Prantsuse keele hääldamise kohta

Rõhk on prantsuse keeles sõna või pigem mõtte poolest seotud fraasi viimasel silbil.

Seepärast…

1) … pole prantsusekeelses helipildis mõtetki püüda tabada kõiki graafilisi sõnavahesid, kuuldaolev helijada liigendub pigem kaashäälikute ja täishäälikute vaheldumisel põhinevaks ühtlaseks silpide “ketiks” (CV-CV   – Consonne+Voyelle-….), kus kergelt tõusev intonatsioon markeerib fraasilõppe. Artiklid, eessõnad jms pole rõhulised (need võivad elideeruda (le < l’) või vajadusel sõnu kokku sidudes seepärast ka erandlikult välja häälduda (les_amis < s hääldub). Nii tähtede ‘ärakaotamine’ (élision) kui erandlikult sidumise eesmärgil väljahääldamine (liaison) on seega osa sellest (enchainement consonantique) loogikast, et sõnum ise liigendub lihtsalt mugavasti mõtte poolest seotud fraasideks (groupes rythmiques või ka mots phonétiques) ;

Ega prantslastega kokku puutudes ongi algajal kõneleja kole raske leida hetke, millal üldse midagi vahele saaks öelda nende justkui katkematus jutuvadas. Aga võite siis proovida kuulata, kas fraasivahesid on võimalik tabada, nt:

Au début,/ les_amis français,/ c’est tout simplement / pou .r écouter / la sonorité //

2) … sõna viimane täht üldjuhul ei hääldu

Kuna silbi moodustab eelkõige täishäälik, siis viimane kaashäälikut märkiv täht üldiselt ei hääldu, v.a. p, b, c, g, f, l. Täishäälikud (I, E, A, O, U  …) üldjuhul sõna lõpus häälduvad, aga prantsuse keeles kõige sagedasemat tähte E kasutatakse muuhulgas ka selleks, et aidata häälduda neil sõnalõpu kaashäälikutel, mis muidu ei häälduks, näiteks naissoo-vormi moodustamisel (malin/maline, grand/grande). Sel juhul moodustub ise “tummaks” jääva E-ga nö lisasilp, konsonant hääldub, “e” ise viimase tähena aga jällegi mitte.

Paljude sõnade lõpus moodustab E siiski täisväärtusliku rõhulise silbi. Sel juhul märgitakse seda kirjapildiga “é”  nt  Liberté

Nb! iseäranis nime- ja omadussõnade meessoo vormide puhul on seega vägagi oluline viimast tähte MITTE hääldada (et mehest mitte naisterahvana rääkida:)) : étudiant/étudiante; intéressant/intéressante; boulanger/boulangère, etc

Muidugi, kui te vahet teha ei taha, võite te tänapäeval kirjutada ka étudiant.e või nt étudiant-e-s, aga hääldada tuleb siis ka topelt…

Kas prantslased on uhked oma keele ja kultuuri ajaloo üle ja austavad oma ajaloolist kirjapilti või on põhjus hoopis see, et prantslased tunnevad end kõige paremini, kui nad etteantud tingimusi omas võtmes väheke väänata saavad, igatahes:

1) Ajaloos kunagi rolli mänginud topelttähtede puhul kehtib tänaseks nö ‘vähima pingutuse seadus’ : nii kõige lahtisemad kui kõige kinnisemad vokaalid taanduvad häälduses keskmiselt avatud hääldusega ühekordseteks täishäälikuteks

ai [E], au [O], eau [O], eu [Ö], ou [u]   (vt pr k häälikute häälduse paiknemist suus – triangle vocalique du fr)

* Ainsa erandina tundub “oi” häälduvat diftongina [ua] (nt “roi”, “moi”, aga õigupoolest teiseneb esimene häälik CV-CV loogika kohaselt nii kinniseks, et kvalifitseerub poolkonsonandiks [w]. Järgnevat vokaali hääldasid 17.-18. saj õukond ja kuningas Lois XIV küll muide korrraliku loogika kohaselt [we], aga pööbel ütles kõva häälega [wa], nii et 1814.a. Pariisis oleks Louis XVIII juba targu võinud öelda “Le roi, c’est moi” häälduses [ ʁwa / se mwa ]. Endisaegset hääldust kuuleb aga tänini Kanadas.

