Veebiuudise teekond ideest avaldamiseni

Siin peatükis saad teada,

• mis on uudis ja milline on klassikalise uudise ülesehitus;
• millest lähtudes ajakirjanikud otsustavad, mis on uudisväärtuslik;
• kuidas ajakirjanikud uudiseid loovad; 
• mis on ajalehe- ja veebiuudise erinevused.

---

Mis on uudis ja kuidas see sünnib?

Uudis on lühidalt öeldes info selle kohta, mis on juhtunud või juhtumas. Uudis ei ole aga pelgalt faktide rida – see on ajakirjaniku loominguline tõlgendus maailmast ja sellega antakse lugejale aimu, mis on oluline, huvitav või tähelepanuväärne. Uudisel on kindlad struktuurielemendid, nagu pealkiri, juhtlõik ja sisu, kuid loo sünd on alati palju enamat kui lihtsalt reeglite järgimine. Ajakirjanik otsustab, milliseid sõnu kasutada, kellelt infot koguda ja kuidas lugu üles ehitada.

Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia teadur Signe Ivask on oma 2019. aasta doktoritöös kirjeldanud uudisloomeprotsessi kuue peamise etapina.

1. Uudise leidmine või saamine – idee genereerimine, teema valik ja selle vastavus uudiskriteeriumitele.
2. Info kogumine ja analüüs – allikate leidmine, intervjuude tegemine, faktikontroll.
3. Kirjutamine ja kujundusotsused – loo kirjutamine ning piltide ja muu visuaalmaterjali lisamine.
4. Toimetamine ja kinnitamine – keeleline ja sisuline ülevaatus.
5. Avaldamine ja levitamine – loo ülespanek ja jagamine eri kanalites.
6. Tagasiside ja mõju analüüs – lugejareaktsioonide ja leviku jälgimine.

Kui ajaleheuudis sünnib enamasti lineaarselt ja struktureeritult (olgugi et mõni etapp võib vahele jääda), siis veebiuudis võib valmida hoopis teistsuguses tempos ja vormis. Ivaski uuringutest (2019. ja 2025.) selgus, et veebis avaldatakse sageli materjale enne toimetaja ülevaatust. Oluline oli kiirus – info peab jõudma lugejani kiiresti, sageli enne, kui see on lõplikult vormistatud või viimistletud. Hiljem lugu täiendatakse ja toimetatakse (sellele viitab näiteks märge “Uuendatud 13:36“). 

Näide ERR-i uudisportaalist 27.02.25. “Uuendatud 13:36“.

Veeb pakub ajakirjanikele rohkelt võimalusi loovuseks. Näiteks said 2007. aasta aprillis pronksiöö ajal populaarseks fotogaleriid. Nüüdisajal ongi tavaline, et veebilugu ei ilmu ilma pildimaterjalita. Lisaks fotodele saab jagada videoid, heliklippe ja graafikuid. Veebiportaal on dünaamiline ja elab ööpäev ringi – artikleid saab pidevalt muuta ja täiendada. Ajalehtedes kehtib üks kindel tähtaeg, millal lood peavad valmis ja trükki saadetud olema, ent veebis võib sisu avaldada igal ajal vastavalt vajadusele ja olukorrale. 

Samas on sellel kiirusel ka omad varjuküljed. Faktikontroll ja toimetamine võivad jääda pealiskaudseks. Kui lugu avaldatakse kiirustades, võib see sisaldada vigu või olla kallutatud – näiteks kui esitatakse ainult ühe poole seisukoht. Sellest hoolimata rõhutavad kogenud ajakirjanikud, nagu Vilja Kiisler, Priit Hõbemägi ja Martin Šmutov, et faktide täpsus peab alati olema ajakirjanduse alus.

Uudise loomine algab ideest. Teema võib tulla ajakirjanikult endalt, toimetajalt või kolleegilt, aga ka sotsiaalmeediast, tänavalt, vihjest või juhuslikust tähelepanekust. Priit Hõbemägi rõhutab, et hea uudis peab vastama kindlatele uudiskriteeriumitele, millest tähtsaimad on prominentsus, konfliktsus ja erakordsus. Ometi kohtame veebis ka selliseid lugusid, mille puhul tekib küsimus, kas neid üldse on vaja kajastada. Šmutov toob näiteks loo, milles tuntud seltskonnastaar Paris Hilton tankis autot. Kas see väärib uudisena käsitlemist? Šmutov arvab, et mõningal määral on seda lugu tarvis. Täpsemalt arutleme selle üle müütide peatükis neljanda müüdi juures.

