Sissejuhatus

Erik Eriksoni (Erikson & Erikson 1997) psühhosotsiaalse arenguteooria kohaselt on selles vanuses inimese elus oluline roll eneseanalüüsil ja ümbritsevatelt saadaval sotsiaalsel toel. Vanemas eas keskendub inimene varasemast rohkem möödunud eluetappide ja iseenda hindamisele. Fookuses on seni elatud elule hinnangu andmine ja sellele tähenduse leidmine. Sotsiaalselt mõjutab arengut pensionile jäämine ja tööelust loobumine ning seeläbi kohanemine uute rollidega elus. Kohaneda tuleb ka vähenenud füüsilise jõu ja halveneva tervisega, üksindusega, leppida elu piiratusega ja surma paratamatu lähenemisega. Selles arengustaadiumis tuleb lahendada ka psühhosotsiaalne kriis, mille positiivne väljund on terviklikkuse tunne ja rahulolu eluga ning võimalik negatiivne väljund pettumuse ja ebavajalikkuse tunne.

Kaotust ja selle mõju inimese elu erinevatele tahkudele on palju uuritud. Seda ilmestab ka leinateooriate rohkus. Alates Freudi psühhoanalüütilisest "leinamine on raske ja kurnav töö" leinateooriast kuni viimastel aastakümnetel ilmunud "parem on kaotatule üldse mitte mõelda" teooriateni. Üks on kindel – lein on samal ajal nii universaalne kui unikaalne ja sügavalt individuaalne protsess, mida ei olegi võimalik selgitada ühe kõikehõlmava teooria või mudeliga.

Vaatamata leinauuringute rohkusele on vähe selgitavat infot kaotuse mõju kohta vanemas eas. Samas on elu fakt, et mida kauem inimene elab, seda tõenäolisemalt saab ta kogeda oma abikaasa, töökaaslase, sõbra või lapse kaotust. Vanemas eas eksisteerib surmaga kokkupuudet võrreldes nooremate vanusegruppidega sagedamini, mistõttu on levinud arvamus, et vanemas eas leinajad ei vaja leinaprotsessis olulisel määral toetust. Võrreldes noorematega reageerivad vanemad inimesed leinale pealtnäha kergemini, kuid läbiviidud võrdlevad uurimused on näidanud, et pigem on see seotud tunnete eitamisega vanema generatsiooni poolt.