KOKKUVÕTTE ASEMEL: programmi kokkupanek ja hindamine

• Pane kirja palju erinevaid märksõnu, mida kasutades hakata internetis uuringute ja dokumentide otsingut tegema. Märksõnu saad koguda meediakajastustest, aga küsi siin abi ka vastava valdkonna spetsialistidelt raamatukogudes või valdkonna uurijatelt. Proovi erinevaid otsimootoreid ja andmebaase.
• Visanda skeem või mõistekaart, tuues välja probleemi (arvatavad) põhjused, probleemiga seotud inimeste vahetud kogemused ja ühiskondlik kontekst (näiteks seotud õigusaktid, avalikkuses levinud stereotüüpsed arvamused). Teemade seoste visualiseerimine aitab mõtteid korrastada!
• Kui tunned, et infot on vähe või mingi oluline aspekt katmata, siis vestle selle valdkonna uurijatega, küsi nende hüpoteese. Uuri raamatukogudes sellel teemal valminud tudengitöid.
• Püüa ise ka vahetut kogemust juurde hankida: mine ja tunneta ruumi/keskkonda, soorita tegevusi, kasuta asju, suhtle tavaliste inimestega.
• Leia tuttavate tuttavate seast probleemiga seotud sihtrühma esindajad. Vestle nendega või korralda õpikoda, kus võiksid kasutada erinevaid loomingulisi eneseväljenduse viise (näiteks joonistamist, meisterdamist, kollaažide kleepimist, muid kehalisi tegevusi lisaks tavapärastele sõnalises vormis esinemistele).

• Ühenda kogutud infotükid, tee näiteks suurele paberile probleemipuu (vt ptk 3.2.3) ja paiguta sinna olemasolevad teadmised. Probleemi põhjused on puu juured, probleem on tüvi ning oksad on lahendamata probleemi tagajärjed. Kui kogutud infos on vasturääkivusi, siis märgista need mõne erksa värviga.
• Kutsu kokku väike ja töine seltskond: kolleegid, kellega koos tahad programmi tegema hakata; inimesed, kes on antud teema/probleemiga tegelenud muude projektide raames; inimesed, kel on vahetu kokkupuude probleemiga. Arutage koos vasturääkivusi andmetes ja eelnevaid järeldusi.
• Ole ise ja suuna teisi olema arutelus hinnanguvaba ning teistsuguste järelduste ja kogemuste suhtes vastuvõtlik. Ole valmis muutma varem kirja pandud probleemi sõnastusi. Vastuolude puhul kontrolli kogutud andmeid!
• Keskendu ühele probleemi tahule või alaprobleemile, mida hakkad edasi lahendama. Ole ambitsioonikas! Sinu programm võib aidata muuta mõnda väikest, kuid olulist nüanssi ning seega vallandada järgmised muutused.
• Konkretiseeri ja piira! Sinu ambitsioon peab olemas suur, aga konkreetse programmi aluseks olev probleemipüstitus ja lahenduse otsimine võimalikult selgepiiriline. Piire aitab tõmmata ja probleemi konkretiseerida:
  • selgete kohapiirangute seadmine – tegutsemine ainult konkreetses külas-linnas, organisatsioonis. Seal toimub katsetamine, alles seejärel liigutakse võimaluse korral edasi;
  • selgete sihtrühmapiirangute seadmine – fookusse võetakse ainult valitud probleemsete praktikate kandjad, võimaluse korral liigutakse edasi järgmistele sihtrühmadele;
  • pika ja lühikese tulevikukujutluse eristamine – pikaajaline muutus näitab sihti, lühemaajaline plaan seda, mida saab ära teha lühema aja jooksul, näiteks konkreetse (rahastus)projekti jooksul.

• Pane kirja (kas või joonista skeem, mängi läbi, võta videosse), milline on probleemsete praktikate kogum, omavahel põimunud mikropraktikad.

