Leinaprotsess

Leinaprotsessi kirjeldamisel on väga levinud selle kujutamine lineaarselt läbi erinevate staadiumite (Joonis 1). Üheks tuntuimaks on psühhiaater Elisabeth Kübler-Rossi leinafaase käsitlev teooria. Oma raamatus „On Death and Dying“ (Surmast ja suremisest, 1969) avas ta sügavuti leinaprotsessi, mille läbivad surmavalt haiged patsiendid. Ta intervjueeris sadu patsiente ja identifitseeris viis staadiumit (šokk ja eitamine, viha, kauplemine, depressioon, leppimine), mida haige inimene läbib. Neid staadiume on rakendatud ka leinale. 

Joonis 1. Leinafaasid Kübler-Rossi käsitluses

Kaotusega silmitsi seistes tuleb elu mõttekuse (taas)leidmiseks ja muutuse aktsepteerimiseks läbida protsess, mis on ajas ja intensiivsuses muutuv. Sageli nimetatakse seda protsessi leinatööks. Leinatöö tähendab erinevate staadiumide läbimist selleks, et tavapärane elurütm saaks taastuda. Protsessiga kaasnevad muutused inimese emotsionaalses seisundis ning erinevate tunnetega tegelemine. Lein on dünaamiline ja ajas muutuv.  

Eitamise ja aktsepteerimise staadiumi vahel võib olla erinevatel juhtudel erinevaid liikumisi. Siiski on enamasti eitamise staadium omane leinaprotsessi varasemale perioodile ning aktsepteerimine rohkem omane hilisemale perioodile. Joonisel 1 on lisatud staadium "Testimine", mida Kübler-Rossi esmases teoorias toodud ei ole. See on lisatud hiljem täpsustamaks protsessi lõpufaasi enne aktsepteerimist.

Leinaprotsessile omaste tunnete esinemise perioodilisus on vanemas eas sarnane nooremate vanusegruppidega. Erinevate uurimuste kohaselt (Fasey 1990) läbivad suurem enamus leinajaid järgmised staadiumid:

    1. Tuimus. Esimest perioodi vahetult peale kaotust iseloomustab tuimuse tunne ja vastupanu aktsepteerida kaotuse reaalsust. Sellel perioodil vaheldub emotsionaalne tuimus intensiivse stressi ja ärevushoogudega. 

    2. Viha ja kauplemise perioodil on domineerivaks vihatunne. Vihatunne leinaprotsessis on loomulik ja tuleneb tavaliselt kahest allikast: pettumusest ja abitusetundest. Paljud inimesed tunnevad viha, kuid nad ei teadvusta endale, et viha on suunatud lahkunule. Kui viha ei ole suunatud surnule või ümbersuunatud kellelegi teisele, võib olla tegemist olukorraga, kus viha on retroflekteeritud ehk pööratud inimese enda vastu – suunatud sissepoole ja väljendub depressioonis, süü- ja häbitundes ning langenud enesehinnangus. Ekstreemsete juhtumite puhul võib selline viha viia suitsidaalse käitumiseni. Siit aga ei tohiks järeldada, et suitsiidimõtete taga on alati  retroflekteeritud viha. Suitsiidimõtted võivad tuleneda ka lahkunuga taasühinemise soovist. Kauplemise staadiumit iseloomustab püüe läbi rääkida või kaubelda kõrgemate jõudude või kellegi/millegagi, kellele omistatakse kontrolli võim tekkinud olukorra üle. Inimene võib anda lubadusi Jumalale läbi palvete või püüda kellegi teisega kokkuleppeid saavutada, et tekkinud olukord kaoks. 

    3. Depressiooni staadium. Siin väljenduvad kaotusega seotud tunded. Tavapärased on nutmine, sügav kurvameelsus, une- ja söömishäired. Sügavuti tunnetatud soov taas kohtuda kaotatud lähedasega ja igatsus võivad leinajas tekitada tunde justkui oleks surnud lähedane tema kõrval. 

