Lood Eesti veebiajakirjanduse arengust ja tänapäevast. Abimaterjal õpetajale.
Piirid nihkusid tundmatusse – 1989. aasta Eesti ajakirjanduses
Tegu on longreadiga, mis ilmus Delfis. Ligipääs sellele on taastamisel. Autorid olid Signe Ivask, Marii Kangur, Karoliina Hussar, Alar Suija, Brit Laak, Mark Šandali, Heini Heinlaid, Greete Palgi.
Sellest loost sündis ka kokkuvõte Eesti akadeemilise ajakirjanduse seltsi aastaraamatusse.
2019. aastal möödus kolmkümmend aastat mitmest paljutähenduslikust sündmusest: 1989. aasta augustis ühendas inimkett Tallinna Vilniusega ja novembris langes Berliini müür. Kuigi Eesti ajakirjanikud peavad seda aastat ajakirjanduslikus mõttes juba üsna vabaks, sest tsensuur oli seoses perestroikaga tuntavalt lõdvenenud, jääb õhku küsimus, kui julgelt sai hakata piire nihutama.
Vaid kaks aastat hiljem, 1991. aastal püüavad NSVL-i sõjaväelased sisse murda Vilniuse ja Tallinna teletorni. Vilniuses see õnnestubki. Sinna jätab elu 14 inimest, haavata saab tuhatkond. Tallinna teletorni ründamisest on tehtud filme, räägitud legende, kirjutatud raamatuid. Hukkunuid pole. Ometi on need ja paljud teised 1980ndatel aset leidnud sündmused (nt Propelleri esinemise keeld 1980. aastal Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio vahelisel jalgpallimatšil) aja märk: luuavarrestki võib teinekord pauk tulla.
Ajakirjandusuurija Roosmarii Kurvits märgib, et muutuste juured olid ikkagi Nõukogude Liidu viimase riigipea Mihhail Gorbatšovi algatatud perestroikas, millega kaasnes tasapisi avalikustamine ehk glasnost. Annad sõrme, läheb käsi. “1989. aasta oli juba aeg, kus see protsess läks järjest edasi ja enam tagasi pöörata ei saanud. See aasta oli ka NLKP nõrgenemise aasta, nii et ka sealt hakkas kontroll üha vähenema. Järjest rohkem tekkis vaidlusi, mida võib avaldada, mida mitte, ” selgitab ta.
Eva Kont (hiljem Luts) räägib oma 1991. aasta diplomitöös Ajakirjanduse areng 1989–1991 “Eesti Ekspressi” ja “Edasi”/”Postimehe” näitel, et ajakirjanikel oli kättesaadud vabadusega raske kohaneda, sest seni elati surutises, kus oma arvamust valjuhäälselt avaldama ei kiputud ja kõike välja ütlema ei kiirustatud. Õhku jääb küsimus, kui vaba on vaba. Sellele asuvadki ajakirjanikud kümnendi lõpus vastust otsima.
Vähehaaval, kuid väga kindlalt hakkab 1980ndate teises pooles lugejate, vaatajate ja kuulajateni imbuma üha rohkem vabameelset sisu, julgemaid arvamusavaldusi ja kriitilist teavet. Seni hoolega seatud sõnad, eufemismid ja ridade vahele kirjutamised-ütlemised jäävad tagaplaanile, sest Tallinnas asuva Nõukogude Liidu ametliku tsensuuri- ja riigisaladuse kaitseorgani Glavliti (vene k. Главное управление по охране государственных тайн в печати) haare nõrgeneb ja ütlemiste eest ei saa enam karistada. Innustunud ajakirjanikud kompavad üha rohkem piire. Tahetakse teha maailma parimat ajakirjandust, tuua auditooriumini uusi žanre ja kirevust läbi elu erinevate tahkude. Sealhulgas paiskuvad avalikkusesse tabuteemad.
Vaata sellega seotud lühilugu siit:
Projekti valmimist toetas U.S. Department of State ja USA saatkond Eestis.
