Erinevad kultuurid, üks kool
Individualism-kollektivism
Esimene dimensioon, mida vaatleme, on individualismi-kollektivismi määr ühiskonnas. Siin on küsimus selles, kuivõrd nähakse ennast “mina” või pigem “meie” perspektiivist, kas vastutakse enda või pigem oma grupi eest. Kuidas see aga väljendub ühiskonnas ja hariduse kontekstis?
Individualistlikes kultuurides on kõrge mina-identiteet, oluliseks peetakse enda saavutusi, sõltumatust, võistluslikkus on mõistetav ja heakskiidetud. Siin oodatakse, et õpetajad kohtlevad õpilasi kui indiviide ning on erapooletud, olgu õpilase taust milline tahes. Hinnatakse uusi teadmisi. Õppimise eesmärk on õppida õppima. Õppimisse suhtutakse kui eluaegsesse tegevusse.
Eesti kultuuris domineerivad pigem individualistlikud jooned, Hofstede skaalal on Eesti individualismiindeks 60, kõige kõrgem on see USA-s – 91, Euroopas aga Ühendkuningriikides, kus indeks on 89.
- Keskmes on õpilase isik, tema individuaalsust austatakse ja rõhutatakse
- Õpetajalt oodatakse erapooletut suhtumist, mis ei sõltu õpilase/vanemate taustast ega positsioonist
- Julgustatakse esitama eriarvamusi
- Suhtumine õppimisse kui elukestvasse protsessi
- Individuaalne vastutus õppimise eest
- Tulemused/diplom tagavad individuaalse edu ja heaolu
- Karjäärivalikud tehakse lähtuvalt isiklikust eelistusest
Kollektivistlikus kultuuris on esmatähtsad rühmahuvid, kollektiivne identiteet, harmoonia ja solidaarsus rühma sees, mistõttu võistluslikkust taunitakse. Õpilane näeb end rühma osana, ta ei tõsta end rühmast esile ning peab õpetaja küsimustele vastamist tarbetuks, kui rühm pole talle selleks luba andnud. Kõneldes esindab ta rühma. Kui õpetaja soovib, et õpilased osaleksid vestluses ning avaldaksid oma arvamust, tuleb tal suunata küsimus kellelegi konkreetselt. Üldiselt ei peeta kollektivistlikes maades õpilaste aktiivset osalemist tunnis kuigi oluliseks.
Kollektivistlikus kultuuris võidakse õpilast kohelda tema klassikuuluvuse (sotsiaalse tausta) järgi, erikohtlemine on seal täiesti normaalne nähtus. Kollektivistlikus ühiskonnas õpetab kool midagi tegema. Hinnatud on traditsioonilisemad ametid ja teadmised, mida õpilase lähirühm (perekond) vajalikuks peab. Õppimist peetakse üldjuhul eluetapiks, mis puudutab vaid noori.
Kõige kollektivistlikumaks saab pidada Guatemala, kus vastav indeks on 6, Euroopas Portugal 27-ga.
- Esmatähtsad on grupihuvid, orienteeritus suhetele/läbirääkimistele ja üksteise aitamisele.
- Inimesi hinnatakse sotsiaalse staatuse järgi, samuti soositakse sugulussuhteid
- Õpilase aktiivset osalemist ja omaalgatust tunnis ei peeta oluliseks, ta ei tõsta end rühmas esile (ei küsi küsimusi) ja vastab ainult siis kui küsimus on konkreetselt talle suunatud.
- Õpilase kritiseerimine on tavaks, kiitmine mitte (sest tõstab õpilase rühmast esile)
- Kool õpetab „midagi tegema“, hinnatud on traditsioonilised teadmised ja ametid, mis on tähtsad lähirühmale – perele, rahvusele, riigile
- Tulemused ja diplomid on eelkõige auks saajale ja tema perele.
Selleks, et kollektivistlikust kultuurist õpilast kaasata vestlusesse, tuleb õpetajal suunata oma küsimus konkreetsele õpilasele. Õpetajal tuleks hoiduda õpilase avalikust kritiseerimisest (teiste ees/ lastevanemate koosolekul jne), sest see võib haavata tema eneseväärikust. Samuti ei ole kollektivistlikust kultuurist tulevale õpilasele/lapsevanemale kombeks õpetajale hinnanguid anda või tunnistada, et nad ei ole rahul või ei saa millestki aru, sest see võib anda sõnumi, et tegemist on halva õpetajaga. Seega tuleks tagasisidet “lugeda” muude märkide järele, mitte seda otse küsides.
Juhtum
Eestikeelse põhikooli lõpuklassi saabub uus õpilane Arturo. Ta on väga temperamentne poiss, kellele on alati meeldinud laulda, tantsida, tegeleda spordiga ning midagi meisterdada. Selleks loodab ta leida võimalusi ka oma uues koolis. Poiss on tüüpiline oma väikese ja mägise Kesk-Ameerika riigi – Guatemala esindaja – hispaanlaste ja indiaanlaste segavereline järglane. Tema suguvõsa on traditsiooniliselt tegelenud kohvikasvandusega, Eestisse saabudes leidis isa tööd ehituses, ema on kodune.
Klassijuhatajana olete vastutav selle eest, et Arturo kohaneks teie klassis, samuti ka selle eest, et kaasõpilased võtaksid ta kiiremini omaks. Koostöös aineõpetajatega peate looma tingimused, et tal õnnestuks lõpetada aasta pärast põhikool.
Püüdes lähtuda Arturo kodukultuurist (Guatemala on kollektivistlik maa, individualismi indeks on 6), mõelge tema kohanemisele oma klassis.
Millised jooned tema kultuuris toetavad kohanemist Eesti koolis ja millised võivad osutuda takistuseks? Viimastele pakkuge välja omapoolseid lahendusi/toetavaid tegevusi.
