Kuidas toetada

Abistavad sõnastusedMitteabistavad tegevused
    • Räägi mulle…
    • Kuidas sa sellises olukorras reageerid…
    • Mulle tundub…
    • Mõtlen, et kas see võiks…
    • Kuidas sinu tunded on aja jooksul muutunud?
    • Millised hetked on kõige raskemad?
    • Palun täpsusta…
    • Tahad sa sellest rääkida?
    • Julgustan ja toetan sind…
    • Liiga kiired vastused
    • Teema muutmine
    • Liigne iseendast rääkimine
    • „Miks“ - küsimuste küsimine
    • Nõuannete jagamine
    • Õpetamine, tunnete vaigistamine
    • Liigne tõlgendamine
    • Liiga paljude küsimuste küsimine
    • Vaikuse katkestamine
    • Sihitu lobisemine
    • Jäik kehaasend
    • Märkmete tegemine
    • Kella vaatamine
    • Oma pilgu „rändama“ laskmine

Vältima peaks alljärgnevaid väljendeid:

    • „Ma tean, mida sa tunned“ - keegi ei tea kunagi täpselt, mida teine tunneb, millise tähendusega toimunu kannatanu jaoks on. Võid öelda, et saad aru, et teisel on raske.
    • „Mul oli samamoodi“ - nii väites pisendad teise muret, sest hetkel tundub leinajale, et nii raske pole kunagi kellelgi olnud kui tal praegu. Sina tulid sellest situatsioonist välja, talle tundub aga, et tema ei välju sellest enam kunagi, seega annab ta endale hinnangu kui saamatule.
    • „Oleks võinud hullemini minna“ - sellegagi pisendad leinaja muret. Ta leiab, et sa ei mõista teda. Leinaja arvates ei saa enam hullemaid olukordi olemas olla.
    • „Rahune maha“ – las tunded tulla ja las leinaja elab oma tunded välja.
    • „See oli Jumala tahtmine“ - keegi ei taha akuutses leinamises kuulda, et nii pidigi minema. Võib lihtsalt küsida, mis juhtus või kinnitada oma osavõtlikkust: “Kurb, et see juhtus.”, “See tundub väga raske katsumusena.”, “Leinaprotsessis on täiesti normaalne, et sa nii tunned.”, “Ma ei tea, mida öelda.”

Leinaja toetamiseks tuleb mõista esmase kaotusega kaasnevaid nö sümboolseid kaotuseid ja nendega seotud eraldiseisvat, kuid samal ajal põimunud leinaprotsessi. Leinaja võib kogeda sügavat igatsust möödunu suhtes, samas tugevat frustratsiooni ja viha oleviku suhtes. Tasakaalustatud pildi loomine leinajast on abistamiseks oluline – millised leinaja omadused on teda leinaprotsessis toetavad ja millised on pigem takistavad. Leinaja võib tunda hirmu, et kui ta hakkab elust taas rõõmu tundma, siis ta justkui reedaks surnud lähedase ja unustaks ta. See hirm on leinaprotsessi oluline osa ja vajab väljendamist. Inimesed kujunevad läbi oma kogemuste, mis ei pea tühiseks muutuma, kui kogemuse osapool sureb. Leinajat võiks julgustada:

    • meenutama humoorikaid juhtumisi seoses kaotatud lähedasega;
    • nimetama surnud lähedase neid omadusi, mis leinajat kõige enam kõnetasid või mõjutasid;
    • meenutama lähedasega seotud olulisi sündmusi;
    • meenutama nendevahelise suhte keerukusi ja väljakutseid;
    • vaatlema muudatusi iseendas, mis olid seotud kaotatud suhtega ehk kuidas suhe mind muutis?;
    • vaatlema, kuidas muutis lähedast see, et ta oli leinajaga suhtes;
    • nimetama kaotatud lähedase lemmikuid: toidud, lõhnad, sündmused, meeskonnad, puhkused, et need ei ununeks;
    • jagama kaotatud lähedase elulugu teistega (laste, lastelastega).