Paljud ajakirjanikud ütlevad, et kui otsustavad, mis on uudis, toetuvad nad kõhutundele. Tegelikult on olemas kindlad uudisväärtuse kriteeriumid, mis aitavad seda sisetunnet mõtestada. Niisiis pole see pelgalt ajakirjaniku oletus, vaid kogemusel põhinev protsess. Ajakirjanik kasutab teema uudisväärtuse hindamisel oma varasemat teadmist ja töökogemust.

Otsustusprotsessi mõjutavad ka toimetuse tavad, kolleegide ootused ja eetikakoodeks. Näiteks kui on kokku lepitud, et mõningaid tundlikke teemasid – nagu laste hooldusõiguse vaidlused – ei kajastata, siis ajakirjanik tihti seda reeglit ka järgib. Nagu iga asjaga, on siingi erandeid. Mõne uudise puhul on ajakirjanikul kohustus avalikkust teavitada. Näiteks kui levib valeinfo, millel võivad olla väga tõsised tagajärjed.

Eestis on uudiskriteeriumid sõnastanud Tiit Hennoste, kes toob välja seitse peamist väärtust:

–       mõjukus,

–       ebatavalisus,

–       prominentsus,

–       konfliktsus,

–       lähedus (nii geograafiline kui ka psühholoogiline),

–       värskus,

–       päevakajalisus.

Kui pöörduda tagasi Paris Hiltoni auto tankimise näite juurde, siis võiks öelda, et tegu on uudisega, sest Hilton on prominentne isik ja see, et ta ise autot tangib, on tema puhul ebatavaline. Reeglina on kuulsustel sellisteks töödeks abilised.

Sotsiaalmeedia ajastu on ajakirjanduses toonud kaasa ka uudisväärtuste ümberhindamise. Tony Harcup ja Deirdre O’Neill analüüsisid 2016. aasta artiklis Briti ajakirjandust ja täheldasid uusi väärtusi, mis veebi- ja trükiajakirjandusest välja paistsid. Nende ajakohastatud uudisväärtuste kriteeriumid on järgmised: eksklusiivsus, halvad uudised, konflikt, üllatus, audiovisuaalsus, jagatavus, meelelahutus, draama, järelkajastus, võimueliit, asjakohasus, mastaapsus, kuulsus, head uudised ning uudisteorganisatsiooni agenda.

Mida see meile ütleb? Kriteeriume, mille alusel ajakirjanik või meediatöötaja otsustab, mis on uudis ja mis mitte, on rohkem kui varem. Mida rohkem on kriteeriume, seda suurem on võimalus, et mõni infokild nendele ka vastab. Sellest 2016. aasta uuringust tuli ühtlasi esile sotsiaalmeedia mõju: oluliseks on muutunud loo jagatavus. Tähtis on ka audiovisuaalne sisu, mis on igati loogiline, sest veeb on selleks hea platvorm. Kriitiliselt vaadeldes ütleme, et Harcupi ja O’Neilli uuring on praeguseks üsna vana ja tõenäoliselt oleme tänapäeval sellest juba edasi liikunud. Ent siiski aitab see uuring illustreerida, kuidas veebiajakirjandus oli 2016. aastaks uudisväärtuste mõtestamisse hulganisti muudatusi toonud.

Veebiuudise eripärad

Veebiuudis on olemuselt kiire, kohanduv ja pidevalt muutuv. Selle suurim eelis trükimeedia ees on võimalus reageerida sündmustele kohe ja jagada infot jooksvalt. “Kõik, mis valmis saab, pannakse kohe üles,“ kirjeldab Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi. Just kiirus on üks olulisemaid tegureid, mis veebiajakirjanduse sisu ja vormi kujundab. Sageli ei jõua lood enne avaldamist isegi toimetaja kätte, vaid täienevad pärast avaldamist – see tähendab, et uudise eluring ei lõpe hetkega, vaid võib järjelugude, intervjuude ja täiendustega edasi areneda.

Võrreldes klassikalise trükiajakirjanduse uudisega võib veebiuudis seega olla allikateta, ilmuda võib esmane info. Näiteks võivad esimesena rääkida hoopis ametlikud allikad või pealtnägijad, kannataja või konfliktis osaleja kommentaar võib lisanduda hiljem. Taustainfost võidakse teha hoopis eraldi jätkulugu. Siin saab näiteks tuua mõningad kurvad lood, näiteks eestlasi puudutanud kopteriõnnetus ja Suure-Lähtru kohtukaasus. Positiivsema poole pealt jällegi Johannes Ermi lugu sellest, kuidas ta ihkas mõnda aega pärast Euroopa meistriks tulemist tagasi trenni või järjelood uudisele, et Otepää valiti 2027. aasta laskesuustamise maailmameistrivõistluste korraldajaks (näiteks see või see).

