Kriitiline mõtlemine

Kriitilist mõtlemist peetakse tänapäeval üheks võtmeoskuseks, mille omandamine võimaldab erinevates elusituatsioonidest hästi toime tulla, õigeid järeldusi teha. Lihtsalt öeldes on see edukuse aluseks.
Kriitilisele mõtlemisele on omased järgmised tunnused:

  • Selgus
  • Detailidega arvestamine
  • Info oskuslik kasutamine
  • Teemas püsimine
  • Järjekindlus
  • Põhjalikkus
  • Ausus
  • Moraalsus

Edasi tahan ma selgitada, et filosofeerimise oskusel on kriitilise mõtlemisega ühised tunnused. Seega võime järeldada, et osata filosofeerida on edukuse võtmeks.

Mõtlemise selgus

Filosoofia õpetab selgesti mõtlema. Mõtlemise selguse tähtsuse toob eriti hästi välja järgnev näide. Ameerika filosoof ja psühholoog William James oli kord sõbraga Uus-Inglismaal puhkusel. Ühel päev tulles tagasi jalutuskäigult leidis ta oma sõbra vaidlemas. Vaidlusteemaks oli: Sa üritad puul ronivat oravat selja poolt vaadelda. Orav liigub aga puul kogu aeg edasi nii, et ükskõik kuhu poole sa ka ei liiguks, jääb orav sinust teisele poole puud. Vaidlus käis küsimuse ümber, et kui sa niimoodi liigud, kas sa liigud siis ümber orava. Pool grupist arvas, et sa käid ümber orava, pool arvas, et sa ei käi. Mida arvad sina?

Mõtle hetk ja kirjuta oma vastus!

William Jamesi lahendus:
See kummal poolel on õigus sõltub sellest, mida sa mõtled ümber orava käimise all. Tee see endale selgeks ja siis pole enam vaidlust.

Paljud probleemid jäävad ära, kui me suudame oma mõtlemisvara, mõisted, selgeks teha. Ja seda nii endale, kui ka teistele. Siis jääb ära see nn aiast ja aia august rääkimise probleem.

Nüansid

Filosoofia õpetab detailidega arvestama. Panna tähele detaile ja hinnata nende mõju on kokkuvõttes suure tähtsusega. Sõnu näitlikustamaks tutvustan moraalse vastutuse probleemi filosoofias.

Väga kaua usuti, et inimene on moraalselt oma tegevuse eest vastutav siis ja ainult siis, kui tal on reaalne võimalus midagi teisiti teha sellest, mida ta tegi. Selle uskumuse järgi on Peeter Pauli löömise eest vastutav siis ja ainult siis, kui Peetril oli võimalus Pauli mitte lüüa. Loogiline ju! Harry Frankfurt pani 1969. aastal eelneva seisukoha kahtluse alla. Seda umbes niimoodi:

Kujutame ette, et Peetri ja Pauli löömiskaasuses oli veel kolmaski tegelane Palle. Pallel nimelt on selline raadiolaineid edastav pult, millega ta saab Peetri tegevust juhtida (analoogne nagu mänguautodel). Palle leiab, et Paul on oma tegevusega ühe korraliku tutaka siiski ära teeninud ja ta tahab, et Peeter igal juhul Pauli lööks. Ühesõnaga, kui Peeter peaks mingil põhjusel otsustama Pauli mitte lüüa, siis vajutab tema, Palle, juhtpuldi punast nuppu ja takistab Peetril sellist otsust ellu viia. Reaalsuseks on see, et Peeter lööks Pauli igal juhul. Paraku läheb aga nii, et Peeter lööbki Pauli Palle sekkumiseta (ta ei pidanudki punast nuppu vajutama!). Loost ilmneb, et Peetril polnud teist võimalust. Kas me söandaksime vabastada teda vastutusest? Peale Frankfurti sellist tähelepanekut arvavad paljud filosoofid, et alternatiivset võimalust pole moraalse vastutuse jaoks vajagi. Nii palju muutis maailma ühe väikese detaili tähelepanek.

Info kasutamine

Filosoofia õpetab teavet kasutama. Teame ju kõik palju, aga kuidas kasutada oma teadmisi õigel ajal ja õiges kohas ning õigel viisil? Näiteks kuidas jagada kolme tööd teinud lapse vahel õiglaselt kooki. Kas peaks andma kõigile võrdselt? Või peaks hoopis arvestama tööpanust? Või peaks võtma veel arvesse ka vajadusi, kodust olukorda jms?

Põhjalikkus

Tähtis on mõnda teemat käsitledes vaadelda selle kõiki aspekte. Lähenedes küsimusele pealiskaudselt, jäävad paljud nüansid avamata ja teema suletuks. Kui tahad, et teemat lahatakse võimalikult hästi, siis on tarvis, et võetakse arvesse maksimaalselt teemasse puutuvaid asju. Hoopis erinev on lugu, kui sa ei oska eristada teemasse puutuva teemasse mittepuutuvast. Filosoofia õpetab sind nende küsimuste suhtes tähelepanelik olema ja küsima pidevalt endalt – kas see on kõik, millega ma pean arvestama? Ja, kuidas see ikka asja puutub?

Loogika

Loogilisus on filosoofilise arutluse nurgakiviks. Sama ei saa öelda mittefilosoofilise arutluse kohta. Viimaste sõnade kinnituseks Bertrand Russelli sulest pärinev anekdootlik näide. Nunnalt küsitakse, et miks ta ei käi dušši all kunagi supeltrikoota.

Nunn: „Ikka sellepärast, et mehed mu paljast ihu ei näeks.“
Küsija: „Kloostris mehi ju pole!“
Nunn: „Mis mulle neist tavalistest meestest? Katan ihu ikka sellepärast, et Isake, kes ta on taevas, minu paljasust ei näeks.“
Küsija: Aga kui Jumal näeb läbi kloostri paksude kiviseinte ja –katuste, mis on tal siis näha läbi õhukese polüestri!?


Filosoofia õpetab selliseid arutlusvigu vältima. 

Ausus

Kui sa oled eksinud, siis tuleb seda tunnistada. Eksimine on inimlik ja isegi kasulik. John Stewart Mill on Vabadusest hästi öelnud, et isegi ekslikke ja valesid ideid ei tule maha suruda, vaid neid tuleb võtta tulusa õppetunnina. Nende põhjal saame ju tulevikus sarnaseid apse vältida. Samavõrd oluline on tunnistada, kui avastad, et oled valesti mõelnud, oma eksimust. Jääb ju mõnigi kaljukindlalt enda juurde ja keeldub eksimust tunnistamast, kompenseerides oma viga näiteks kõvema kisaga. Sellest pole kokkuvõttes kasu ei sulle ega ka teistele. Hoopis kindlam ja õigem tee on tunnistada viga, teha oma uskumustes korrektiive ja püüda leida uusi lahendusi. See on filosoofilise arutlemise kultuuri aluspõhimõte.

Moraalsus

Kõige muu juures õpetab filosoofia inimlikkust, takistades meil tundetu loogika ja kuiva arutlusega minemast nii kaugele, kus inimelusid ja inimlikke väärtusi ohvriteks tuuakse. Ja isegi kui on mingil põhjusel vaja inimelusid võtta, siis tehakse seda moraalselt põhjendatud alusel, mitte aga mingi kaudse kasu nimel. Viimase tõttu on näiteks terroristlik tegevus moraaliväline, sest moraalses plaanis pole poliitiliste eesmärkide nimel inimeste kahjustamisel või inimelude võtmisel õigustust.

back forward