Olgu siinkohal toodud ka kõik pr k häälikud ja nende kirjapildid ülevaatliku tabelina,

kust on näha, et (a) suures plaanis on palju häälikuid, mis sarnaselt häälduvad;

* muide ka nasaali “-in” (nt le vin) leiate oma eesti keele hääldusaparaadist üles, kui hakkate eitavalt häälitsedes  eesti k [ä] häälikut 2x korrates vastama küsimusele, kas prantsuse keel ikka raske tundub ?

(b) on tähti, mille hääldus võib muutuda, aga jällegi on olemas selge loogika:

2) Tähtede puhul, mille häälduspilt võib varieeruda (c [s/k], g [ʒ/g]) kehtib samuti mugavusel põhinev suus eespool ja tagapool häälduvate häälikute vaheline tööjaotus :

eespool häälduvad täishäälikud i ja e  kombineeruvad samuti eespool häälduvate [s] ja [ʒ]-ga, samas kui  sUUs tAgApOOl häälduvad a,u,o kombineeruvad [k] ja [g]-ga

        “c”     Cécile [sesil]   vs [k]-ga häälduvad Camus, Cocteau, Cuvier

        “g”      Gide [ʒid], George [ʒorʒ], Genette [/ʒönett/ ʒənεt]  vs [g]-ga häälduvad Gaston, Godard, aigu

Ehk siis meeldejätmiseks (aitäh säravaimale prantsuse keele õpetajale Tiina Zobelile selle mõtte eest!): eespoolsed tegutsevad IsE, tagapoolsed eelistavad mugavasti AUtOt.

*Pole aga välistatud, et ka ’isetegutsejatel’ mõnikord autot vaja läheb – kui E-le või I-le eelnevat kaashäälikut märkivat tähte siiski tagapoolse konsonandina hääldada tahetakse, kasutatakse abistavat lisatähte “U” (NB! “-u-” ise sel juhul sugugi ei hääldu) :

Gauguin [gogɛ̃], Marguerite [margərit], Guy [gi]

** “qu” hääldub alati [k] :  isegi kui mehenimest Frédéric (Chopin) teha -e lisamise abil naisenimi Frédérique  (nt lauljanna Frédérique Mousseau), on mõlemal juhul hääldus [fʁedeʁik]

3) E kriipsud on ka täitsa loogilised:

– é märgib kinnisemat /E/ hääldusviisi [e], mille puhul tuleb suunurgad tugevalt tahapoole, ehk ‘naeratuseks’ venitada. See hääldusviis esineb lahtises silbis, s.o tavalises kaashäälik+täishäälik silbis, nt télé [te-le]

– è märgib lahtisemat /E/ hääldusviisi  [ε], mis esineb kinnises silbis, s.o silbis, kus üks lisa-kaashäälik “sulgeb” tavalise kaashäälik+täishäälik jada ja “e”-d on aega pikemalt ja lahtisemalt hääldada, nt mère [mε:ʀ] (‘ema’).

Samas kinnise silbi positsioonis võib esineda ka ‘katusega’ E  – “ê”, nt  tête [tεt] (‘pea’). Seda enamasti juhul, kui keelemälu mõttes on hea meelde tuletada, et ladina keeles on olnud selles silbis ka “s” täht, nt testa tähendus oli ladina keeles mh ka ‘kolp’.

NB! Kui aga tähele “e” järgneb nagunii kirjas juba 2 konsonanti, siis on juba selge, et silp on kinnine ja E hääldub lahtiselt, nii et sel juhul polegi vaja ühtegi diakriitilist märki kirja panna, nt messe [mεs] ‘missa’.

– Kui aga tähele “e” järgneb üksainus konsonant ja “e”-l ka ühtegi diakriitilist märki peal ei ole, siis ei hääldugi see täht /E/-na, vaid hoopis kinnisema “tumma [ə]-na, mis kostab eesti keeles nagu “ö”, ainult et oluline oleks seda “ööd” mitte venitada, vaid hästi kergelt, väikeseks prunti keeratud suuga hääldada. nt Denis [dəni], Remarque [ʀəmaʀk], etc.

