Vastupidiselt levinud arusaamale pole prantsuse keele hääldus tegelikult keeruline, tuleb vaid väga selgeid ja loogilisi reegleid järgida. Ehk nagu formuleeris uhkelt (olgugi pigem prantsuse keele süntaksi kohta ja omaaegsest maailmapildist lähtudes) innukas 18.sajandi prantsuse kirjamees Antoine de Rivarol:
"Ce qui qui n'est pas clair n'est pas français" (Discours sur l'universalité de la langue française, 1783)
Mõned suunised selle korrapära (mis tagab ka prantsuse keele kuulsusrikka müstilise ilu) märkamiseks:
(I) Prantsuse keele harmooniline "voolavus" tuleb sellest, et ...
Seepärast
1) pole mõtet prantsusekeelses helipildis mõtetki püüda tabada kõiki graafilisi sõnavahesid, kuuldaolev helijada liigendub pigem ühtlasteks kaashäälik+täishäälik - kaashäälik+täishäälik jne silpide ühtlaseks "ketiks". Artiklid, eessõnad jms pole rõhulised (need võivad elideeruda - le < l' või häälduses ka kergelt rohkem välja häälduda (les_amis < s hääldub (liaison)), sõnum ise liigendub mugavasti mõtte poolest seotud fraasideks
2) sõna viimane täht üldjuhul ei hääldu
Kuna silbi moodustab eelkõige täishäälik (vokaal), siis viimane kaashäälikut märkiv täht (konsonant) ei hääldu, v.a. p, b, c, g, f, l. Täishäälikud (I (ici), E, A, O, U ...) üldjuhul sõna lõpus häälduvad, aga prantsuse keeles kõige sagedasemat tähte E kasutatakse muuhulgas ka selleks, et aidata häälduda neil sõna lõpu konsonantidel, mis muidu ei häälduks (malin/maline, grand/grande). Sel juhul moodustub ise "tummaks" jääva E-ga nö lisasilp, konsonant hääldub, "e" ise mitte. Paljude sõnade lõpus moodustab E siiski täisväärtusliku rõhulise silbi. Sel juhul märgitakse seda kirjapildiga "é" nt Liberté
(II) Ajaloolist kirjapilti on häälduses mugandatud väga loogiliselt
2) suus eespool ja tagapool häälduvate vokaalide tööjaotus : i,e (IsE) vs a,u,o (sUUs tAgApOOl)
3) E kriipsud on ka täitsa loogilised:
é märgib kinnisemat [e] hääldusviisi, mille puhul tuleb suunurgad tugevalt tahapoole, ehk 'naeratuseks' venitada. See hääldusviis esineb lahtises silbis, so tavalises kaashäälik+täishäälik silbis, nt télé [te-le]
è märgib lahtisemat /E/ hääldusviisi [ε], mis esineb kinnises silbis, so silbis, kus üks lisa-kaashäälik "sulgeb" tavalise kaashäälik+täishäälik jada ja "e"-d on aega pikemalt ja lahtisemalt hääldada, nt mère [mε:ʀ] ('ema').
Samas kinnise silbi positsioonis võib esineda ka 'katusega' E - ê, nt tête [tεt] ('pea'). Seda enamasti juhul, kui keelemälu mõttes on hea meelde tuletada, et ladina keeles on olnud selles silbis ka "s" täht < testa (mh 'kolp' ld k)
Kui aga E tähele järgneb nagunii kirjas juba 2 konsonanti, siis on juba selge, et silp on kinnine ja E lahtine, polegi vaja ühtegi diakriipilist märki kirja panna, nt messe [mεs] 'missa'.
ning NB! Kui E-le järgneb üks ainus konsonant ja ühtegi märki peal ei ole, siis ei hääldugi pr k E e-na, vaid hoopis kinnisema "tumma ə -na, mis kostab eesti keeles nagu "ö", ainult et oluline oleks seda "ööd" mitte venitada, vaid hästi kergelt, väikeseks prunti keeratud suuga hääldada. nt Denis [dəni], Remarque [ʀəmaʀk], etc.
Sest see väga sage häälik on üks kogu prantsuse keele häälduse 'elegantsi' moodustavatest joontest:
(III) Elegantse naeratuse ja artikulatsioonigümnastika olulisusest... - kinnisem, aga intensiivsem hääldus vrdl eesti keelega
2) kinnise seeria vokaalid häälduvad teise vokaali ees veelgi kinnisemalt: i <[j], ui [y], u [w]
3) huuled torus (labialiseeritud) häälikute puhul ning markeerimata abistava tumma "e" puhul tuleb huuled aga tugevalt prunti keerata. nt sõnapaari " suu"[su] (e k ) ja "saoul" - [su] (pr k) hääldamisel tuleb prantsuse keeles huuli oluliselt rohkem 'torutada' !