Vastupidiselt levinud arusaamale pole prantsuse keele hääldus tegelikult keeruline, tuleb vaid väga selgeid ja loogilisi reegleid silmas pidada. Ehk nagu formuleeris uhkelt (olgugi pigem prantsuse keele süntaksi kohta ja omaaegsest maailmapildist lähtudes) innukas 18.sajandi prantsuse kirjamees Antoine de Rivarol : "Ebaselgus pole prantsuse keelele omane":
"Ce qui qui n'est pas clair n'est pas français" (Discours sur l'universalité de la langue française, 1783)
Eks teisalt käib prantsuse keele kauni kõla (ja vaimu) juurde ka elegantne reegleid painutav mängulisus, aga olgu siinkohal välja toodud mõned suunised selle peamise korrapära (ja sellest tuleneva justkui müstilise ilu) märkamiseks hääldamise seisukohast:
(I) Kuula mõttega! Prantsuse keele harmooniline "voolavus" tuleb sellest, et ...
Seepärast...
1) ... pole prantsusekeelses helipildis mõtetki püüda tabada kõiki graafilisi sõnavahesid, kuuldaolev helijada liigendub pigem kaashäälikute ja täishäälikute vaheldumisel põhinevaks ühtlaseks silpide "ketiks" (CV-CV – Consonne+Voyelle-....), kus kergelt tõusev intonatsioon markeerib fraasilõppe. Artiklid, eessõnad jms pole rõhulised (need võivad elideeruda (le < l') või vajadusel sõnu kokku sidudes seepärast ka erandlikult välja häälduda (les_amis < s hääldub). Nii tähtede 'ärakaotamine' (élision) kui erandlikult sidumise eesmärgil väljahääldamine (liaison) on seega osa sellest loogikast, et sõnum ise liigendub lihtsalt mugavasti mõtte poolest seotud fraasideks ;
2) ... sõna viimane täht üldjuhul ei hääldu
Kuna silbi moodustab eelkõige täishäälik, siis viimane kaashäälikut märkiv täht üldiselt ei hääldu, v.a. p, b, c, g, f, l. Täishäälikud (I, E, A, O, U ...) üldjuhul sõna lõpus häälduvad, aga prantsuse keeles kõige sagedasemat tähte E kasutatakse muuhulgas ka selleks, et aidata häälduda neil sõnalõpu kaashäälikutel, mis muidu ei häälduks, näiteks naissoo-vormi moodustamisel (malin/maline, grand/grande). Sel juhul moodustub ise "tummaks" jääva E-ga nö lisasilp, konsonant hääldub, "e" ise viimase tähena aga jällegi mitte.
Paljude sõnade lõpus moodustab E siiski täisväärtusliku rõhulise silbi. Sel juhul märgitakse seda kirjapildiga "é" nt Liberté
(II) Loe mugavalt... – Ajaloolist kirjapilti on häälduses mugandatud väga loogiliselt
1) Ajaloos kunagi rolli mänginud topelttähtede puhul kehtib tänaseks nö 'vähima pingutuse seadus' : nii kõige lahtisemad kui kõige kinnisemad vokaalid taanduvad häälduses keskmiselt avatud hääldusega ühekordseteks täishäälikuteks
au [o], ou< [u], eau [o]
2) Mõningate tähtede puhul, mille häälduspilt võib varieeruda (c [s/k], g [ʒ/g]) kehtib samuti mugavusel põhinev suus eespool ja tagapool häälduvate häälikute vaheline tööjaotus :
eespool häälduvad täishäälikud i ja e kombineeruvad samuti eespool häälduvate [s] ja [ʒ]-ga, samas kui sUUs tAgApOOl häälduvad a,u,o kombineeruvad [k] ja [g]-ga
"c" Cécile [sesil] vs [k]-ga häälduvad Camus, Cocteau, Cuvier
"g" Gide [ʒid], George [ʒorʒ], Genette [/ʒönett/ ʒənεt] vs [g]-ga häälduvad Gaston, Godard, aigu
Ehk siis meeldejätmiseks: eespoolsed tegutsevad IsE, tagapoolsed eelistavad mugavasti AUtOt.