Sest see väga sage häälik on üks kogu prantsuse keele häälduse ‘elegantsi’ moodustavatest joontest:  

Prantsuse keele hääldamist iseloomustab üldiselt kinnisem, aga intensiivsem hääldus vrdl eesti keelega.

Näiteks võib eesti keeles isegi ülipikk välde sõnas siis venida üsna rahulikult ja lõputult, prantsuse keeles tuleb aga eitust jaatava vastuse  Si puhul esiteks [s] puhul keeleots tugevalt vastu esiiget suruda ja [i] puhul suunurgad tugevalt tahapoole venitada ja hoogsalt manifesteerida: vrdl siis  / Si;    samuti on eesti k osi üsna väike tagasihoidlik sõnajalgtaim, prantsuse keeles võrdsust jalule seades tuleb seda teha intensiivse [s] ja [i]ga – …aussi (‘samuti, ka’). Seega,

(a) täishäälikute puhul, mis kõne üldist kõlapilti määravad:

– eesvokaalide, sh eriti kinnise [e] puhul tagab täpse ja elegantse kõla see, kui suunurgad tugevalt taha (ehk ‘naeratuseks’) venitada : Liberté

– kinnise seeria vokaalid häälduvad teise vokaali ees veelgi kinnisemalt: i <[j], ui [ɥi], u [w]

– huuled torus (labialiseeritud) häälikute puhul ning markeerimata abistava tumma “e” puhul tuleb huuled aga tugevalt prunti keerata.

(b) kaashäälikud on selleks, et kiirelt ja selgelt helipilti täpsustada:

– keeleots peaks aktiivselt – ja kiirelt!- tegutsema suu eesosas nii ‘naeratades’ (suunurgad taha) häälduva [s] häälimisel kui samuti suu eesosas, aga huuled torus häälduva [ʃ] (“ch”)  hääldamisel. On ju vahet, kas tegemist on kassiga – c’est (le) chat – või on asi lihtsalt nii – C’est ça.

– mõlemad häälikud kõlavad kaunimalt (ja küllap siis ka naiselikumalt), kui neid heliliselt hääldada

• naissoo tunnuse -e lisamisel või ka mistahes muus positsioonis kirjas üksi kahe täishäälikut märkiva tähe vahele jäänud “s” hääldub [z]    nt rose, Louise [lwiz], française
• suus tagapool häälduv susisev [ʒ] on samuti huuled torus, aga suus eespool häälduva [ʃ] helilisem hääldusvariant  tähtede “g(+i,e)”, “j” puhul, näiteks kaellkirjak (giraffe) paneb häälepaelad vibreerima, kass (chat) mitte. Vrdl harjutades

– Helilisuse olulisusest saab aga aru siis, kui proovide kasvõi eesti keeleski eristada häälduses sõnu banaan ja Panama. Kuna eesti keeles see eristus väga oluline pole (g,b,d häälduvad meil lihtsalt nõrgemalt, aga mitte heliliselt), siis võime meie rahulikult lauba õhtul panaani süüa, prantsuse keelt rääkides võiks aga käe kõrisõlmele panna ja proovida, kas ühe sõna hääldamisel neist kahest on tunda kõris paiknevate häälepaelte võnkumist helilisuse tekitamisel ? Vrdl banane vs Panama

*Häälik, mille pärast aga muretseda väga pole vaja, on prantslaste legendaarne “põrisev” /R/  – seda Edith Piafi jt 20.saj esimese poole lauljate tugeva kurgupõrinaga [R] tänapäeva Prantsusmaal enam praktiliselt ei kuule… See on mugandunud küll kurgus ja mitte keeleotsa väristades (nagu eesti [r]) häälduvaks, aga vähempõrisevamaks devibreeritud häälikuks [ʁ]

Võrdle näiteks : Edith Piaf “Non, Je ne regrette rien” (1961)  vs Chimène Badi chante Piaf (2023)