• Kes on nende praktikate kandjad?
• Milline on kesksete praktikate tähendusväli (nii palju, kui täna öelda oskad)?
  • Mis on selle praktika kujunemise ajalooline taust?
  • Missugused on inimestevahelised suhted selles kontekstis (näiteks ülalt alla võimu kehtestamine, tabud)?
  • Mis on selle praktika juures täna normaalne? Mida peetakse Eesti ühiskonnas antud teema/sihtrühma juures tavaliseks, harjumuspäraseks?
  • Missugune on selle praktika maine – ametlik ja mitteametlik?
  • Kas programmi eesmärk võiks olla praktikate tähendusvälja muuta (luua uut normaalsust)?
  • Millised on selle praktikaga seotud olulised oskused ja kompetents, toimimismeetodid, mida tegutsejad tunnevad ja kasutavad?
  • Kas sa tahad mingeid oskusi, toimimisviise välja juurida ja tekitada uut laadi kompetentsi, et asju teistmoodi teha?
  • Millised on selle praktikaga seotud asjad ja materiaalne elukorraldus (nii konkreetsed esemed kui ka ruum ja taristu)?
  • Mõtle, kas praktika muutumise võti pole mitte äkki just asjades ja materiaalses keskkonnas?
  • Mõtle, kas tahad tõkestada probleemset praktikat ehk teisisõnu, midagi ära hoida, piirata? Või tahad olemasolevat praktikat ümber kujundada, panna inimesi midagi teistmoodi tegema? Või tahad tühjale kohale kujundada uut praktikat?

Eesmärkide seade on kogu programmi DNA, seega võta seda osa eriti tõsiselt!

• Jaga eesmärgid lühi- ja pikaajalisteks. Mõtle, mis on reaalselt saavutatav sinu programmiga (kus sa ilmselt üle paari-kolme aasta ette planeerida ei saa) ja mis on pikemad sotsiaalse muutuse eesmärgid, milleks võib kuluda hoopis rohkem aastaid. Leia, mis on sinu programmi panus suuremas tervikus.
• Inspiratsiooni saamiseks otsi, mida on vastavas valdkonnas mujal tehtud. Näiteks Euroopa Komisjoni kodulehelt leiad ka raporteid ja olukorraülevaateid (state-of-art).
• Kui oled eesmärgid määratlenud, vaata kriitiliselt üle sõnastus. Püüa vältida sõnastusi stiilis „Tahame suurendada teadlikkust!”. Mõtle kaugemale, mis selle teadlikkuse abil paremaks muutub? Kelle jaoks? Mida tehes? Jälgi ka, et sa ei sõnastaks tegevusi eemärkide pähe. „Luua veeb”, „korraldada kampaania” pole mitte eesmärgid, vaid vahendid!
• Investeeri aega, energiat ja närvi suhtlemisse teiste osalistega, kes ...
  • ... saavad luua uusi tähendusi, tekitada uut kompetentsi, muuta materiaalset elukorraldust ja asju. Missugused tegutsejad lisaks projekti korraldajatele veel peaksid ühiselt toimima, et saavutada jätkusuutlikku muutust?
  • ... saavad otseselt või kaudselt muutustest kasu, kelle elu muutub veidi turvalisemaks, puhtamaks, tervislikumaks. Loomulikult on neid inimesi palju, kuid piisab sellest, kui kutsuda arutellu kaks-kolm inimest, kes kuuluvad vastavasse sihtrühma.
  • Kutsu kokku 5–6-liikmeline rühm ja aruta eesmärke. Kuula tähelepanelikult, mida potentsiaalsed partnerid ja kasusaajad ette panevad. Ka algul naiivse või asjatundmatuna näiv küsimus või kommentaar võib rahulikul järelemõtlemisel osutuda väärtuslikuks sisendiks. Dialoogis on vastuolud normaalsed. Jää rahulikuks ja ära tõmbu kaitsesse!