*Pole aga välistatud, et ka 'isetegutsejatel' mõnikord autot vaja läheb – kui E-le või I-le eelnevat kaashäälikut märkivat tähte siiski tagapoolse konsonandina hääldada tahetakse, kasutatakse abistavat lisatähte "U" (NB! "-u-" ise sel juhul sugugi ei hääldu) :
Gauguin [gogɛ̃], Marguerite [margərit], Guy [gi]
** "qu" hääldub alati [k] : isegi kui mehenimest Frédéric (Chopin) teha -e lisamise abil naisenimi Frédérique (nt lauljanna Frédérique Mousseau), on mõlemal juhul hääldus [fʁedeʁik]
3) E kriipsud on ka täitsa loogilised:
– é märgib kinnisemat /E/ hääldusviisi [e], mille puhul tuleb suunurgad tugevalt tahapoole, ehk 'naeratuseks' venitada. See hääldusviis esineb lahtises silbis, s.o tavalises kaashäälik+täishäälik silbis, nt télé [te-le]
– è märgib lahtisemat /E/ hääldusviisi [ε], mis esineb kinnises silbis, s.o silbis, kus üks lisa-kaashäälik "sulgeb" tavalise kaashäälik+täishäälik jada ja "e"-d on aega pikemalt ja lahtisemalt hääldada, nt mère [mε:ʀ] ('ema').
Samas kinnise silbi positsioonis võib esineda ka 'katusega' E – "ê", nt tête [tεt] ('pea'). Seda enamasti juhul, kui keelemälu mõttes on hea meelde tuletada, et ladina keeles on olnud selles silbis ka "s" täht, nt testa tähendus oli ladina keeles mh ka 'kolp'.
NB! Kui aga tähele "e" järgneb nagunii kirjas juba 2 konsonanti, siis on juba selge, et silp on kinnine ja E hääldub lahtiselt, nii et sel juhul polegi vaja ühtegi diakriitilist märki kirja panna, nt messe [mεs] 'missa'.
– Kui aga tähele "e" järgneb üksainus konsonant ja "e"-l ka ühtegi diakriitilist märki peal ei ole, siis ei hääldugi see täht /E/-na, vaid hoopis kinnisema "tumma [ə]-na, mis kostab eesti keeles nagu "ö", ainult et oluline oleks seda "ööd" mitte venitada, vaid hästi kergelt, väikeseks prunti keeratud suuga hääldada. nt Denis [dəni], Remarque [ʀəmaʀk], etc.
Sest see väga sage häälik on üks kogu prantsuse keele häälduse 'elegantsi' moodustavatest joontest:
(III) ... aga hääli intensiivselt! Õige elegantse kõla tagab suu hääldusaparatuuri täpne pingutamine
Prantsuse keele hääldamist iseloomustab üldiselt kinnisem, aga intensiivsem hääldus vrdl eesti keelega
1) eesvokaalide ja eriti kinnise [e] puhul tagab täpse ja elegantse kõla see, kui suunurgad tugevalt taha (ehk 'naeratuseks') venitada : Liberté
2) kinnise seeria vokaalid häälduvad teise vokaali ees veelgi kinnisemalt: i <[j], ui [ɥi], u [w]
3) huuled torus (labialiseeritud) häälikute puhul ning markeerimata abistava tumma "e" puhul tuleb huuled aga tugevalt prunti keerata. nt keeli kõrvutava sõnapaari võrdluses tuleb eesti keele sõna " suu" [su] ja prantsuse keele sõna "saoul" - [su] hääldamisel prantsusekeelse sõna hääldamisel huuli oluliselt rohkem 'torutada' kui eestikeelese sõna puhul !
*Häälik, mille pärast aga muretseda väga pole vaja, on prantslaste legendaarne "põrisev" /R/ - seda Edith Piafi jt 20.saj esimese poole lauljate tugeva kurgupõrinaga [R] tänapäeva Prantsusmaal enam praktiliselt ei kuule... See on mugandunud küll kurgus ja mitte keeleotsa väristades (nagu eesti [r]) häälduvaks, aga vähempõrisevamaks devibreeritud häälikuks [ʁ]
Võrdle näiteks : Edith Piaf "Non, Je ne regrette rien" (1961) vs Chimène Badi chante Piaf (2023)