanust? Või peaks võtma veel arvesse ka vajadusi, kodust olukorda jms?

Põhjalikkus

Tähtis on mõnda teemat käsitledes vaadelda selle kõiki aspekte. Lähenedes küsimusele pealiskaudselt, jäävad paljud nüansid avamata ja teema suletuks. Kui tahad, et teemat lahatakse võimalikult hästi, siis on tarvis, et võetakse arvesse maksimaalselt teemasse puutuvaid asju. Hoopis erinev on lugu, kui sa ei oska eristada teemasse puutuva teemasse mittepuutuvast. Filosoofia õpetab sind nende küsimuste suhtes tähelepanelik olema ja küsima pidevalt endalt – kas see on kõik, millega ma pean arvestama? Ja, kuidas see ikka asja puutub?

Loogika

Loogilisus on filosoofilise arutluse nurgakiviks. Sama ei saa öelda mittefilosoofilise arutluse kohta. Viimaste sõnade kinnituseks Bertrand Russelli sulest pärinev anekdootlik näide. Nunnalt küsitakse, et miks ta ei käi dušši all kunagi supeltrikoota.
Nunn: „Ikka sellepärast, et mehed mu paljast ihu ei näeks.“
Küsija: „Kloostris mehi ju pole!“
Nunn: „Mis mulle neist tavalistest meestest? Katan ihu ikka sellepärast, et Isake, kes ta on taevas, minu paljasust ei näeks.“
Küsija: Aga kui Jumal näeb läbi kloostri paksude kiviseinte ja –katuste, mis on tal siis näha läbi õhukese polüestri!?

Filosoofia õpetab selliseid arutlusvigu vältima.