• Otsi oma valdkonna poliitikadokumente (näiteks arengukavu), kus on sõnastatud sinu valdkonna olulisemad strateegilised eesmärgid sinu valla, linna, kogu Eesti, ELi tasandil. Analüüsi, kuidas su eesmärgid ametlike juhenditega sobivad.
• Kontrolli, kas sõnastatud eesmärgid vastavad üksteisele. Või oled sammuke senistest sihiseadetest eespool? Sellisel juhul tuleb oma innovaatilisust ilmselt üsna palju põhjendada. Ole selleks valmis!
• Päris kindlasti ei ole sa jalgratta leiutaja ning samalaadsete probleemidega tegelevad veel teisedki meil ja mujal. Mõnikord tasub minna läbi kiviseina, et otsida partnereid ja teha midagi koos. Sotsiaalse muutuse võti on sünergia erinevate ettevõtmiste vahel.
• Ka eesmärgiseadet tuleks arutada oluliste partnerite ja sidusrühmadega (nendega, keda programm puudutab). Samas ole ettevaatlik koosolekute kokkukutsumisel, sest lõputud arutelud väsitavad. Annusta neid niipalju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Leia ka teisi viise dialoogi pidamiseks (e-lahendused).

• Innovatsioon ei ole sinu organisatsiooni eesõigus, vaid protsess, mis peab haarama inimesi erinevatest valdkondadest ja nende abil edasi liikuma. Kui see õnnestub, annab see julguse öelda, et tegu pole järjekordse üksikprojektiga.
• Mõtle läbi, kuidas viia programmi ellu nii, et see ei kujuneks sinu organisatsiooni jaoks mitte koormavaks lisategevuseks, vaid toetuks olemasolevatele põhitegevustele või nende ümberkujundamisele. Millised ressursid ja tegevused jääksid programmis katmata? Sellest lähtuvalt mõtle läbi, keda saaksid kaasata programmi kujundamisse nii, et see terviklikult tööle hakkaks.
• Püüa sobivate partneritega juba enne projektitaotluste kallale tormamist kohtuda. Muuda vabas vormis arutelud tulevikuplaanide üle tavaks (näiteks põgusad vestlused konverentsidel, koolitustel, tähtpäevade tähistamistel). Nii võite jõuda äratundmiseni, kas teie tehniliselt kokkukõlavad ideed ka organisatsioonikultuuriliselt sobituvad. Ideed vajavad sageli settimist.
• Püüa läbi mõelda, mis oleksid alternatiivid vajalikele ressurssidele ja tegevustele. Koostööd tehes, sealhulgas näiteks rahastust taotledes, on alati ka oht kaotada oma nägu. Mugava rahastajaga võib tekkida eetiline konflikt, keerulise rahastajaga võivad aga närvid aruandlusnõuete järgimisega sootuks ära kuluda. Mõtle, kuidas säästa spetsiaalselt koostöö tegemisele kuluvat aega, kuidas lihtsustada vastutust ja suhtlust.
• Ametnikud ja poliitikud ei loe sinu mõtteid ega sina nende omi. Kui sul on mure, siis kirjuta, helista, mine kohale. Sõnasta enda mure konkreetselt, seosta see arengukavade, eelnõude, valimisplatvormide või uuringutega. Ära unusta oma valdkonnaga seotud inimesi oma üritustele kutsumast või ettevõtmistesse kaasamast.
• Ära eelda, et sinu sõnum on pärast edastamist ka sarnaselt kohale jõudnud. Sinu kommentaar arengukavale võib ametnikule olla lihtsalt osa dokumendi koostamise protsessist, sisukas vestlus poliitikuga võib viimasele olla üksnes intellektuaalselt huvipakkuv tegevus. Püüa leida üles teise poole suhtluspraktikad, milles sinu küsimus leiaks tugevama kandepinna. Ehk on organisatsiooni nõukogus või partnerite seas mõni mõjukas inimene, ehk on mõistlik pakkuda arvamuslugu erakonna siselehte ...