    4. Kõige viimane on leina lahenemise ja kaotusega kohanemise staadium. Enne kaotusega kohanemist võib esineda nö testimise periood, kus leinav inimene hakkab tasapisi uuesti osalema ühiskonnaelus ja sotsiaalsetes tegevustes. Testimise ajal otsib inimene endale sobivaid tegevusi ja see on juhtunu aktsepteerimise alguseks. Alustatakse elu ümberorganiseerimist lähtuvalt toimunud muutusest ja hakatakse otsima uut tasakaalu ning stabiilsust.

Tänapäevasem lähenemine leinaprotsessile rõhutab kaotusele järgneva kohanemise ja taastumise protsessi unikaalsust ja individuaalsust. Samuti rõhutatakse leina intensiivsuse muutumist ajas ning asjaolu, et inimese organism ei oma vaimset ega füüsilist energiat pidevaks akuutseks leinamiseks. Stroebe ja Schut (1999) poolt loodud leina duaalprotsessi mudeli (Joonis 2) kohaselt mõjutab leinaprotsess inimese igapäevaelu perioodiliselt hõlmates aktiivseid ja nö puhkeperioode. Aja möödudes muutuvad puhkeperioodid pikemaks.

Joonis 2. Leina duaalprotsessi mudel

Olulised leinaprotsessiga seotud märksõnad vanemas eas on:

  • vastastikune sõltuvus, mis tekib kooselavate inimeste vahel, kelle üldine võimekus on hääbuv ja sotsiaalse suhtlemise aktiivsus väheneb;
  • personaalne surmateadlikkus, mis seostub surmaootusega ehk elu lõppemise paratamatusega ja on sageli ärevusseisundi põhjustaja, sest surmatemaatika aktiveerib baashirmud.
  • üksindus, mis on levinud seisund vanemaealiste vanusegrupis. Sotsiaalne eraldatus on oluline mõjutegur subjektiivse heaolu ja tervise seisukohast. Mida eraldatum on inimene, seda madalam on tema heaolu;
  • kohanemine uue rolliga, mis tekib paratamatult peale elukaaslase kaotust või ka näiteks peale täiskasvanud lapse kaotust, kui peab taas võtma ema rolli ja vastutuse lastelaste üleskasvatamise ees;
  • füüsiline lähedus ja puudutused, millest inimene tunneb puudust, kui lähedane ja harjumuspärane kaaslane on surnud. Vanemas eas on uute inimestega kohanemine enamasti  keerulisem kui nooremas vanuses;
  • meenutamine, mis pakub olulist lohutust, sest see on tegevus, mille läbi leinaja tunnetab kaotatud lähedasega ühtsust;
  • kolimine, mis on peale elukaaslase surma ja rahalistel põhjustel sageli paratamatu;
  • uued oskused, mis tuleb omandada, et eluga iseseisvalt toime tulla;
  • pühad ja tähtpäevad, mis kergitavad esile valulikud meenutused varasemalt koosveedetud aegadest.

Mõtle endamisi, millised on Sinu hirmud. Püüa mõelda sügavuti ehk leida see, mida miski hirm sisuliselt tähendab. Näiteks, kui on hirm tervise halvenemise ees, siis millise tunde või seisundi tervise halvenemine võiks põhjustada.

Kliki siia

Fritz Riemanni (1995) kohaselt on hirmu neli põhivormi:

  1. hirm andumuse ees, mida tunnetatakse “minast” loobumise ja sõltuvusena;
  2. hirm endakssaamise ees, mida tunnetatakse turvatunde puudumise ja isoleeritusena;
  3. hirm muundumise ees, mida tunnetatakse kaduvuse ja kindlusetusena;
  4. hirm paratamatuse ees, mida tunnetatakse lõplikkusena, paratamatusena ja vabaduse puudumisena.

Loe lisaks:
http://raulpage.org/lein/