Pealkiri on veebiuudise puhul ülioluline. Sellest, miks mängivad aga ajakirjanikud pealkirjadega või kirjutavad uudiseid teemadel, mis seda vormi justkui ei vääri, räägime lähemalt meediaäri puudutavas loos. Ent meie spetsialistid sõnavad, et teinekord võivad klõpsulõksud meelitada lugejat tema jaoks olulist artiklit lugema. Neutraalse sõnastusega pealkiri ei pruugi lihtsalt sinu tähelepanu püüda.

Veebiuudised pole lihtsalt tekstid – need on lood, mis annavad võimaluse tekst, fotod, videod, helid ja graafikud ühendada. Ajakirjanik peab tänapäeval olema tehniliselt võimekas: oskama teha otseülekandeid, monteerida videoid ja manustada artiklitesse erinevaid meediaformaate. Marju Himma kirjeldab doktoritöös seda kui „kaasaegse veebiajakirjaniku vältimatut oskustepagasit“. Kuigi võib tunduda, et veebiajakirjanik istub arvuti taga ja kogub infot kas telefonitsi, e-kirjatsi või sotsiaalmeedias, on Väino Koorbergi sõnul siiski oluline, et veebiajakirjanik oleks inimeste juures või sündmuskohal, jäädvustaks, küsiks ja looks.

Paberleht on nüüdseks kõrvaltoode

Veebikeskkond on ühtlasi konkurentsitihe. Priit Hõbemägi selgitab, et loo teekond pärast avaldamist on veebis väga oluline: “Portaal ei ole riiul, vaid pidevalt arenev ja muutuv.“ Ta lisab, et kui mõni lugu tähelepanu ei haara, muudetakse näiteks selle pealkirja – mitte tingimata sensatsioonilisemaks, vaid selliseks, mis suudaks tuua esile teema tegeliku olulisuse. Ajakirjanikud ja toimetused jälgivad pidevalt, kuidas lood levivad, ning kohandavad oma tööd kasutajate käitumise ja tagasiside põhjal. Ta lisas, et pealkirjade puhul katsetatakse mitmeid erinevaid variante ja vaadatakse, kuidas auditoorium ehk lugejaskond sellele reageerib.

Nagu me ka ennist mainisime, siis kuna lugu avaldatakse sageli kiirkorras, jääb faktikontrolli ja toimetamise kvaliteet mõnikord tagaplaanile. Vilja Kiisler nendib, et kuigi kiirus on veebiajakirjanduse alus, ei tähenda see, et võiks eksida. Veebiajakirjanik peab töötama pideva ajasurve all, mis võib eriti nooremaid kolleege kergesti kurnata, sest tähelepanu peab pidevalt olema terav. Lisaks eeldab veebiuudiste loomine ERR-i veebijuhi Urmet Koogi sõnul toimetuselt palju strateegilisi otsuseid. Kui tööl pole palju toimetajaid, tuleb hinnata lugude olulisust ja jõukohasust, sest kõigega pole võimalik põhjalikult tegeleda.

Veebiajakirjanduse eripära on ka see, et erinevalt varasemast ei ole veebiväljaanne enam lihtsalt trükis ilmunud materjali koopia, vaid eraldiseisev platvorm, millel on oma stiil, tempo ja ootused. Enne veebiajakirjanduse tõusu mõtlesid toimetajad, et ennekõike tuleb trükiväljaanne uudistega katta – seejärel mõeldakse veebile, siis nüüd on suhtumine muutumine. “Aastal 2024 on paberlehed meediamajade kõrvaltooted – kogu sisu läheb jooksvalt portaali.“ Selle muutuse taga on ühtlasi majanduslik loogika: enamik reklaamitulust liigub tänapäeval Google’i- ja Facebooki-sarnaste platvormide kaudu. See on sundinud meediamaju otsima uusi tuluallikaid, sealhulgas looma ja avaldama tasulist sisu.

Kokkuvõttes nõuab veebiuudiste loomine ajakirjanikult suurt paindlikkust, loomingulisust ja professionaalset vastutust. Igor Rõtov leiab, et ajakirjaniku töö kandub igal juhul küsimusest, kuidas aidata lugejal teha teadlikumaid ja paremaid valikuid. Vahet ei ole, kas tegu on veebi-, tele-, raadio- või leheajakirjanikuga, mõte jääb samaks.

Eesti veebiajakirjandus

Praeguseks on Eesti ajakirjandus jõudnud punkti, kus ajakirjaniku igapäevatöös kohtuvad tehniline võimekus, auditooriumi ootused ja majanduslik surve. Eesti on digitaalne riik: 92,9% elanikkonnast kasutab internetti ning 81% loeb uudiseid just veebis. Samas on meie meediaturg väike ja haavatav, mis tähendab, et iga tehnoloogiline uuendus või tuluallika muutus mõjub tugevalt kogu süsteemile.