• Hinda kriitiliselt planeeritud tegevuste jõukohasust oma organisatsioonile ja meeskonnale (veel enne, kui annad rahastajale või juhtkonnale kolm tilka verd) nii raha, ajakulu kui ka pädevuste mõttes.
• Püüa leida tasakaal etteantud nõuete, tähtaegade ja oma loova idee vahel. Oluline on, et sa ei upuks bürokraatiasse, sest siis kaob edasi tegutsemise isu.
• Praeguseks faasiks peab sul olema loodud koalitsioon partneritest, sidusrühmadest ja ka sõbralikest ekspertidest, kes aitavad sul riske hinnata.
• Võib juhtuda, et ressursside ja piirangute võimaldatav ning probleemi lahendamiseks tegelikult vajalik ei lange kokku. Ära kaota julgust – see on võimalus millekski uueks.
• Lähtu alati sellest, et otsustaja – olgu siis hindaja, rahastaja või juhtkond – tahab näha loovat, uudset ja sisulist lahendust, mitte kordust samast projektist, mis üle-eelmisel aastal raha sai.
• Tee algusest peale piisavate puhvritega ajakava. Loov kombineerimine ja käigu pealt ressursside otsimine on põnev, kuid koormav.
• Püüa leida projektimeeskonnaga (ja miks mitte ka sidusrühmade ja ekspertidega, partneritega) vaba mõttevahetuse võimalusi. Korralda kas või mitteformaalne lõõgastusüritus, kus auru välja lasta ning hinnanguvabalt tegevusele otsa vaadata, uusi plaane teha. Sotsiaalne kapital ehk head suhted ja usaldus on sinu võtmeressurss. Inimesi ei tohi maailmaparanduse sildi all läbi põletada ja tühjaks imeda.
• Mõtle üksikasjalikult läbi, mida teevad sinu siht- ja sidusrühmad ning partnerid pärast projekti lõppu. Küsi asjaosalistelt otsesõnu, mida peaks veel tegema, kuidas edasi minema. Väldi rahastaja rõõmuks jätkusuutlikkuse muinasjutu kirjutamist.

• Programmi disaini määravad paljuski ressursid. Vaata üle rahastajate projektikonkursid. Milliseid tõlgendusvõimalusi lubavad nende eesmärgid? Millised on projekti aruandluse tingimused (mida ja kuidas on vaja rahastajale tõestada)?
• Vaata kriitiliselt üle enda ja meeskonna kalendrid. Kas on mõtet projekti ahistavatel tingimustel ellu viia (ettedikteeritud tegevused-eesmärgid, palju tõestamist)? Või on mõistlik kulutada see aeg ja energia hoopis sisuliste asjade tegemisele? Sageli on võimalik leida väiksemaid rahasüste sponsoritelt. Samuti saab osa asju ära teha vabatahtlikke kaasamõtlejaid kaasates.
• Arvesta sisseostetavate teenuste puhul veel (vähemalt algetapis) täiendava ajakuluga, mis läheb sellele, et selgitada töövõtjale programmi eesmärke ja põhimõtteid.
• Püüa osta sisse teenuseid, mille eesmärk on lihtne, konkreetne ning mõõdetav. Ära tee allhanget komplekssetele tegevustele, nagu näiteks projekti juhtimine, suhtlemine partnerite või meediaga.
• Kui käimas on mitu sarnaste eesmärkidega programmi, lülita oma programmi tegevusi, mis võimaldavad teha koostööd, liikuda sihtrühmal ühest programmist teise.
• Kui tellid mõne lahenduse väljastpoolt, küsi enne lõplikku kaubategemist näha originaalnäidiseid sellest, kuidas ideid ellu viiakse (levinud on internetist allalaaditud prototüüpide esitamine koos selgitusega, et me teeme midagi sellist ka). Küsi igal sammul kuidas? ja miks?. Ära lase end loovagentuuri vaimukast esitlusest pimestada.
• Vestle organisatsioonidega, kes sinu valdkonnas juba tegutsevad, ja mõtle nende kogemuste valguses omapoolsed nõuded läbi.
• NB! Erinevatest elementidest, millest programm loovalt kokku lõimida, on eelolevates peatükkides põhjalikult juttu. Vajaduse korral loe need peatükid uuesti läbi.

