Esmane ja kaasnevad kaotused

Vanemaealised kogevad kaotusele järgnevat leina samamoodi kui teised vanusegrupid. Erinevused ilmnevad kaotusega seotud mõjutegurites ja normaalse ning komplitseeritud leinaprotsessi ilmingutes. Curtisse (2007) kohaselt on vanemaealiste leina peamisteks näitajateks järgmised:

    • Vanemas eas juhtub sagedamini, et lühikese ajaperioodi jooksul toimub mitu suurt kaotust. Näiteks võib abikaasa surmaga kaasneda finantsturvatunde, parima sõbra ja sotsiaalsete kontaktide kaotus.
    • Loomulik vananemise protsess hõlmab mitmeid kaotusi, nagu „välimuse“ ja füüsilise jõudluse kaotus.
    • Võib tunduda, et vanemad inimesed reageerivad liigse tugevusega väiksematele kaotustele. Kuid see, mis kõrvaltvaataja jaoks tähendab väikest kaotust, võib vanemal inimesel esile kergitada mälestusi ja tundeid varasematest sügava mõjuga kaotustest.

Leina teeb vanemas eas eriliseks ka ooteseisund. Kaotus, ja seda eriti just surma läbi, on vanemas eas ootuspärane ja võib saada isegi igapäevaelu osaks, rutiiniks. Samas on nooremas eas surm pigem midagi ootamatut ja erakorralist. Mida vanemaks inimene saab, seda ootuspärasemaks muutub tema enda või tema lähedase partneri surm, töö kaotamine, tervise ja liikuvuse halvenemine. Halveneb kuulmine, nägemine ja suhtlemine sotsiaalse võrgustikuga, sest kõik vanusega ilmnevad bioloogilised muutused mõjutavad inimese valmisolekut suhtlemiseks.

Walsh (2012) lisab, et nii surmad kui ka nendega kaasnevad kaotused on selles vanuses kumulatiivsed. Erinevus seisneb ka selles, et nooremates vanusegruppides keskenduvad leinajad pigem ühele domineerivale kaotusele (nt ema või isa surm) ja vähem sellega kaasneda võivatele kaotustele (nt päritoluperekonna ja lapsepõlvekodu kaotus). Vanemat vanusegruppi iseloomustab pigem kõikidele kaotustele samaväärse tugevusega reageerimine.

Lisaks sagenenud surmadele sotsiaalses võrgustikus mõjutab vanemaealisi nooremaealistest rohkem lemmiklooma kaotus. Loomast sõbra surm on negatiivne kogemus kõigile, nii lastele, lastelastele, sõpradele kui lähedastele. Lemmikloom on sageli terapeutiline abivahend tema omanikule. Kuid vanemas eas, eriti üksielavate vanurite puhul ja vähenenud mobiilse võimekuse ning sotsiaalse suhtlemise taustal, võib lemmikloom olla igapäevaelu kaaslase ja kiindumusobjekti aseaine. Sümboolsed kaotused nagu mälu ja tundlikkuse halvenemine, identiteedi ja elusuuna muutus või kaotus, muudavad vähesed olemasolevad suhted nii inimeste kui loomadega äärmiselt oluliseks.

Lapselapse kaotusega seotud leina on vähe uuritud. Senised tulemused viitavad sellele, et vanavanemate lein on mitmekordne, kuna leinates lapselast on nad leinas ka oma lapse pärast.