Miks on Eesti veebiajakirjandusel olnud niivõrd pikk kujunemislugu? Alustati ju juba 1990‑ndatel! Marju Himma ja Signe Ivask rõhutavad oma teadusartiklis, et areng ei toimu lineaarselt: täna loodud koduleht ei muutu järgmisel kuul iseenesest “vingemaks“. Selle arengut kujundab korraga mitu tegurit: tehnoloogilised platvormid, toimetuste tööprotsessid, ajakirjanike oskused ja auditooriumi käitumine. Kui ükski neist osadest jääb nõrgaks, võib see ajakirjanduse sisulist arengut takistada. Lihtsustatult: ainuüksi tehnoloogiasse investeerimisest ei piisa, vaja on ka koolitatud ajakirjanikke ning auditooriumit, kes neid arenguid väärtustab ja toetab. Ning loomulikult on vaja ka rahalist võimekust.

Toimetused jälgivad auditooriumi käitumist mõõdikute abil. Ent Zrinjka Peruško, Halliki Harro-Loit ja Epp Lauk tõdevad, et mõõdikupõhine töökeskkond muudab ajakirjaniku töö iseloomu. Klõpsude arv, lugemise kestus ja sotsiaalmeedia jagamised ei ole enam pelgalt tagasiside, vaid neist on saanud töö edukuse mõõdupuu. See tähendab, et sisuliste lugude kõrval muutub üha olulisemaks see, kui hästi need “töötavad“. Aastatel 2012–2023 tehtud uuring näitab tõepoolest, et Eesti ajakirjanikud kasutavad neid mõõdikuid pigem enda töö reflekteerimiseks kui auditooriumi mõistmiseks. Peruško, Harro-Loit ja Lauk toovad aga välja, et auditooriumile meelepärast kerget sisu luues jääb toimetustes ja väljaannetes vähem ruumi “aeglastele“ ja analüütilistele lugudele, kus teemat käsitletakse süvitsi.

Aga mida teeb auditoorium? Tänapäeva meediakasutust iseloomustab järjest suurem individualiseeritus ning sellest kujunev isiklik meediarepertuaar: iga kasutaja valib oma kanalite ja platvormide kombinatsiooni. Meediatarbimine on hübriidne ehk kasutaja hangib infot nii digitaalsetest kui ka traditsioonilistest kanalitest, seejuures sõltub meediatarbimine tema ligipääsuvõimalustest ja oskustest. Jansová jt rõhutavad, et meediakasutus ei sõltu pelgalt kanalite olemasolust, vaid ka kasutaja võimest neis orienteeruda. Peamised tegurid, mis meediakasutust kujundavad, on ligipääs meediale, uudismeedia olulisus ja usaldus. Paraku on märgata ka ajakirjanduse vältimist: mõnel juhul hoidutakse sellest vaimse tervise nimel, teisel juhul piirdutakse lihtsalt pealkirjade lugemisega. Seepärast on meediapädevus ja kriitiline mõtlemine olulisemad kui kunagi varem.

Nagu Himma ja Ivask uuringus märgivad, on veebiajakirjanduse kestlik areng võimalik vaid siis, kui auditoorium on valmis sellesse investeerima – nii tähelepanu kui ka tellimustega. Samas ei tohiks ajakirjandus taanduda pelgalt populaarsete teemade ettekandjaks. Peruško, Harro-Loit ja Lauk rõhutavad, et professionaalsel ajakirjandusel on demokraatias oma roll: pakkuda aruteluplatvormi, mitte üksnes klõpsude pärast konkureerida. Eesti ajakirjanduse tulevik sõltub sellest, kuidas suudetakse tasakaalustada kiirus ja sügavus, mõõdikud ja mõtestatus. Digitaalsed võimalused avavad tohutu potentsiaali, aga ainult juhul, kui need allutatakse ajakirjanduse põhiväärtustele: tõele, sõltumatusele ja ühiskondlikule vastutusele.

Viited:

Hennoste, T. (2008). Uudise käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Himma, M. ja Ivask, S. (2025). Phases of Going Digital: A Framework for Assessing Newsroom Digitalisation Process. Journalism Practice. https://doi.org/10.1080/21670811.2024.2302554

Ivask, S. ja Pruulmann-Vengerfeldt, P. (2024). Mirroring Journalistic Work in Newsroom Metrics. Convergence. https://doi.org/10.1177/13548565241286979

Jansová, I., Kõuts-Klemm, R., Raycheva, L. jt. (2024). Media Audience Practices. In European Media Systems for Deliberative Communication. Routledge. https://doi.org/10.4324/9781003476597-6

Peruško, Z., Harro-Loit, H. ja Lauk, E. (2024). European Media Systems for Deliberative Communication. Routledge. https://doi.org/10.4324/9781003476597

Statistikaamet (2024). https://stat.ee

---