• Hinda programmi kui tervikut kindlasti esmalt ise! Keegi teine ei tea sinust paremini, mida sa saavutada soovid. Kutsu eksperdid appi siis, kui tunned, et ei oska ise enam edasi minna.
• Jäta mingi aeg vahele (tegele vahepeal muude asjadega) ning võta siis oma programm uuesti käsile. Käi see läbi tegevushaaval ning püüa vastata (lühidalt ja kirjalikult) järgmistele küsimustele:
• Kuivõrd arvestab tehtud plaan ühiskondlike ja majanduslike keskkondade võimaliku (vastu)survega? Kuivõrd võivad sihtrühma muud igapäevarutiinid takistada tegutseda/mõelda soovitud viisil?
• Kuivõrd hästi on pakutavates tegevustes sihtrühma jaoks hüved välja mängitud, kas need mahuvad tema elumaailma, innustavad igapäevarutiine muutma?
• Kuivõrd läbimõeldud on süsteem, kuidas uusi/muutunud praktikaid kinnistada? Kas pakutavad lahendused seonduvad teiste igapäevaste tegevustega, saavad neile toetuda? Kuivõrd läbimõeldud ja motiveeritud on partnerite võrgustik, kelle (jätkuv) tegevus aitab otse või kaudselt kaasa soovitud eemärkide täitmisele?
• Vaata oma märkmed üle. Kogu kokku need küsimused, millele sa ei osanud vastata, ja küsi nõu ekspertidelt.
• Loovlahenduste katsetamisel eelista kvalitatiivseid meetodeid (näiteks fookusrühma) – nii saad rohkem ideid!

• Paindlikkus sõltub sellest, kas tegutsed pigem ad hoc vabatahtlikku algatust kombineerides või konkreetse rahastaja projekti raamides.
• Üsna tõenäoliselt oled sa lühemaajalisse projekti muutuste tegemisel käsist-jalust seotud, sest ilma rahastaja nõusolekuta ei tohi teha ühtki uut liigutust. Kaalu muutuste vajadust ja selle elluviimise keerukuse suhet. Kas tasub ära?
• Samas ole siiski kriitiline ja veendu, et probleemi lahendamise käigus pole üles kerkinud uusi probleeme. Kas tehtud tegevused on õnnestunud? Kas on ilmnenud mingeid ettearvamatuid asjaolusid? Kui muutuse vajadus on põhjendatud, siis võta siiski eelduseks, et ka rahastaja või su organisatsiooni juhtkond annab muutmise võimaluse. Lühemaajalise programmi puhul peaks muutus jääma siiski pigem operatiivtasandile, s.t mitte tegema suuri uusi strateegilisi valikuid (uus sihtrühm või täiesti uued kommunikatsioonikanalid).
• Pikemaajaliste (mitmeaastaste) programmide puhul planeeri sisse vahejaamad, kus saab teha vajaduse korral ka suuremaid strateegilisi muutusi.
• Planeeri oma üritustesse ja tegevustesse sisse võimalused, kus kas sina või su kolleeg saate ise sihtrühma esindajaks kehastuda. Sa näed sihtrühma nahas seda, mida sa maailmaparandajana ei näe.
• Kui projekt hakkab mis tahes põhjusel viltu vedama, siis usalda enda ja kolleegide informeeritud kõhutunnet. Jaga oma muljeid, kui nad on veel värsked: leia võimalused anda rahastajatele ning juhtkonnale tagasisidet nõnda, et see kedagi ei solva ning et sa ka ise ellu jääd. Loo omale rahuliku arutelu, hinnanguvaba tagasiside saarekesi (otsi kohta, võimalust, õiget inimest). Kui jätad vead enda teada, siis ei muutu midagi.

• Ära aja segamini lühema aja jooksul (1–2 aastat) saavutatavat ja pikemate protsesside kujutlust.
• Väärtusta tegevuste aegseid ja järgseid emotsioone, muljeid ja vahetuid tulemusi (nt mitu inimest infopäeval osales). Talleta kirjalikult, fotodel ja videotel vahetu tunne ja kogemus (lisaks ametlikele mõõdikutele). Harjuta end seda pidevalt tegema. See on oluline analüüsi sisend, kuid selle abil ei saa teada pikaajalist sinu tegevuste mõju.
• Jälgi hoolega enda programmi ümber tekkinud diskussiooni ja meediakaja. Kas andsid selle tekkeks üldse võimaluse? Panusta sellesse, kuigi diskussioon vaibub pea ning see ei pruugi olla piisav alus sotsiaalseks muutuseks.
• Jälgi arvamusliidreid, sotsiaalseid võrgustikke (nii veebis kui ka offline), kas ja kuidas info levib. Millised seisukohad moodustuvad? Mida saad sellest järeldada oma projekti jaoks? Kas täheldad mingeid uut laadi suhteid ja suhtlemismustreid? Uued alged võivad tekkida ruttu (ära neid maha maga), pikem muutus vajab aega.
• Leia oma programmis konkreetse tulemusega edulugu, mida saad edasi jutustada. Tee mingi programmiosa, millel on konkreetne nähtav tulemus. Sa vajad suhete loomiseks ja hoidmiseks ning edasi toimetamiseks lugu!
• Iga tegevust vahetult hinnates ja varasemaga võrreldes püüa mõelda, mida sihtrühma esindajad sellest konkreetselt oma igapäevaellu kaasa võtavad ja rakendada saavad. Planeeri oma tegevustesse niidiotsi, mille abil saavad inimesed ise edasi tegutseda ka siis, kui sinu projekt on lõppenud.
• Arutle oma partnerite ja kaasamõtlejatega nende kogemusi ja uusi ideid.

• Sotsiaalset muutust 1–2aastase projekti puhul hinnata ei saa. Selleks on vaja pikemaajalist eesmärki konkreetse (rahastatava) projekti kõrvale. Üks pikaaegne eesmärk võib olla käigus mitme eri projekti perioodil.
• Määratle kesksed praktika elemendid (vaata juhend B1) ja võrdle neid nelja-viie aasta tagant.
• Kuidas on muutunud tegutsejate arusaamad? Nende oskused ja teadmised? Asjad ja materiaalne keskkond?
• Muutuse uurimiseks on vaja fikseerida algne olukord ja teha võrdlevat uuringut ligikaudu viie aasta tagant.
• Arusaamade muutumist saab hästi uurida formaliseeritud küsitluse teel. Enne küsimustiku koostamist tuleks korraldada toetav fookusrühm või süvaintervjuu ning selle info baasil leida küsimustikku loomulik ja arusaadav sõnastus.
• Keskkonna ja asjade muutumist saab hinnata fotode, videosalvestiste, asjade võrdluse kaudu.
• Oskuste ja teadmiste muutumist saab hinnata enesehinnangulise küsitluse, aga ka eksperdiarvamuste kaudu.

• Pikaajalise mõju hindamise sisukus sõltub algselt sõnastatud eesmärkidest, s.t missugust mõju oled tahtnud saavutada. Mida täpsem on algne sõnastus, seda täpsemalt saab ka hinnata.
• Statistika annab objektiivse ajalise võrdluse. Statistikaameti olemasolevate trükiste ja infovormide kõrval saab teha spetsiifilisemaid eripäringuid. Statistika annab linnulennult ülevaate suurtest protsessidest, samas ei pruugi see öelda palju üksikisikute kogemuste ja nende elu sisulise muutuse kohta.
• Küsitle uuesti programmi algselt kaasatud eksperte. Mis on nende hinnangul vahepeal muutunud?
• Tee juba programmi alguses arhiiv, kuhu kogud fotosid ja videoklippe, arutelude protokolle, esemeid. Kolme-nelja aasta pärast on need väärtuslik materjal, võrdlemaks pisidetailide muutumist. Nende kaudu saab aga omakorda hinnata praktikate muutumist.
• Alati pead arvestama ka sellega, et pikema aja jooksul juhtub palju. Muutus ei ole ilmselt mitte kunagi ainult sinu programmi saavutus, vaid keerukamate teguritekogumi mõju tulemus. Enda panuse eristamiseks analüüsi, kas muutus oleks sellisel kujul saavutatud ka siis, kui sinu programmi üldse ei oleks toimunud. Mille poolest sinu tehtav teistest tegijatest erines?
• Tulles tagasi praktika elementide juurde, küsi muutust hinnates, mis on muutunud sinu fookuses olnud praktika tähendustes, inimeste oskustes ja teadmistes ning asjades ja taristus.